kandis Charlie ema jätkuvalt hoolt, et Ben kõrvale ei jääks, et teda pidudele ja jõulude ajaks külla kutsutaks, peaaegu igaks vaheajaks Dartmouthi kaasa võetaks. Beni isa oli fotoajakirjanik, ajas läbi kitsalt, aga rõõmsal meelel, ega kandnud vimma, et Charlie isa – kulla poisu – oli pärinud õitsval järjel veiniäri, Kaupmehemaja, maja Kensingtonis ja kõik sellega kaasas käivad mugavused.
„Minu peale poleks seda olnud mõtet raisata,” oli tal kombeks öelda. „Ärisoont pole mul ollagi. Meiepoolne suguvõsa on maast madalast kunstirahvas. Ja olgu kuis on, TDF on alati valmis hädast välja aitama, kui päris kitsas käes.”
Ben on pärinud isalt kunstiande, ta on läikpaberil sisustusajakirjades avaldatud töödega päris tuntuks saanud, ent nii palju pole ta eales teeninud, et suudaks mõne sellise maja laenusummasid maksta, mida Kirsty hing ihaleb, ja pärast Laura sündi muutus Beni panus veelgi olulisemaks. Hiljaaegu saigi kaasaegsema fototehnika ostuks Charlielt raha laenatud.
„Ära sa jumalapärast Ange’ile räägi,” ütles Charlie. „Küll me selle ka kuidagi ära klaarime.”
Tjah, nüüd paistab, nagu hakkaks osa tema Londoni-korteri kolmandikust – mida polegi teab kui palju, kui too suur eluasemelaen kord makstud saab – kuuluma Charliele. Olgu jumal tänatud, et on olemas Evie ja Kaupmehemaja, üksjagu regulaarseid fototellimusi – ja siis too uus projekt. Ta armastab iga uut projekti.
Ben kiikab Evie poole ja näeb, et Evie jälgib teda.
„Mis plaan sul siis on?” küsib naine heatujuliselt.
Benil on teooria, et Evie loeb tema mõtteid sama selgelt, nagu oleksid need kirjas sülearvuti ekraanil, ja ta naeratab rõõmsalt.
„Mul on kaartide jaoks mõned uued müügikohad sihikule võetud. Mõned kunstipoed ja galeriid, mida ma pole veel järele proovinud. Mul on tunne, et sina vist ei taha kaasa tulla? Nüüd, kui Claude siin on.”
Mõnikord, kui Ben käib neis raamatupoodides ja galeriides, kus tema kaarte on hakatud müügile võtma, sõidab Evie Beniga kaasa. Evie lobiseb raamatumüüjatega, kes teda väga hästi tunnevad, ehkki sellest on juba viis aastat, kui tal viimati raamat välja anti.
„Kõik juba ära kirjutatud,” vastab ta, kui hakatakse peale käima, et ta uue raamatuga lagedale tuleks. „Pole mul enam midagi öelda.”
Ben ei usu. Võib ju olla, et kodusõja teema on risti ja põiki lahti kirjutatud, ent ta tunneb, et Eviel on ikka veel midagi öelda.
„Ei, täna ma ei tule,” vastab naine. „Aga õnn kaasa.”
Ben noogutab. „Nägemist.”
Lõunaks on ta Stokeley talukaupluses. Pood on rahvast täis, ta uurib ostmiseks välja pandud postkaarte ja näeb, et tema tehtutest on järel vaid üksainuke: Start Pointi majakas, pärit ühelt tema enda fotolt. Beni haarab erutav rahulolutunne. Igaks juhuks on tal kotis veel nii mõnigi pakk, kindlasti õnnestub nüüd selgeks teha, et neid kaarte tasub veelgi müügile võtta. Hetkel on poes aga ülearu palju rahvast, et selle jutuga lagedale tulla, niisiis tellib ta ühe americano ja istub pikale halli pesusametiga kaetud diivanile, kust läbi suurte pärani klaasuste avaneb vaade siseõuele, kus inimesed istuvad päikese käes. Benile meeldib väga see talupoekohvik oma kõrge männipuidust katuse ja suure pitsaahjuga. Kohvik on peaaegu tühi ja ta tunneb end vabalt, naaldub vastu punasest pesusametist katteriidega patju ning tajub üht uutlaadi ja ülimalt kummalist aistingut – ülimat heaolutunnet, mida rebestavad tohutu kurbuse hetked.
Oli hirmus vapustus, kui Kirsty teatas, et nende abielu on läbi, olgugi et see lonkas juba tükimat aega. Tõeline vapustus oli muidugi see, et naine oli leidnud kellegi teise; mehe, kellega oli tuttav juba lapsepõlves ja hiljem Londonis ülikooli ajal ning kes ta vanade sõprade otsimise veebisaidi Friends Re-united kaudu üles otsis. Mõeldes tollele mehele, kes tunneb Kirstyt juba nii ammusest ajast, tajub Ben põgusat kiivusetorget: väga narr tunne, et naine on teda terve selle viimase aasta petnud.
Ben sirutab jalad välja, meenub abielu algusaeg ning kui õnnelikud nad siis olid: Kirsty jäi pärast ülikooli Londonisse, sai peol Beniga tuttavaks ja nad armusid. Naine töötas ühes ameerika firmas IT alal; Beni enda karjäär hakkas just kuju võtma ning tal vedas, et sai suure tellimuse, mis võis ehk Kirsty lootused suureks puhuda. Nad üürisid Chiswickis pisikese aiakorteri, mille suutsid Laura sündides Kirsty vanemate abiga päriseks osta. Kakskümmend kaks aastat hiljem elavad nad ikka veel seal. Enam pole meeles, mis hetkest peale kõik need rahamured, lapsevanemakohustused, lihtne päevast päeva rügamine noorusaja kirglikku armastust kulutama hakkasid. Küll aga tajub Ben, et pärast seda, kui Laura ülikooli läks, jäi järele tühjus, sestpeale puudus eesmärk. Võib-olla oli tütar see perekondliku vajaduse liim, mis neid ikka veel koos hoidis: ilma temata oli igapäevane rabamine kuidagi mõttetu. Kirsty hakkas regulaarselt Edinburghi vahet sõitma, vanematel külas käima – või nii ta vähemalt rääkis –, Ben aga võttis endale üha rohkem tellimustöid, mis tõid ta läänemaale, kus talle meeldib olla.
Ben on maast madalast rõõmustanud, kui saab üksi olla; vaid siis on ta läbi ja lõhki tema ise, mõnda aega vaba vastutusest teiste inimeste eest, kes temale loodavad. Kaasasündinud süütunne ei lase Benil end täiesti vabalt tunda, kui tema tegevusraadiusse jääb kas või üksainuski hing, kes võiks talle mingeid nõudmisi esitada.
Beni tohutusse armastusse Kirsty ja Laura vastu oli lahutamatult põimunud hirm neid alt vedada, mis – kuidas ta ka poleks mõistuspärast seletust otsinud – andis abielusuhetele jumet. Arvata oli, et vaevalt tajus kumbki neist toda sügavat rahu, mis haaras Beni alati, kui ta sai taas kord autosse istuda ja minna tööasju ajama, mille sunnil mõni hindamatu väärtusega päev üksipäini kodunt eemal viibida. Nood põgusad puhkepausid andsid võimaluse naasta värskendatult, olles taas valmis abikaasa- ja isakohustusi täitma. Et Ben töötas nii palju kodus, sai ta Laura eest hoolitseda, kui tütar väike oli, teda kooli viia ja koju tuua, mängudes ja spordipäevadel osaleda, ja nii kujunes nende kahe vahel välja soe ja kindel sõprus.
Istudes ja kohvi oodates meenutab ta nüüd nende viimast kohtumist. Ben läks autoga Totnesi rongile vastu ja sõidutas tütre Kaupmehemajja. See oli kummaline sõit, kumbki polnud õigupoolest valmis arutama asju, mis enim hinge peal olid. Selle asemel arutati Laura plaani maailmas pisut ringi rännata ja siis Šveitsi suusakuurordis mägimaja perenaisena tööle hakata; ent kogu selle aja tajus Ben, et Laura on ta kõrval istudes pingul. Kiire ja närvilise liigutusega lükkas tütar oma lühikesi tumedaid juukseid näolt eemale või pigistas käsi teksastesse peidetud pikkade säärte vahele.
Uksest sisse jõudnud, kukutas Laura koti esikupõrandale ja vallandas sügava kergendusohke.
„Ma armastan seda kohta,” ütles ta ringi vaadates. „Kohe tuleb nii kodune tunne. Paps, mul on hea meel, et sa siin elad.”
„Mul ka,” vastas Ben rõõmsalt. „Ei teagi, miks siin nii kodune tundub, aga peaasi, et on. Ju vist kõikide nende koolivaheaegade pärast, mis me lastena koos Charliega siin olime, ehkki eks ma olin ju sama palju aega ka Londonis. Dartmouth on mulle väga armas koht.”
Nad vaatasid teineteisele otsa, naeratasid, siis tütre näoilme muutus ning Ben sirutas käed välja, tütar tormas ta käte vahele ja surus pea kõvasti tema õla vastu.
„Ema seletas, mis värk on,” pomises Laura summutatult. „Rääkis mulle Iainist. Tead, see oli ikka täiega šokk. Kuidas sina sellesse suhtud?”
Ta ajas pea kuklasse ja vaatas isale hingepiinas otsa, pruunid silmad mureärevad, pisarais, ja Ben hoidis tütart veel viivu hästi kõvasti käte vahel, enne kui lahti laskis.
„Võtame
