nimi on Petra.”
„Ah jah, muidugi. Minu nimi on Einar. Näed, siin on oja või teise nimega „jokken”.”
Ta läheb laugest kaldast alla, peatub veepiiril ja osutab risti üle oja. Kaugel eemal kõrgub mägi, poolel teel selle tippu on astang. Täpselt selline, kus „Lõvikuninga” filmis väikest Simbat teistele loomadele esitleti. Seda oleks tore Nissele ja Siggele näidata. Ai. Peletan mõtte lastest kiiresti eemale.
„Kui sul mõni päev vaba aega on, siis sealt ülevalt on väga ilus vaade,” ütleb Einar. „Pagan, kogu Sarek on nagu peopesa peal.”
„Hästi.”
„Kui veab, võid seal üleval rebaseid näha, seal on ka ilves, aga seda näed ainult pikksilmaga. Ta magab mäetipus teeraja peal nagu kass, käpad sirgu.”
„Kui armas! Seda tahaksin küll näha.”
„Aga kaljukassi sa arvatavasti ei näe, ta märkab sind tükk aega enne kui sina teda, ja polaarrebast samuti mitte, neid siin enam ei ole. Viimati nähti polaarrebast üheksakümne seitsmenda aasta sügisel, punarebased on nad siit välja tõrjunud. Aga loomulikult on siin karvasjalg-kakke ja lapi kakke ja kotkaid ja pistrikke.”
„Oi, kui palju loomi!”
„Ja rabakanad hakkavad juba värvi vahetama. Kui kuskil on vaid mõni väike põõsas, vähe varjulisem koht, on seal ka rabakanad. Nojah. Hetkel on meil siin kaks sakslast, aga nad on päevasel matkal ja tulevad tagasi alles õhtuks. Nad on maksnud veel ühe öö eest ja lähevad homme varahommikul ära. Pärast neid polegi meil hooaja lõpuni ühtegi broneeringut. Aga alati tuleb ju juhuslikke külastajaid. Kas sul binokkel on kaasas?”
„Laenasin Zeissi binokli, see on kuuldavasti väga hea.”
„No nii. Jah, siis sa pead veel ka vett tooma. Aga ole ettevaatlik! Kui mõned päevad on kõvasti sadanud, läheb vool käredaks. Ja vesi on jääkülm. Külmud otsekohe ära ja sul pole mingit võimalust kärestikust pääseda.”
Vaatan päikese käes kenasti vulisevat väikest oja ja mõtlen, et see on niisugustele üksikutele metsameestele iseloomulik: hirmutada suurlinnainimesi juttudega kõikjal varitsevatest ohtudest. Küll on siin püünised ja karud ja „jokkenid” ja kärestikud. Väga palju asju, millega tuleb ettevaatlik olla. Ronime nõlvakust uuesti üles, Einar ajab selja sirgu ja osutab sinnapoole, kust me helikopteriga tulime. Maastik näib seal täiesti punane.
„Ma nägin seal eelmisel aastal karu, seal on ka üks väike kosk.”
„Karu on kõige parem püüda värskelt kooritud kasetüvedega. Need peavad olema täiesti oksavabad!” ütlen ma asjatundlikult.
Einar heidab mulle üllatunud pilgu, ent teeb näo, nagu poleks mind kuulnudki.
„Miks maa nii punane on?” küsin ma.
„Mustikalehed lähevad septembris punaseks.”
„See on ju tohutult ilus. Kuhu kanti jääb Alleluokta?”
Ta pöörab ringi ja osutab otse selja taha.
„Näed, seal kaugemal on rada, mis viib Alleluoktasse. Umbes kaks päeva üsnagi rasket matkamist, kas sul on tundruga kogemusi, Pernilla?”
„Petra. Ei, mitte eriti. Aga ma kavatsen neid hankida. Mis seal pool on?” küsin ma ja osutan suhkrupeakujulise mäetipu poole.
Einar vaatab silmi kissitades taevasse ja ohkab sügavalt.
„Ida pool on ainult rist ja viletsus, sinna ei ole sul üldse vaja minna. Seal ma oma käele viga tegingi. See pole algajate jaoks. Ohtlik piirkond,” ütleb ta. „Luba mulle, et sa ei lähe ida poole, mitte mingil tingimusel!”
„Ma luban, et ei lähe sinnapoole,” ütlen ma.
Ta naeratab mulle.
„Hästi.”
„Ja samuti hoian eemale väikesest Stalojaure järvest.”
Naeratus kaob hetkega tema näolt, siis väristab ta õlgu ja hakkab majakese poole tagasi minema. Kõnnin tema selja taga, ta küsib nõlvakust üles ronides nagu muuseas:
„Või nii. Mida sa Stalojaurest oled kuulnud?”
„Mitte midagi, keegi lihtsalt ütles mulle, et ma selle järve äärde ei läheks.”
Ta aeglustab sammu.
„Kes?”
Ma ei taha vaest pilooti reeta, seepärast vastan ebamääraselt:
„Ma ei mäleta, võib-olla keegi Rootsi Turismiliidust … Aga väikesed järved ei meeldigi mulle eriti. Oma kõige hullemas unenäos olen ma sattunud inimtühja metsa, keset põhjatut tumedat metsajärve. Ma istun üksi kitsukeses paadis, see lekib aina rohkem ja hakkab tasapisi uppuma. Ja siis kaldub paat ühele küljele, vesi voolab sisse ja mul pole mingit võimalust sealt pääseda. Võin iga hetk vette vajuda ja igaveseks sügavikku kaduda. Kui ma väike olin, läksin ükskord õhkmadratsiga ümber ja …”
Vaatan Einari poole, ta on nähtavasti igasuguse huvi kaotanud, sest ta silmitseb hoolikalt mäekuru, pistab huule alla portsu tubakat ja paistab, et minu hirmuunenäod jätavad ta täiesti külmaks.
„Ah nii. Kas vaatame ka maja üle, enne kui ma koju hakkan sõitma?”
Eeskojas on seina ääres pikk pink, millel istudes saab matkasaapaid jalga panna, pingi kohal ripuvad metallkonksud üleriiete jaoks. Läheme edasi suurde kööki. Mulle lööb vastu pliidi all põlevate puude ja märgade villaste riiete lõhn. Majakeses on kõik alates seintest ja lõpetades mööbli, pinkide ning riiulitega tehtud värvimata puidust. Paremal on aken, kust avaneb vaade väikesele ojale. Akna all on söögilaud ja kuus tooli. Vasakul gaasipliit ja kraanikauss. Kraanikausi all riiulil on kaks plekkämbrit, ühel silt JOOGIVESI, teisel SOLK. Seal on ka suurem aken vaatega suhkrupeamäele.
Einar läheb köögist läbi ja osutab kahele uksele. Ühel neist on rõõmsa koera pilt, teise ukse pildil on koerale suur rist peale tõmmatud.
„Allergikutele,” ütleb ta selgituseks.
Mõtlen, et seda ust pean korralikult kinni hoidma, muidu võib Kapten Nina tuppa hiilida ja sinna oma karvu ajada. Heidan mõlemasse tuppa pilgu. Need on täpselt ühesugused, mõlemas on seina külge kinnitatud kaks tugevat kolmekorruselist narivoodit, mida katavad Rootsi Turismiliidu logodega sinised pleekinud tekid.
„Sul on kummaski toas ruumi kuuele inimesele, kokku kaheteistkümnele, aga minu kahekümneaastase majavalvuristaaži juures pole seda kordagi juhtunud. Mitte ükski öö ei ole korraga nii palju inimesi olnud.”
Ta kohendab kolmnurkset sidet ja paneb magamistubade uksed kinni.
„Tead, me oleme ju Kungsledeni kõige kaugemas otsas, lähima matkamajani on peaaegu viiskümmend kilomeetrit. Aga ega me sellepärast siin ei ole, et igatseme suure rahvamassi järele, ega ju, Pernilla?”
Ta ütleb kogu aeg vale nime, aga ma ei paranda teda, sel pole ju mingit tähtsust, kuidas ta mind kutsub, ta sõidab siit nagunii varsti minema.
„Kus mina elama hakkan?”
