kümnendas. Nad said ühel koolipeol tuttavaks ja nii see läks.”
„Kas sina tunned teda hästi? Mis inimene ta on, kas tema juttu võib usaldada?”
Kaur võttis mehise sõõmu kohvi ja näis järele mõtlevat. „Ma ei oska öelda. Stefan jumaldas teda, aga mina… ma ei tea, mind on midagi tema juures alati nagu natuke häirinud. Stefanile ma seda muidugi kunagi ütlema ei hakanud.”
„Häirinud? Mis mõttes siis?” päris Martin huvitatult.
„Temas on midagi võltsi ja isekat minu arvates. Ilus on ta küll, tundub, et üsna intelligentne ka, aga ma ei tea… kohati jätab ta mulje, nagu oleks ta hästi enesekeskne inimene, ja mitte kõige meeldivam ja sõbralikum. Ükskord näiteks nägin teda pärast kooli trollipeatuses, ta karjus oma väikse õe peale, nii et see nuttis.” Poiss kehitas õlgu. „Aga ma muidugi ei tea, mis värk neil oli. Ega mina teda ju kuigi hästi ei tunne, ainult nii palju, kui koolis kokku oleme puutunud.”
„Mille alusel sa siis leiad, et ta enesekeskne on?”
„Lihtsalt olek on niisugune. Silmavaade, kehakeel. Mõnest inimesest kohe kiirgab soojust ja sõbralikkust. Temast mitte – aga noh, nagu ma ütlesin, võin ma täielikult eksida.”
„Hea küll.” Maria oleks äärepealt pastakaotsa suhu pistnud ja seda närima hakanud, kuid suutis viimasel hetkel end talitseda. See rumal komme oli tal koolipäevist saadik siiani küljes. Enamasti õnnestus tal end kontrollida, ent vahel lipsas pliiatsiots suisa märkamatult suhu. „Kas Stefan reedel koolis oli?”
„Jah, oli küll.”
„Käitus ta kuidagi teistmoodi? Rääkis midagi tavatut?”
Kaur raputas kindlameelselt pead. „Ei, seda küll mitte. Ta oli täitsa tema ise. Ega ma temaga tegelikult kuigi palju viimasel ajal rääkinud olegi, ta veetis põhimõtteliselt kogu oma vaba aja selle Lauraga ja sõprade jaoks polnud enam eriti mahti. Nii ka reedel. Koolis ta oli, tšau ütlesime ja niisama natuke small talk’i vist tegime, aga see oli kõik.”
„Aga,” näis Martinile miski meenuvat, „mida sa nendest kordadest tead, kui ta varem kodust ära jooksis? Milles asi oli?”
„Ma ei mäleta konkreetseid põhjuseid, aga Stefan lihtsalt ei saa oma vanematega eriti läbi.”
„Miks?”
„Nad nääklevad pidevalt.” Kaur pistis viimase ampsu saiakest suhu ja mälus tükk aega mõtlikult. „Stefani ema ja minu vanaema olid sõbrannad, aga viimastel aastatel mina sageli nende pool külas ei käinud. Kuidagi kujunes nii, et rohkem oli Stefan meil, ja nii ma väga ei tea, mis neil kodus toimus… ega ma ta vanemaid ju otseselt ei tunne, vaatamata sellele, et me nii kaua omavahel suhelnud oleme… „tere” ja „kuidas koolis läheb” tasemel muidugi rääkisime, aga ei midagi enamat… Seda ma tean, et Stefani arust on jõle nõme, kuidas nad ei suuda teiste juuresolekul ka normaalsed olla, ainult nokivad teineteise kallal.”
Maria pani mõned märkmed veel kirja, mõtles veidi ja palus siis Kauril lihtsalt natuke rääkida oma sõbrast. „Kuidas sa teda iseloomustaksid? Mis sorti poiss ta on?”
„Täiesti tavaline kutt. Nagu mina või kes iganes meievanune. Mitte väga elava loomuga, rohkem selline vaiksemapoolne, aga normaalne. Alati aitab, kui kellelgi on miskit nõu vaja või mida iganes. Temaga saab rääkida, saab nalja…”
Maria ohkas endamisi. Mona Vaarmanni ega nüüd ka Kauri kommentaarid ei paistnud uurimisele midagi olulist andvat
Mida sa oskad hakata peale pelgalt teadmisega, et kadunud poiss oli „normaalne ja tavaline kutt”? Martin paistis sama arvavat, igatahes kuulis Maria tema hääles kerget lootusetusetooni, kui ta poisilt küsis: „Kas tema juures siis tõesti mitte midagi pole, mis teda rohkem iseloomustaks? Sa tunned teda ju lasteaiast saadik! Mis teda „käima paneb”, endast välja ajab? Tülitsete ka vahel? Kas ta…” Martin vakatas, nad mõlemad olid näinud midagi Kauri näos muutumas. Heatujuline olek oli järsku kadunud, nende ees istus tõsine ja morniilmeline nooruk.
„Ikka tülitseme mõnikord, sõpradel tuleb ju igasuguseid asju vahel ette,” ütles ta muretult, kuid seekordne muretus oli ilmselgelt tehislik ja selle alt kumav ebamugavustunne ei jäänud kummagi uurija jaoks märkamatuks. „Aga seda juhtub harva.”
„Ehk tood mõne näite, mille üle te olete tülitsenud?”
„Stefan võib olla väga äkiline ja mingi mõttetu asja peale jubedalt vihastada. Äkkviha öeldakse vist selle kohta. Ma… sellel kõigel pole ju mingit tähtsust?”
„Me ei tea, millel võib olla tähtsust,” kinnitas Maria. „Palun räägi meile, mille peale ta vihastus ja mis juhtus?”
Kaur kratsis lõuga ja ohkas alistunult. „Ma pole sellest kellelegi rääkinud. Lubasin talle, et pean suu…”
„Praegu on ju olukord tõsine, see võib olla tema enda huvides. Meie võime lubada, et ta ei saa teada sellest, mis tahes sa meile räägid.”
„Tegelikult polnudki teab mis eriline asi, aga tookord ma väga ehmatasin ta käitumise peale. Mõned aastad tagasi oli meil koolis poksiring, kus me mõlemad alguses mingi aja käisime. Olime siis tema pool ja lihtsalt igavusest ja niisama pulli pärast hakkasin teda togima. Üldse mitte kõvasti, aga jäljendasin neid harjutusi, mida trennis olime enne teinud ja… Ühesõnaga, Stefan polnud kõige paremas tujus ja ütles, et lõpetagu ma ära. Mul oli mingi lollitamise hoog peal ja togisin edasi. Siis…” Poiss vakatas ja väristas kergelt õlgu.
„Mis siis juhtus?” küsis Maria vaikselt ja sõbralikult.
„No ta virutas mulle. Mitte naljaga, mitte lihtsalt eemaletõrjumiseks, vaid täiest jõust ja kaks korda. Mõlemad silmad olid mul pärast mitu nädalat sinised, nagu oleks ma ei tea mis hullult kakelnud kellegagi, vanaema – ma elan koos vanaemaga – pidi otsad andma, kui mind nägi… Kõige hullem oligi see, et see tuli nii lambist, nii ootamatult. Me ju ei tülitsenud ega midagi, ma niisama pullisin.”
„Mis Stefan ise selle kohta ütles?”
„Ta palus kohe vabandust ja ma ütlesin, et kõik on okei… No ma ju sain aru, et tal on kodus pingelised ajad vanematega ja nii… See oli just natuke enne seda, kui ta esimest korda kodust ajama pani. Me olime mingi kolmeteistkümnesed siis.”
„Siis pidi midagi seal kodus ikka tõsiselt korrast ära olema,” märkis Martin. „Sa tõesti midagi enamat ei tea? Et mis neil seal toimus?”
„Paraku mitte. Nagu ma ütlesin, ei tahtnud ta oma kodust ja perest just palju rääkida.” Kaur vaatas kella. „Ma pean nüüd kahjuks jooksma. Ega ma vist eriti aidata ei osanud.”
„Ei, me oleme sulle väga tänulikud. Võib-olla peame millalgi veel rääkima, ja sina helista kindlasti meile, kui miskit veel meenub.”
Poiss noogutas ja heitis musta Nike´i koti omale selga. „Loodan, et Stefan ilmub varsti välja ja et temaga on kõik okei.”
Maria ja Martin jäid natukeseks veel laua taha istuma ja mõtteid koguma. „Peame Mona Vaarmanniga kindlasti veel rääkima, ja tema meest tahaks ikkagi ka näha,” märkis naine. „Ma olen sinuga nõus, et midagi on neil seal kodus mäda.”
Martin noogutas ja pistis oma paberid mapi vahele tagasi. „Aga praegu ajas see poiss mulle söögiisu peale, ja lõuna aeg ongi ju käes ka… Kas
