need viisteist minutit, mis kulub kai äärde jõudmiseks. Käivitada auto. Püsida teel need nelikümmend minutit Fillanisse, siin mere ääres paiknevasse keskusesse – mis ei ole just väga keskuse moodi –, kus Hjorteni ostukeskuses oli apteek. Ja siis võis ta külastada alkoholikauplust, mis asus samas keskuses. Retseptid olid kohal, Oslost oli helistatud. Apodorm, Vival, Lamictal, Citalopram. Mõni psühhiaatrilt, aga mõni ka perearstilt. Nad kõik olid nii abivalmis, nii sõbralikud, rõhutades: „Ära liiga palju võta, ole ettevaatlik.” Aga Mia Krügeril ei olnud plaani olla ettevaatlik. Ta ei olnud tulnud siia selleks, et paremaks saada. Ta oli tulnud siia, et kaduda.
Kaksteist päeva veel 18. aprillini.
Mia Krüger võttis külmkapist välja pudeli Farrist, pani riidesse ja läks alla mere äärde. Ta istus silekaljule, tõmbas jaki tihedamini ümber ja võttis päeva esimesed tabletid. Puru püksitaskus, mitmesugust värvi. Ta ei teadnud, missuguseid ta täna võtab, pea oli endiselt uimane, aga sel polnud mingit tähtsust, ta neelas need alla, võttes peale lonksu pudelist. Ta sirutas pöiad alla lainete poole, jäi oma saapaid vaatama. Need ei öelnud midagi, need olid justkui mitte tema jalad, vaid kellegi teise omad, sealt kusagilt kaugelt ühest kohast. Ta libistas selle asemel pilgu üle mere. Ka see ei öelnud talle midagi, aga ta sundis end edasi vaatama kauge silmapiiri poole, väikese saare poole, mille nime ta isegi ei teadnud.
Ta oli valinud selle koha huupi. Hitra. Saar Trøndelagis. See oleks võinud olla kus tahes, kui ta ainult saaks üksi olla. Ta oli lasknud kinnisvaramaakleril otsustada. „Müüge mu korter maha ja andke mulle midagi muud.” Mees oli tema peale viltu vaadanud, nagu oleks ta ümmargune hull või idioot, aga ta tahab ju raha teenida, nii et saatis kõik kuradile, ei lasknud ennast õieti häirida. Valge naeratus, mis nii sõbralikult ütles, et selle ta muidugi korraldab. Kas ta tahab otsekohe müüa? Kas tal on mõttes midagi erilist? Nagu oleks tegemist sõbralikkusega, aga Mia Krüger oli näinud mehe silmi seestpoolt. See mõte tekitas temas iiveldust. Vastikud võltsid silmad. Ta oli ühel või teisel põhjusel näinud alati talle lähedaste inimeste sisemist poolt. Läheneda talle, sellele ülikonnas ja lipsuga olevusele, aga Mia Krügerile ei olnud meeldinud see, mida ta nägi.
Sa pead ju kasutama seda annet, kui see on sulle antud. Kas sa ei saa sellest aru? Sa pead seda millekski kasutama ja just selleks peaksid seda kasutama!
Pagan küll, kui ta peaks seda millekski kasutama. Praegu enam mitte. Mitte iialgi enam. See mõte muutis ta väga rahulikuks. Ta oli üldse olnud äärmiselt rahulik sellest peale, kui ta tuli siia, Hitrasse. Kinnisvaramaakler oli head tööd teinud. Ta peaaegu tundis tema vastu tänulikkust.
Mia Krüger tõusis silekaljult ja läks mööda rada üles maja juurde. Oli aeg teha päeva esimene drink. Ta ei teadnud, kui palju kell on, aga niikuinii oli selleks paras aeg. Ta oli ostnud kallid pudelid, oli need ette tellinud, võib-olla oli see vasturääkivus – miks nautida midagi kallist, kui tal niikuinii on nii vähe aega veel elada jäänud –, aga teisest küljest, miks mitte. Miks see üks? Miks see teine? Ta ei mõelnud juba ammu enam niisugustele asjadele. Ta avas ühe pudeli armanjakki Domaine de Pantagnan 1965 Labeyrie ja valas endale kolmveerand teetassi, mis seisis pesemata köögikapil. Kaheksasajakroonine armanjakk pesemata tassis. Näed, kui vähe see mind huvitab? Kas sa usud, et ma hoolin? Ta muigas vaevumärgatavalt endamisi, võttis püksitaskust veel tablette ja läks alla kaljule tagasi.
Taas kord oli ta liiga valgete hammastega maaklerile peaaegu tänulik. Kui ta oleks pidanud kusagil elama, oleks see vabalt võinud siin olla. Õhk, vaade merele, miski, mis oli valgete pilvede all. Tal ei olnud kunagi olnud mingit suhet Trøndelagiga, aga talle hakkas see saar meeldima kohe, kui ta siia tuli. Siin oli hirvi. Loendamatul hulgal hirvi, see oli teda lummanud. Hirve kodupaik oleks olnud nagu kusagil mujal, Alaskal, filmides. See ilus loom, keda mingil juhul ei tohiks maha lasta. Mia Krüger oli akadeemias õppinud tulistama, aga relv ei olnud talle kunagi meeldinud. Relvaga ei mängita, relva kasutatakse ainult siis, kui see on hädavajalik, ja isegi siis mitte. Hirvejahi hooaeg Hitras kestis septembrist novembrini ja ühel päeval teel apteeki oli ta kohanud noortekampa, kes sidusid hirve oma auto kasti. Veebruaris, väljaspool jahihooaega. Ühel hetkel oli ta mõelnud seisma jääda, küsida nende nimesid, anda nad üles, et nad saaksid teenitud karistuse, aga ta jättis selle enda teada ja lasi neil minna.
Üks kord politseinik, alati politseinik?
Enam mitte, pagan võtaks.
Kaksteist päeva veel. Kaheksateistkümnes aprill.
Ta võttis viimase lonksu armanjakki, toetas pea vastu kaljut ja pani silmad kinni.
3
Holger Munch higistas Værnesi lennujaama reisijatesaalis, kus ta ootas oma rendiauto üleandmist. Lennuk oli nagu tavaliselt hilinenud udu tõttu Gardermoeni lennuväljal ja jälle mõtles Holger ehitusinsenerile Jan Fredrik Wiborgile, kes oli Kopenhaagenis enesetapu sooritanud pärast seda, kui oli kritiseerinud Oslo pealennuvälja ümberehitamise plaane ilmastikuolude tõttu. Isegi praegu, kaheksateist aastat hiljem ei suutnud ta unustada, et täiskasvanud mehe laip oli leitud hotelliakna alt, mis oli liiga väike, et ta oleks saanud sealt läbi ronida, just enne, kui lennuvälja seadus pidi tulema arutlusele Stortingis, Norra parlamendis. Ja miks ei olnud Taani ega Norra politsei olnud nõus surma korralikult uurima?
Holger Munchi mõttelõnga katkestas heledapäine tütarlaps Europcari leti taga, andes köhatusega märku, et nüüd on tema kord.
„Munch,” ütles mees kuivalt. „Usun, et mulle on auto broneeritud.”
„No nii, kas teie olete see, kes saab Oslos uue muuseumi?” küsis heledajuukseline rohelises univormis tütarlaps.
Munch ei saanud naljast kohe aru.
„Või ei ole ehk maalikunstnik?” naeratas tütarlaps, klõbistades rõõmsalt edasi arvutiklaviatuuril enda ees.
„Mida? Ei, ma ei ole maalikunstnik, ei.” ütles Munch kuivalt. „Isegi mitte sugulane.”
Siis ei oleks ma siin seisnud, selle pärandiga, mõtles Munch, kui tüdruk ulatas talle paberilehe, kuhu ta pidi allakirja andma.
Holger Munch vihkas lendamist, sellepärast ei olnud ta meeleolu kõige parem. Mitte sellepärast, et ta oleks kartnud lennuki allakukkumist. Holger Munch oli hobimatemaatik ja teadis, et võimalus lennukil alla kukkuda oli väiksem sellest, et teda võib tabada välk kaks korda ühel ja samal päeval, ei, Holger Munch vihkas lennukeid sellepärast, et tal peaaegu ei olnud enam istmel ruumi.
„Nii,” naeratas rohelises univormis tüdruk leebelt ja andis talle võtmed. „Suur ilus Volvo V70, kõik on juba makstud, piiramatu rentimisaja ja läbisõiduga, võite selle üle anda, kus ja millal tahate, head reisi.”
Suur? Kas ka see oli nali või oli see mõeldud tema rahustamiseks? Siin on suur auto, kus on sulle ruumi, sest oled nii ümmarguseks läinud, et sa peaaegu ei näe enam oma kingigi.
Holger Munch heitis pilgu enda peegeldusele saabuvate lendude ootesaali suurtel akendel, kui ta teel parkimismajja neist möödus. Võib-olla on nüüd õige aeg käes. Hakata natuke treenima. Sööma pisut tervislikumat toitu. Võtta mõni kilo alla. Ta oli viimasel ajal hakanud mitmel põhjusel niimoodi mõtlema. Mööda tänavaid kriminaalide järele jooksmise on ta ammu lõpetanud. Selleks on tema alluvuses hulk inimesi, kes seda teha võivad, see ei olnud sellepärast, oh ei, Holger Munch oli viimastel nädalatel pisut edevaks muutunud.
Jessas, Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, Holger, kas sa oled oma habet kärpinud?
Ta tegi Volvo ukse lukust lahti, pani oma telefoni hoidikusse ja lülitas sisse. Ta kinnitas
