– aruka taime või kodulooma. Teine taat oli liiga keskendunud sellele, et jätta täiskasvanutele alati õige mulje, hoida peas helide järgi kujundatud mõttelist pilti – kes kuhu läks, kes kus asub, kes kust võib vaadata, aga mina langesin sellest pildist välja, täpsemalt, teatud ajani ma ei ilmunudki sinna. Teine taat ei oodanud minult läbinägelikkust, ei teinud mulle võimaliku ohu märget; ta sai minu üle otsustada ainult juttude järgi, mida minuga arendasid täiskasvanud ja neist kõnelustest – niisugune on lastega räägitu üldine omadus, kui neid pealiskaudselt kuulata – sai kujuneda ainult kohmerdise ja hädapätaka mulje.
Kui ma olin saanud seitsmeaastaseks, nõudis Teine taat lõpuks oma õigust minule. Viimastel suvilapäevadel – vanemad juba vaatasid, missuguseid gladioole koolibuketi jaoks lõigata – leiti mu peast täid. Koolini oli jäänud kõigest mõni päev, täide hävitamiseks enam aega polnud; täiskasvanud asusid asja arutama, mina aga istusin kõrvaltoas; arvasin, et otsustatakse mu pea paljaks ajada, elasin seda juukselõikust juba ette valusalt läbi: vähe sellest, et juuksed olid vist minu ainus vabadus, ka lõikamine ise oli minu meelest kuidagi võõras ja ohtlik.
Kui jutt kaldus juukselõikusele, olin ma seesmiselt alati ülemäära ärevil. Lapitud palakas, mille ema mu õlgadele laotas, tundus olevat pehkinud surilina, selle valevus polnud enam voodipesu tavalist tooni ning omandas – võib-olla sellepärast, et lina oli vana, palju kordi pestud – selle nähtamatu hämaruse varjundi, mida tajud valgetel surilinadel: kõdunemine pole neid puudutanud, kuid juba lasub neil kaduvuse vari, otsekui kaoks päikesevalgus õhust ning jätaks riidele osakesi sellest lillakast sinerdusest, mis ilmub koolnu teravaks vajunud põsenukkidele.
Palakaga eraldatud inimpea üksindus – peeglisse vaadates, kääriterade lähedus, põrandale langevad juuksesalgud, mis alles äsja olid osake sinust – ja juba pühitakse neid vihakesega kokku; juukselõikus tundus olevat väike surm. Koostasin mõttes koguni omamoodi hierarhia, kus juukselõikus oli samal astmel kassi või koera surmaga; loom hukkus, aga inimest niisugune surm ei tapnud, selle doos oli liiga väike – ent ka mina ise olin pisike ja seetõttu tardusin toolil, isegi praegu käin ma juukselõikla ees mitu korda ärevalt edasi-tagasi, enne kui sisse astun. Seebi-, puudri-, vahulõhnad, mida fööni kuumad lained keerutavad, imalus ja kleepuvus – kõik see juhatab mind millegi muu juurde ning kaks piiblilugu põimuvad üheks: Delila lõikab Simsoni juuksed maha, Salome kannab vaagnal Ristija Johannese pead; mahalõigatud juuksed ja keha küljest eraldatud pea – neis kujundites aimub midagi elust ja surmast, mis avaneb läbielamustes ka lapsele; alles hiljem sain teada, kuidas niisuguseid tunnetusi väljendatakse allegooriliselt pühas raamatus.
Ja siis, kui minu peaga oli vaja midagi ette võtta, soovitas Teine taat: maha ajada ja petrooliga võida.
Maha ajada. Nulliga.
Mind ei hirmutanud niivõrd teadmine, et kiilakaid narritakse, tulevasi irvitusi eraldas minust lõikamistoiming ise, see oli sama mis surm, võrdväärne sellega, kuid mitte väike surm nagu juuste lõikamisel, vaid täieulatuslik, täiesti tõeline. Mind taheti nulliga pügada, teha jälle mudilaseks, see tähendab, võtta minult see vähene, mida olin juba läbi elanud ning mis silmaga vaadatuna väljendus püsivas juustepikkuses.
Ja ma ehmusin veelgi rohkem, mõistnud, et täiskasvanud ei kavatsegi Teisele taadile vastu vaielda: tema soovitus koguni rõõmustas neid; nad olid ise sellele mõtelnud, kuid ei söandanud seda kaastundest välja öelda. Teine taat sobis igati niisuguse ettepaneku tegemiseks: täid, petrool, juuste mahaajamine – kõigest sellest levis vana aja hõngu, järelevalvetust, karme otsustusi; kui seda oleks öelnud keegi teine, võib-olla täiskasvanud pereliikmed, siis ehk oleks läinud vaidlemiseks, aga nüüd peitus selles ranguse hurm: aitab virisemisest, juuksed maha, kujuta ette, nagu oleksid sõjaväes, seal ei küsita, pead oskama ebameeldivustest üle olla, õpi välja kannatama, meestele on seda vaja. Täiskasvanutele vist tundus, et ta mängib, et ta räägib sobival toonil, mis mind julgustab, aga minus süvenes arusaamine, et asi pole ainult juukselõikuses; et Teine taat on otsustanud – kuid keegi ei mõista seda! – võtta mind oma võimusesse.
Niisugusel tunnetusel oli ka eellugu; ma olin juba ammu märganud, et Teine taat suhtus pikkadesse juustesse vastumeelselt ja isegi karmilt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
