kellegi lesestunud, pärijateta härra Lapchini alluvuses. Too oli õnnega koos, et oli mu isa tööle võtnud, sest mu isa saatis korda imesid. Aknevaevustega teismelistele valmistas ta neljaprotsendilise bensoüülperoksiidi baasil tõhusaid kreeme; hullunud naistele mürke rottide, hiirte, ämblike, prussakate, tarakanide ja vahel masenduse vastu: kolm tilka keelele enne voodisseminekut ja järgmisel päeval olete te nagu saar laguunis. See teeb viis franki, proua Jeanmart. Vaat kui hästi, mul on just üks uhiuus viiefrangine, palun. Viis franki, see ei ole palju õnne eest, aitäh, aitäh. Mu isa oli õppinud keemiat, talle meeldis luule, aga tema unistused Nobeli preemiast haihtusid koos minu ema saabumisega. Ta demagnetiseeris mind, ütles ta hiljem, külmalt, nagu öelnuks ta lahustavus. Või polümeri seerimine. Ta oli kaotanud mu ema pärast mõistuse, pea ja püksid – mis selgitab minu olemasolu –, ja mõned juuksekarvad. Nad kohtusid 14. juulil, Aristide-Briandi väljakul Cambrais. Mu ema oli koos oma õdedega. Mu isa oli koos oma vendadega. Nende pilgud kohtusid. Seejärel haakusid teineteise. Mu ema oli pikk, peenike, punakasblond, tumedate silmadega; isa oli pikk, peenike, tume, tema silmad olid mererohelised. Nad olid teineteisest võlutud, kuigi tol ajal jäi võlumine viisakaks: naeratus, lubadus kohtuda, käepigistus. Nad kohtusid järgmisel päeval Montois’ teemajas. Ema kinnitas mulle hiljem, et keset päeva, ilma muusika, ilutulestiku, šampanjapokaali ja õrna eufooriata ei olnud isa enam nii võluv. Aga näe, isal olid rohelised silmad ja ema oli unistanud roheliste silmadega mehest; kuigi mitte üks hing ei unista laborandist. Nad andsid vastastikku veel lubadusi, tutvustasid teineteist oma vanematele. Keemiaüliõpilane. Mitte millegi üliõpilane. Mu isa oli kakskümmend, ema seitseteist. Nad abiellusid kuus kuud hiljem. 14. jaanuaril. Pulmapildid, jumal tänatud, olid mustvalged. Nii et nende sinised huuled ja minu ema äärmine kahvatus, punakasblondid kiharad nagu okkad, ei olnud näha. Külm. Juba siis see külm, mis kangestas nende armastuse ja tuhmistas rohelised silmad.
Nii pikalt, kui ma ajas tagasi mäletan, nii kaugele, kui ma olen suutnud otsida ja uurida, ning nii pikalt, kui ma olen nutnud, näib mulle, et mu vanemad ei armastanud teineteist.
KAKSKÜMMEND SEITSE EUROT
Ma ei jõudnud oma õlut lõpuni juua. Mu mobiil vibreeris, ekraanile ilmus üks number: mu isa naise oma.
Tema hääl tõusis silmapilkselt kõrgele, ta võinuks laulda Rahmaninovi „Vokaliisi”, Schuberti „Ave Mariat”, koos kirikukooriga.
Tema hääl oli äkitselt nagu puruks jahvatatud.
Me tulime arsti juurest see on kohutav kohutav ma ei tea mida öelda kuidas öelda sulle öelda aga su isa see puudutab sinu isa me ei tea veel mitte veel aga asi ei ole hea on mõned asjad märgid käärsool see on seal see algas sealt ja ma küsisin arstilt kas see on kindel kas see on see haigus mille nime ei saa nimetada ja ta vaatas mind ning ta pilk oli kurb ja ma vannun sulle et ta oli kurb ta on hea üldarst ta tunneb hästi su isa on teda jälginud juba kaua ja ta oli nii kurb et ma mõistsin ma ei ole idioot tead. Ma ei ole su ema ma armastan teda su isa ma hoolitsen tema eest hästi ma jälgin hoolega mida me sööme ta jättis suitsetamise maha sa tead minu pärast lõpetas juba ammu aega tagasi sest ma ei kannatanud seda enam ja ma muretsesin ja need ei olegi kopsud see on käärsool sealt see alguse saigi ütles arst aga veel tõsisem on mõistad nagu võiks olla veel midagi tõsisemat kõige tõsisemast see on maks see on kandunud üle maksa neljas staadium ütles doktor kurva näoga ma ei tea mida teha kui asi on maksas siis on kõigega lõpp ma tean seda me teame seda me teame seda see on invasiivne ma tahaksin nutta kiskuda juuksed peast torgata end noaga ma ootasin et saaksin viimaks pensionile et nautida elu temaga ja näed nüüd see on läbi täpselt nagu see oleks läbi elu on mõttetu ebaõiglane tülgastav me pidime sõitma Touquet’sse kuu aja pärast ma rentisin meile alumise korruse et teda mitte ülearu väsitada helista mulle kui tahad kui saad see on kohutav ja kõige lõpuks küsis doktor minu käest kakskümmend seitse eurot et kuulda et mees keda ma armastan sureb ära.
Kakskümmend seitse eurot.
Ma maksin õlle eest. Vaatasin enda ümber. Kohviku terrass oli nüüd rahvast murdu täis; naerdi, suitsetati, elati. Mitte miski ei ohustanud neid. Ma tõusin, vaevaliselt; ma kandsin korraga oma isa koormat. Ma kandsin meie vaikimiste tonne, kandsin meie argpüksust, kõigi meie argpüksust; eksimuste millimeetreid, mis olid, ühel eluskaalal, osutunud valeks teeks. Ummikuks. Tumepunane müür. Teenindaja naeratas mulle ja ma tahtnuksin nutta, viskuda tema embusse, tema kahvatusse lahkusse, julgeda öelda sõnu, mis teevad kurvaks ja vabastavad, mu isa on suremas, minust saab orb. Ma kardan, ma ei taha jääda üksinda, ei taha kukkuda ja kuulda öeldavat, ma olen siin, härra, ma olen siin, ma jään teiega, ärge kartke, ärge kartke, nii, pane oma pea siia, mulju mu rinda, ära mõtle enam millelegi.
Aga ma ei julgenud.
Ma ei ole kunagi julgenud.
KAKS KAKSKÜMMEND
Ma ei tea, kas ma armastasin oma isa.
Ma armastasin tema käsi, mis ei värisenud mitte kunagi. Ma armastasin tema limonaadiretsepti söögisoodaga. Ma armastasin tema katsete lõhnu. Tema karjatusi, kui asi ei õnnestunud. Armastasin viisi, kuidas ta hommikul ajalehe kokku murdis, meie suure maja sinises köögis. Tema silmi, kui ta luges nekrolooge. Tema häält, kui ta ütles mu emale: ta oli minuvanune, saad sa aru? Ta oli uhke, et on veel elus. Ema tõstis neil kordadel silmad ninakalt taevasse; ema oli kaunis oma elegantses tummas põlguses. Mulle meeldis isa õhtuti oodata, pärast kooli, rohukaupluse ees. Läbi akna nägin teda selgitamas, kätega vehkimas. Nägin temasse armunud kliente. Kiusatust. Mu isa ei olnud ilus, aga ta meeldis. Tema valge kittel andis talle teadlase välimuse. Ta noorus vaimustas. Ja ta rohelised silmad. Ah, tema rohelised silmad. Varjus juubeldas härra Lapchin. Äri läks ülesmäge. Inimesed tulid iga asja pärast, mis tahes asja pärast. Etüleeni, etanooli, liimi. Tuldi kaugelt. Raismes’ist, Jenlainist, Saint-Aubertist. Tuldi vaatama mu isa, härra Andréd. Taheti ainult teda, tehti end ilusaks, seisti sabas. Temalt oodati võlujooke, ilukreeme, salendavaid võideid. Kujutati meelsasti oma ihul tema sõrmi, tema käsi, mis ei värisenud ja valmistasid imesid. Kõik tahtsid olla tema väljavalitud, aga see juhtus ühega: neiuga, kelle siidpluusil oli veiniplekk; kujutis verest, purunenud süda. Tulge homme tagasi, preili. Ja järgmisel päeval, tänu ammoniaagilahusele, nägi pluus välja nagu uus. Pluusi all kaks veel prinki rinda, pilk, naeratus. Mu isa kutsus neiu Montois’ ärisse. Nad on juba peaaegu kolmkümmend aastat koos elanud.
Selle kolmekümne aasta jooksul isa isegi naeratas vahetevahel. Mitte kunagi siis, kui meie veel perekond olime.
Lähenes minu kuues sünnipäev. Mu ema oli sünnitanud äsja mu kaks õde, kaksikud, ehtsad, peaaegu Siiami kaksikud, Anne ja Anna. Anna saabus seitse minutit ja kaheksateist sekundit hiljem, olles noorim ja pesamuna ühteaegu. Sünnitustool. Episiotoomia. Hävitustöö. Mu isal oli sel ajal beež GS, kahtlast tooni tumepruunide dermatiinistmetega, millega ta sõidutas mu ema ja õed sünnitusmajast koju. Ta parkis auto maja ette, väljus autost ja läks kuni roosa toani. Ta sättis emaga koos tüdrukud nende kibuvitsakarva pitsvooditesse ja vaatas neid tükk aega, imestusega, ta valas isegi mõned pisarad, siis haaras ta mu ema embusse ja tantsis temaga. Ta sosistas talle kõrva aitäh, aitäh, nad on imeilusad, nad on nii ilusad, nad on nagu sina; ja ema sosistas omakorda, sa ei tunne mind, André, ära räägi lollusi. Kui isa toast väljus, leidis ta mind elutoast istumast. Ta võpatas. Ah, sa oled siin. Sa võid minna õdesid vaatama, kui sa tahad. Ma ei liigutanud. Ma tahtsin ainult tema kallistust. Ma tahtsin ainult teada, et ta armastab mind veel, et ma eksisteerin veel, et mul on nimi, isa.
Võta.
See oli esimene ja ainus kord, kus ta sõrmed värisesid.
Võta.
Näe, siin on kaks franki kakskümmend, mine osta mulle üks pakk Gitanes’i suitsu, mul on sind nüüd vaja.
Näed, ma ei
