pimeduse saabumist pani ta riided selga ja läks resti juurde, katsus neid nartse ja tundis, et pakane on need justkui kinni naelutanud. Kaks tumedat plekki lumel – rannal, kus olid lebanud hülged. Kotkaid ei olnud näha. Aga ta kuulis nende hääli, ka teise linnu oma, kosmilise tolmu pulseerivaid pahvakuid, mis järgnesid talle uue kai pealsesse majja, kus ta veendus, et võrgud on kuivad ja ta võib neid parandama hakata. Lindude hääled saatsid teda ka koduteel, aga siis oli öö ja meest kalakuivatusrestil ei olnud näha.
5
Saarel elada tähendab otsida. Ingrid oli otsinud sünnist saadik – marju, mune, hahasulgi, kalu, merikarpe, võrgukive, kiltkivi, lambaid, lilli, kalakasti laudu, hagu … saareelaniku silmad otsivad ühtelugu, ükskõik millega pea ja käed ka ametis on, rahutud pilgud üle saarte ja mere, mis haagivad end pisimagi muutuse külge, panevad tähele kõige tähtsusetumaidki märke, näevad kevadet enne, kui see saabub, ja lund enne, kui see oma valged pintslitõmbed kaljulõhedesse ja orgudesse maalib, nad märkavad loomi enne, kui need surevad, ja lapsi enne, kui nad kukuvad, ja silmavad meres valgete tiibade müriaadi all nähtamatuid kalu, nägemismeel on saareelaniku tukslev süda.
Aga kui Ingrid sel hommikul välja läks ja ilmast nägi, et ka täna ei saa külasse sõuda, valdas teda tundmus, justkui otsiks ta midagi, mida ei ole võimalik leida, ükskõik kui pingsalt ta ka merele ei vaataks, oli niisugune tunne, nagu teeks ta vea veel enne, kui ta selle tegelikult teeb; ja ainult noodsamad räbaldunud pilvevaibad libisesid üle taeva, puistasid üle rahutu mere viltuseid lumesagaraid, kusagilt ei paistnud ainsatki elumärki.
Ta kõndis piki idaranda lõuna poole, ei leidnud ei hülgeid ega rõivaid, ja tema sisemuses kasvas rahutus, mis sundis teda valjusti rääkima, varem või hiljem peab ta kuulma mõnd häält, olgu või enda oma, seda teab iga saareelanik, nii et ta ütles, et peab viimaks ometi selle kassi hankima, ja võpatas võõra hääle peale, kordas sedasama lauset, kuni see sai ära leierdatud ja hakkas tröösti pakkuma, ning siis valdas teda taas rahutus, tunne, et ta on oma saarel ära eksinud või asub mõnel teisel saarel, või mis veelgi hullem: tunne, et ta ei ole sellel saarel üksi.
Ta oli tähele pannud, kui kähku kotkad need hülged lõhki rebisid, ta oli märganud lumel verd, mis värske lume alla mattus ja kahvatu mälestusena uuesti esile kerkis. Ingrid lisas kiirust, sumpas läbi adruhunniku ja komistas jälle rõivatükkide otsa, need olid räbaldunud, pruunid ja märjad, neist pudenes niisuguseid höövlilaastutuuste, nagu nuku sisse topitakse, aga need nartsud olid teistmoodi kulunud, otsekui oleksid kuulunud kellelegi, kellel on teistsugused kombed ja elu. Ta laotas need lume peale maha, kolm ühes tükis türpi ja ühe kampsuni ja ühe kuue. Ta katsus neid kokku sobitada, nii nagu need olid ilmselt kokku kuulunud, sai ühe suure ja kaks pisut väiksemat inimest, ja siis jäi tal üle veel üks rõivatükk, poolik inimene, ja need kõik olid mehed.
Ta pühkis need võrku, mis tal alati kaasas oli, ja tahtis saare põhjaosas ära põletada. Aga need olid rasked ja märjad, ja neid ei saanud ka maha matta, sest maa oli külmunud, niisiis riputas ta need kalakuivatusrestile tolle mehe kõrvale, kes seal juba tolknes, ning otsustas kogu saarele veel kord ringi peale teha.
Lahe ääres, kust ta oli leidnud esimesed riidehilbud, silmas ta jälle kotkaid, valge peaga hiiglast ja toda väiksemat pruuni, kes istusid keset merd ühel skääril, laperdasid tiibadega, toksisid nokaga ja kraapisid küünistega, nagu kiskleksid saagi pärast.
Aga seal ei olnud ju skääri, kogu see ala oli lage avameri, sada sülda sügav, ja skäär liikus ummiklainetuses.
Ingrid jooksis neemele, tahtis otsa ümber pöörata ja kiikri tuua, ent libastus kivil ja märkas veel ühte skääri, kohas, kus samuti ei pidanud skääri olema, ka see liigutas, kadus silmist ja ilmus jälle nähtavale nagu ajupuidupalk, nagu vaala selg. Ja nende kohal rippusid raevunud lindude kraaklevad pilved, mis tõmbusid koomale ja laienesid, sööstsid alla ja nokkisid ja kisklesid, nii et sulepuru lendas, kuni see kõik mattus tohutusse lumesagarasse.
Ingrid pani käed silmadele ja hakkas valju häälega karjuma. Ta tundis iiveldust ja süda tagus, ta pidi neljakäpakile laskuma ja õhku ahmima, sest taipas, mida oli näinud.
Ta mätsis märga lund näkku ja jooksis kodu poole, komistas jälle mingite riiete otsa, kaks tervet türpi ja ühed ilma ülemise otsata püksid, hall narmendav palitu … lohistas need läbi aedade ja riputas kalakuivatusrestile ja sai viimaks tuppa ja süütas kõik lambid, ka elutoas.
Ta pani kummassegi ahju puid juurde ja jäi tilkuvates üleriietes aknast välja vahtima, taamal kalakuivatusrestil kõlkus hääletus tuules peatute armee, üks ühe jalaga, teine ühe käega, üks torso, kaks südilt laperdavat palitut, ühel üks käis puudu … ja taipas siis äkitselt, et oli need õigupoolest kokku korjanud sellepärast, et need olid kellegi isiklikud asjad, olgu need kuitahes räbaldunud ja väärtusetud, aga nood laastutuustid?
Ingrid läks alla rootslastemajja ja otsis välja pikksilma, raske musta naha taolisest valust väljatõmmatava silindri, millel olid messingist rõngad ja kaks väikest kruvi, talle meenus ähmaselt, et isa ei kasutanud seda kunagi, sest see moonutas silmanägemist, ja nüüd mõtles Ingrid, et ega temalgi seda tarvis ole, ta teadis ju küll, mida oli näinud.
Ta pani pikksilma käest, otsekui põletaks see tema sõrmi, lappas kaks kuiva võrku kokku, kuni sõrmed maha jahtusid, lohistas võrke läbi lume järel, kinnitas esimese selise aasa külge ja vaatas, kuidas ülemine selis lainetele libiseb, sidus vahele kiltkivist seibid ja valvas hoolega, et need vastu silekaljut katki ei läheks, kinnitas järgmise võrgu ja tõmbas sellegi järele, kaks võrku, saarest viisteistkümne sülla kaugusele nagu harilikult, tõstis siis pilgu seliselt ja merelt Moltholmeni poole ja nägi esimest laipa.
Seliseots libises tal peost, ta viskus vette ja sai selle kätte, kahlas maale ja sidus kinni, toetas peopesad põlvedele ja sirutas selga, vahtis üksisilmi üle väina ja nägi endiselt seda, mida ta nägi, sedasama, mida oli näinud juba eile, ja ometi oli ta maganud nagu Nelly.
Ta kloppis labakuid üksteise vastu ja märkas, et mees lebab poolenisti silekaljul, jalad meres hulpimas, justkui oleks keegi ta vaia külge kinni sidunud.
Aga meri mõõnas, varsti lamaks ta kuival maal, kuni järgmine tõusuvesi ta jälle lahti rebiks ja edasi uhaks, taevast sööstis alla parvede viisi kisavaid harpüiasid, nad kiskusid ja tunglesid pruuni kuju kallal.
Ta läks põhja poole, kus asus paadikuur, ja talle meenus, et oli kaks korda laudapealsel käinud, ühe korra hahasulgi otsimas ja ühe korra villakotti toomas; ta oli ka seal midagi märganud, aga ei saanud aru, mida, ja ta oli lugematuid kordi väljas käinud, kuid mitte maja taga marjaaias, talvel ei käidud seal kunagi, kellele tuleks küll pähe oma maja ümber ringi kõmpida …?
Ta pistis jooksu, kalakuivatusrestist mööda ja üle nõmme, kõhkles, enne kui tuulekoja ukse avas, astus sisse ja tardus omaenda kodus soolasambana paigale, tormas toast tuppa, tukslev veri kõrvus, jäi liikumatult seisma ja jooksis uuesti õue, ümber maja, ning märkas jälgi, mida võis värske lume all vaevu aimata, justkui oleks keegi läbi aia üles laudapealsele mingit kotti lohistanud.
Ta läks sinna ja veendus, et uksed on seestpoolt põikpuuga kinni pandud, jooksis ümber lauda ja siis lauta sisse, ja talle meenus, et oli näinud trepil veepiisku ja mõelnud, et need on sinna tilkunud läbi lekkiva katuse, mis tuleks ära parandada, ronis lakka ja hoomas kahkjas valguses, et vanade lambanahkade alt paistab kaks jalga. Ta tiris nahad kõrvale ja nägi keskealist kiilaspäist meest, sinkjasmustad habemetüükad luidras lubivalges näos, surnud meest. Aga keegi oli tal silmad kinni vajutanud ja käed rinnale kokku pannud, tundus, nagu mees palvetaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
