üha hüsteerilisemaks, sest pissipulgatest jäi negatiivseks, kui väga ma ka ei soovinud vastupidist. Kui ma olin juba küllalt haiget saanud, kui kurvastus selle pärast, et me ei saanud last, oli muutunud väljakannatamatuks, püüdsin ma keelitada meest, et me läheksime viljatusravikliinikusse.
Kuid Mac oli kindlalt vastu. „Pole mingit garantiid, et sellest ka kasu on. See võib su tervisele põntsu panna, Maddy. Ja ma ei taha, et üks meist vaataks millalgi teise poole ja mõtleks: kui sind poleks olnud, siis … See on abielu purustaja, Maddy. Jäta see asi sinnapaika.”
Ning siis, kui oli kulunud veel tükk aega, ma jätsingi. Oh, ma tundsin oma sündimata lapse järele suurt igatsust, ning ma olen kindel, et ka Mac tundis. Kuid ainult mina üksi olin tundnud, et ma peaaegu suren selle kätte. Ja meie kurbuserohi? Me mõlemad matsime end töösse, mina esialgu algkooliõpetaja ja hiljem oma toitlustusettevõtte askeldava omaniku rolli ning Mac väga pühendunud perearsti omasse. Ajuti aitas see me valu isegi vaigistada.
Ja muidugi oli veel Curry …
„Kullake, muidugi ei tea sa, mismoodi on olla nii kaua sõbrad nagu Barbara, Rachel ja mina oleme, sest sa oled alles kaheksateistaastane,” ütlesin ma tol hommikul Curryle tema toas. Olin tehtult rõõmus, sest kuigi ma olin pööraselt vaimustatud tema Harvardi-mineku üle, oli mul samas tema lahkumisest kahju.
„Aga te olete üksteist tundnud juba kakskümmend aastat. Või isegi rohkem. See on nagu abielus olemine või midagi taolist,” lausus Curry ja pistis käe minu pihku.
„Nojah, aga tead, me pole üksteist näinud kolm aastat … pärast seda kui Melinda …” jätsin lause pooleli ning tõmbasin vaba käe sõrmega mööda magnooliamustrilise päevateki õit. „Vahel ma kahtlen, kas me üldse olemegi enam sõbrad.”
Viimase kahe nädala jooksul, mil tasaselt tibutavatest e-kirjadest oli saanud e-kirjade valing, olime Barbara ja Racheliga oma tavapärase kiirustamiskalduvusega otsustanud, et pärast Teddy uut abielu on aeg taastada augustitüdrukute kokkusaamised.
Kuid istudes seal ja hoides Curryl käest kinni ning meenutades Melindat, ei olnud ma enam kindel, et see üldse on nii hea mõte. Kolm aastat on pikk aeg. Ning me langesime jälle vana harjumuse kütke lasta Teddy uusimal abikaasal oma punti tulla. Keegi meist polnud seda naist kohanudki, sest kedagi meist polnud nende pulma kutsutud.
„Sõbrad ei lakka olemast sõbrad ainult sellepärast,” ütles Curry, „et üht neist pole enam teie hulgas.” Ta ütles seda palju vanema naise autoriteetsel toonil ning mu südamesse uhkas värske armastusetulv tema vastu.
„Ma ei tea, kullake. Pärast matuseid pole me omavahel peaaegu rääkinudki. Ja me ei tunne tema uut naist. Millest me üldse räägiksime?”
„Millest te tavaliselt rääkisite?”
„Oh, sellest, mida me tegime, kui me tuttavaks saime,” ütlesin mina, „ja poistest. Muidugi me rääkisime oma poistest.” Ma ei suutnud talle öelda, et me rääkisime seksist. Tema vanuses, kus tundub võimatu mõelda, et „vanad inimesed” seksivad, poleks ta mind arvatavasti uskunudki.
„Noh, jah, onu Mac … ma ei kujuta ette, et ma räägiks temast terve nädala jutti.”
„Tead mis, ta pole alati olnud ainult onu Mac,” laususin mina, lükates tagasi vallapääsenud õlekarva juuksesalgu, mis oli kui tema onu juuksekarv, sattunud tema laubale. „Tol ajal oli ta paljutki, millest sa midagi ei tea. Ja on ka praegu. Pealegi, miks sa arvad, et ta oli minu ainuke kutt?”
„Oh, räägi mulle!” kilkas Curry, heitis oma pikad käed ümber mu kaela ja tõmbas mu enda vastu just siis, kui rammusate ja külmade vihmapiiskade sabin hakkas kostma vastu meie Charlestoni Ansonborough’ piirkonna vana maja ilusaid prismakujulisi paneele.
„Mitte nii verinoorele inimesele,” ütlesin ma, tundes järsku kurgus ootamatut klompi. „Isegi tädidel on õigus väikesele salapärale.”
Curryt kallistades vaatasin välja vihmapritsmetes aknast ja kummaline raskus langes mu südamele. Jah, väikesele salapärale …
1. peatükk
Arvestades pikka vaheaega ja uue inimese tutvustamist – Baby Gaillard, neiupõlvenimega LucyAnne Gaillard – olid augustitüdrukud otsustanud, et meil on targem kohtuda juba varem minu vanas majas Society Streetil, et panna paika oma strateegia ja veenduda, et meile kõigile tundub Tiger Island ikka vastuvõetav. Kavatsesime kohtuda juuni teisel nädalavahetusel, et meil jääks küllalt aega muutuste tegemiseks, kui selleks peaks tekkima vajadus.
Seisin paljajalu ja ärevana oma köögis, tampides suhkrut ja piparmündilehti, mis vürtsitaksid Mojito-kannu; kavatsesin tüdrukuid sellega ohtralt kostitada. Nad pidid saabuma iga hetk, sellest siis ka minu ärevus. Kas me olime liiga palju muutunud? Kas kolm aastat olid kohelnud meid heatahtlikult või karmilt? Mis siis, kui keegi meist on läinud metsikult paksuks või muutunud väga masendunuks või õelaks? Miks, taeva pärast, ma küll nii väga pabistasin?
„Rahune maha,” sosistasin ma.
Hakkasin laimidest mahla pressima. Tsitruse ja suhkru lõhn hõljus õhus ning, tõmmates ninna seda magushaput aroomi, mõtisklesin meie erinevate saatuste üle.
Mina? Ma olin abiellunud mehega, kes – meditsiinilise hierarhia järgi – pidanuks olema neist kõige madalamal astmel – perearst. Kuid südameasjade hierarhias kõrgus ta Oliveri ja Hugh’ ja Teddy kohal. Mis ei tähenda, nagu poleks ma teisi poisse armastanud ja imetlenud. Kuid mul vedas Maciga. Mac oli, nagu Curryle nii väga meeldis öelda, hoolitseja. Rebisin tükkideks veel ühe peotäie piparmündilehti, lisasin need oma kiviuhmrisse ning mõtlesin, milline iroonia peitus selles, et mehel, kes oli oma elu pühendanud terviklikele perekondadele, polnud endal üldse lapsi.
Mis puutub minusse, siis pärast õpetajaameti mahapanekut ei teinud ma midagi, mis leevendanuks mu järelejätmatut beebiigatsust – ma ei hakanud tegelema heategevusega kodutute laste või orbude heaks, ka mitte enam vabatahtliku tööga haiglas. Laste puudumine mu enda elus oli muutnud teiste laste läheduses viibimise minu jaoks liiga valusaks. Võib-olla oli see isekas. Kuid meil kõigil on oma toimetulekumehhanismid, ning pisikeste laste armsate häälekeste vältimine oli minu enesekaitse. Niisiis olin ma rakkes oma toitlustusfirmas ja tõtt öelda olin ma Charlestonis pisut nagu kuulsus. Ning mitte keegi ei osanud aimata, et iga-aastane anonüümne annetus, mis hoidis vee peal School for Childrenit, tuli Macilt ja minult.
Siis oli veel Racheli abikaasa Oliver, kes oli üks Atlanta hinnatumaid onkolooge. Kui te tahate minu arvamust kuulda, siis raha oli Oliveri kõvasti muutnud. See oli muutnud ta antiseptiliseks, tsipake ülbeks, pisut eemalolevaks, kuid oli jätnud täiesti puutumata tema narruseni küündiva armastuse Itaalia hurtade vastu, keda nad aretasid ja kellega näitustel käisid. Aga võib-olla ei põhjustanudki seda raha. Ehk oli tegelemine nii paljude väga haigete ja surijatega võtnud ära osa Oliveri poisilikust sarmist ja pannud ta pelgupaika otsima turvalisemast sfäärist, sellisest, kus ta ei tunnetanud maailma kurbust nii sügavalt. See oli asi, mida ma mõistsin.
Rachel aga ei lasknud millelgi end muuta. Ta oli kange juudiplika Hobikenist New Jerseys, kellel oli ühemõtteliselt kuldne süda. Ta oli ninakas, sarkastiline ega talunud lollpäid. Nad olid Oliveriga tutvunud siis, kui Oliver alles alustas oma meditsiiniresidentuuri ning Rachel lõpetas viimast semestrit õdedekoolis. Viie lapse emana ja lasteõena näis tal olevat amet, millest said kindlasti kasu ta võsukesed, kui mitte ta ise.
Ning siis oli veel malbe Barbara, kes abiellus Hugh’ga, meie pundi südamekirurgiga. Hoogsalt edeneva Birminghami praksisega (Cornelia Colletoni isa oli nende patsientide seas,
