itle>1
Kõige tähtsam oli kala. Inimene on mere ääres vaid visa hingega külaline. Töödejuhataja astus sisse ja päris, kas keegi tüdrukutest oskab kala fileerida, neile oli toodud ootamatult suur laar turska. Ingrid tõstis pilgu heeringatünnilt ja suunas selle kai poole, kus tantsisklevad lumeräitsakad musta puitsõrestiku pinnal haihtusid, kuivatas käed põlle külge ja järgnes mehele soolalattu ning seadis end fileerimispingi äärde, mille kõrval oli vann roogitud kalaga. Nad vaatasid teineteisele otsa. Mees noogutas laual lebava noa poole, mis meenutas väikest kirvest.
Ingrid tiris loputusvannist välja küünrapikkuse tursa ja pani selle pingile, lõikas pea otsast, keeras lõpusekaaned välja ja eemaldas roideluud kaelast kuni kõhuni, tegi sirge lõike alla välja, raius selgroo otse keskelt päraku kohalt pooleks, lõikas ka paremal fileepoolel kõik roideluud välja ja rebis vasaku käega selgroo lahti nagu roostes tõmbluku; kala lebas verisel pingil ja meenutas valget tiiba, see ootas loputamist ja virna panemist, ootas soolamist ja ümber pööramist ja kuivatamist ja pesemist ja riita ladumist ja maha müümist otsekui elevandiluuvalge kuld, mis on sellel kidural rannikul hinge sees hoidnud juba kaheksasada aastat, sestpeale, kui seda kanti esimest korda ühes käsikirjas mainiti.
„Las ma vaatan seda selgroogu.”
Ingrid sokutas rootsu vasakust käest paremasse, et varjata haava, mille ta oli endale pöidla ja nimetissõrme vahele tõmmanud. – „Täiesti puhas.”
Ta lisas, et võib paika jääda niikauaks, kuni kala sisse tuleb, sügist ei või ju kunagi teada …
„Aga pane kindad kätte.”
Ingrid silmitses verd, mis segunes kala omaga üheks piisaks ning tilkus maha, mees aga pööras talle selja ja kadus kummitaldade lirtsudes kontoriruumi.
Ingrid igatses siit minema, tagasi Barrøyle, aga mitte keegi ei saa saarel üksi olla, ja sel sügisel polnud seal ei loomi ega inimesi, Barrøy oli tühi ja mahajäetud, viimati käis ta seal oktoobris ja sestsaadik ei olnud saart isegi näha olnud, aga ta ei võinud ka siia peasaarele jääda.
Ta fileeris kala kümme tundi päevas, hoidis eemale kahest kalasoolajast ega saanud nädala pärast enam öösiti und – aamissepa külmkõledas pööningukambris, kus ta ööbis koos Nelly ja kahe noore tüdrukuga, kes olid pärit sisemaalt ja sõja tõttu siia sattunud. Nood teesklesid, nagu ei nutakski end magama, nad rappisid heeringaid, lõikasid pead maha ja ladusid tünnidesse, valasid soolvee peale ja jõid viljakohvi, soolasid kala ja magasid ja pesid end üle päeva õhtuti külma veega, juukseid korra nädalas, niisama külma veega, roostepunase veega helkivatest heeringasoomustest tähistaeva all, ja Ingrid fileeris turska nagu mees.
Teise nädala keskel kadus üks soolaja nagu tina tuhka ja Ingridile saadeti appi Nelly. Järgmisel päeval oli rajuilm ja laevad jäid saartele tormivangi. Nad ei pääsenud peasaarele ka järgmisel päeval, ja kui neil viimaks kolmandal hommikul end lumest välja pautida õnnestus, ei olnud neil pardal särjepoegagi.
Aga kodusadamas ootas neid palju rahvast, kogu küla oli kohal ja ootas, et võtta vastu mehi, kes tulevad taas kord elusalt tagasi. Siis anti veelgi rajuilma, nad olid sunnitud maal olema ja kala jäi võrkudesse seisma, need saagid ei kõlvanud mitte millekski, vahest ainult guaanoks, see sõltus paljudest asjaoludest, eelkõige hindadest teistsuguses maailmas kui see siin; raisku läinud kalad seoti kahekaupa kokku ja riputati kuivama, ning sügise eriskummalised ettevõtmised said läbi.
Ingrid ja Nelly ladusid soolakala ümber, noppisid kehvad kalad välja ja hoolitsesid selle eest, et need, mis olid eelmises virnas kõige põhjas, satuksid uues kõige peale. Siis lõppes heeringas otsa ja võõrastele piigadele öeldi töö üles, nad said oma rahanatukese kätte, korjasid teineteise näolt soomused kokku, pesid teineteisel külma veega pead, kuivatasid ja kammisid teineteisel juuksed ja sättisid need pandlaga üles, ning sõitsid siis naerdes aurulaevaga minema, seljas riided, mida keegi ei olnud varem näinud.
Sellesama aurulaevaga saabus kiri, Ingridi tädilt Barbrolt, kes oli haiglas, kirja oli kirjutanud hooldusõde, kelle käekiri oli nagu arstil, Ingrid suutis seda küll lugeda, ent ei saanud sisust aru. Tädi ei saanud varem koju tulla, kuna reieluukaela murd ei kasvanud kokku, kuna laeva ei käinud … aga ta jõuab kindlasti tagasi tükk aega enne jõule, oli kahes kohas kirjas, Barbro oli viiskümmend üheksa ja Ingrid kolmkümmend viis aastat vana, sel õhtul uinus ta varakult ega näinud und.
Ta ärkas samuti vara ja jäi voodisse ja kuulatas tuult, mis krabistas kiltkivikatusel, ja merd, mis loksus ja mühas kaipostide vahel, Nelly hingetõmmete taktis, Nelly magas inimese moodi, see oli siin ainus asi, mis oli nii, nagu olema pidi, Nelly une hääl, igal öösel, nüüd ei olnud seda enam võimalik välja kannatada.
Ingrid tõusis ja pesi end plekkpanges ja pakkis kohvri, ei söönud ega keetnud kohvi, võttis lehkavad tööriided ja viis need alla konservitehase taha, kus sakslased prügi põletasid, viskas need tünni ja vahtis üksisilmi leekidesse, kuni kai peale tuli rahvast, sadas kerget lund.
Ta läks üles tagasi ja keetis midagi kohvisarnast, valas tassi ja pani selle Nelly voodipeatsisse toolile, Nelly nägi endiselt välja nagu õnnelik surnu, Ingrid ootas, kuni valguskuma kaipealse maja seinal andis talle teada, et ka töödejuhataja on kohale jõudnud, et nüüd koidab pimeduses päev, tõusis siis püsti ja läks kohvriga alla ja teatas, et soovib teha lõpparve.
Mees pani kulunud pliiatsi käest ja näis olevat üllatunud, ütles esiti, et nüüd Ingrid ennetas teda, siis jälle, et ei saa ilma temata hakkama, täna õhtul tuuakse neile kalalastid sisse, ja Ingrid on ühtaegu nii hädavajalik kui ka üleliigne, palgatöö tavaline, keerukas pettus, ja Ingrid on pärit saarelt, kus katuseks ja seinteks on taevas, nii et ta kordas, et tahab kohe raha kätte saada, ja ootas kannatlikult, kuni avati ja suleti kõiki sahtleid, krabistati paberitega, ohati kahemõtteliselt töötundide arvestamise lehe kohal ja loendati noid kortsus sedeleid niisuguse põhjalikkusega, justkui oleks töötasu palumine solvang; otsekui oleks palgapäeval kahju isandast, mitte orjast.
Ingrid rühkis mööda jäist teed üles külapoeni ja ootas, kuni Margot poe lahti tegi, võttis välja kaubad, mida tal tarvis oli, sai ka kohvi ja võid, tasus talongide ja rahaga, sai laenuks Margoti käru ning vedas sellega kraami alla lootsiku juurde, mis oli kogu sügise kai all vedelenud.
Ta kühveldas sellest hauskariga lume välja, lastis kaubad ja kohvri paati, läks käruga üles tagasi ja möödus tagasiteel kahest Saksa sõdurist, kes istusid soolalao ees tuulevarjus ja tegid suitsu, ilmselt olid nad kogu aeg seal istunud ja teda vahtinud.
Ta ronis redelit mööda alla, sõlmis paadi lahti ja istus aerude taha. Üks sõdur tuli kai peale ja hüüdis talle midagi järele, vehkis käega, sigareti punane silm talvehämus. Ingrid lasi aerudel puhata ja vaatas küsivalt ranna poole. Mees kordas midagi, aga ta ei kuulnud, lumesadu tihenes, paat libises edasi ja sõdur kadus.
Ingrid sõudis kuni noolja Gråholmeni laiuni, sõitis aerupikkust vahemaad hoides silekaljude kõrvalt edasi, kuni need kadusid, midagi ei olnud näha, meri oli raske ja rahulik.
Ta rihtis kursi viimasel skääril asuva meremärgi järgi välja ja hoidis kiiluvee joome ja ummiklainetuse vahelist nurka, kuni jõudis tubli tunni pärast Oterholmeni laiuni. Laid jäi temast pakpoordi, aga oleks pidanud jääma tüürpoordi. Ta muutis kurssi, sõudis edasi, nii et ummiklainetuse ja lookleva veejoome vahele jäi teistsugune nurk, ning randus Barrøy saarel pool tundi pärast seda, kui Oterholmen silmist kadus.
Ta taris poekraami maale, tegi paadikuuri väravad lahti ja tõmbas paadi sisse vintsi abil, mille isa oli kunagi tema lapsepõlves sinna kinnitanud, sirutas selga ja vaatas ringi, taluhooned saare küürus turjal hallis hämus, selge ilmaga paistavad need saja viiekümne-kahesaja kilomeetri taha, nüüd aga näivad mustade karbikestena, millel lasub õhuke piimjas kiht, ei ühtki valguskiirt, ainustki jälge lumes.
Ta sättis kaelkoogud õlale,
