konnale, kõige eest, igavesti.
1. peatükk
Ma olin alati arvanud, et see hetk, kui kohtad oma elu armastust, on rohkem nagu filmis. Ilmselgelt mitte täpselt nagu filmis, kus juuksed lehvivad tuule käes aegluubis ja instrumentaalne taustamuusika kostab järjest valjemalt. Aga ma arvasin, et vähemalt midagi on teistmoodi, mõistate? Vahelejäänud südamelöök. Piste hinges, kui miski sinu sees ütleb: „Ah sa raisk. Tema see ongi. Lõpuks, pärast nii pikka ootamist, tema see ongi.”
Kui Grace Town viimase kooliaasta teisel teisipäeval proua Beady pärastlõunasesse teatritundi ilmus, olles kümme minutit hiljaks jäänud, ei juhtunud midagi seesugust. Grace oli seda tüüpi inimene, kes jättis igasse ruumi astudes kustumatu mulje, aga mitte sellepärast, et kõik oleksid temasse esimesest silmapilgust igaveseks kiindunud. Ta oli keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega ja keskmiselt kena – kõik need omadused oleksid pidanud aitama tal suurema vaevata uude keskkooli sulanduda, ilma nende dramaatiliste troopideta, mis tavaliselt taolise süžeega kaasas käivad.
Aga Grace’i puhul, veel enne, kui tema tavalisus oleks teda päästa suutnud, paistsid kohe silma kolm asja.
1. Grace kandis pealaest jalatallani meesteriideid. Mitte poisilikus, rulatüdruku stiilis riideid, vaid päris meestekaid, mis olid talle ilmselgelt liiga suured. Teksaseid, mis pidanuks olema liibuvad, hoidis üleval rihm. Hoolimata sellest, et oli alles septembri keskpaik, kandis ta kampsunit, ruudulist särki ja kootud mütsi ning pikka nahast kaelakeed, mille otsas oli ankur.
2. Grace nägi välja kasimatu ja haiglane. Tähendab, ma olin näinud narkareid, kes nägid paremad välja kui tema tol hommikul. (Ega ma polnud tegelikult nii paljusid narkareid näinud, aga ma olin vaadanud sarju „Võrgustik” ja „Halvale teele”, mis läheb täiega arvesse.) Tema blondid juuksed olid kammimata ja halvasti lõigatud, nahk kollakas, ja ma olen peaaegu kindel, et kui ma oleksin teda tol päeval nuusutanud, oleks ta haisenud.
3. Nagu kõigest sellest veel vähe oleks, et uude kooli sulandumist tema jaoks võimatuks teha, kõndis Grace Town tagatipuks kepiga.
Ja just nii see juhtuski. Niimoodi ma teda esimest korda nägin. Polnud mingit aegluupi, tuult, taustamuusikat ja kindlasti mitte mingeid vahelejäänud südamelööke. Grace komberdas kümme minutit pärast tunni algust sõnatult klassi sisse, nagu oleks ta selle valitseja, nagu oleks ta aastaid meie klassis käinud, ja võib-olla sellepärast, et ta oli uus või et ta oli imelik või kuna õpetaja nägi lihtsalt talle peale vaadates, et mingi osa tema hingest on katki, ei öelnud proua Beady midagi. Grace istus musta värvi seintega teatriklassi tagaosas toolile, võttis kepi põiki sülle ega öelnud kogu tunni jooksul sõnakestki.
Ma vaatasin veel kaks korda tema poole, aga tunni lõpuks olin ma tema kohalolu unustanud ja ta lipsas välja, ilma et keegi seda märganud oleks.
Nii et see ei ole kohe kindlasti lugu armastusest esimesest silmapilgust.
Aga see on armastuslugu.
Või noh.
Niivõrd-kuivõrd.
2. peatükk
Keskkooli lõpuaasta esimene nädal oli enne Grace Towni ootamatut ilmumist möödunud nii sündmustevaeselt, kui keskkoolis vähegi võimalik oli. Siiani oli leidnud aset ainult kolm väiksemat skandaali: üks üheteistkümnendik oli tüdrukute tualettruumis suitsetamise eest koolikeelu saanud (kui sa millegi eest koolikeelu saad, siis vali vähemalt midagi, mis ei oleks klišee), keegi anonüümne kahtlusalune oli pannud YouTube’i üles video pärast koolipäeva lõppu parklas toimunud kaklusest (juhtkond oli selle pärast tõeliselt närvis) ning liikusid kõlakad, et Chance Osenberg ja Billy Costa olid pärast sama tüdrukuga kaitsmata vahekorras olemist teineteisele suguhaiguse andnud (ma soovin, kallid lugejad, et see oleks vaid väljamõeldis).
Minu enda elu oli jäänud ikka, nagu varemgi, täielikult skandaalivabaks. Ma olin seitsmeteistaastane imelik kiitsakas poiss, umbes seda tüüpi, kelle oleks võinud palgata mängima noort Keanu Reevesi, kui suurem osa filmi eelarvest on juba halva arvutigraafika ja toitlustuse peale ära kulutatud. Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahendita horisontaaltangot. Mul olid tumedad õlgadeni juuksed ja mulle oli hakanud eriti meeldima kanda isa kaheksakümnendatest pärit spordijakki. Võinuks öelda, et ma nägin välja umbes nagu meessoost Summer Glau ja Severus Snape’i ristand. Eemalda kongus nina, lisa mõned põselohud ja ets kae, üks täiuslik Henry Isaac Page ongi valmis.
Mind ei huvitanud tol hetkel ka tüdrukud (ega poisid, kui te nüüd seda mõtlesite). Mu sõbrad olid selleks ajaks peaaegu viis aastat ühest dramaatilisest teismeea suhtest teise traavinud, kuid mina polnud ikka veel kellestki isegi tõeliselt sisse võetud olnud. Muidugi, lasteaias oli olnud Abigail Turner (ma suudlesin teda põsele, kui ta seda oodata ei osanud; meie suhe läks pärast seda kiiresti allamäge) ja algkoolis oli vähemalt kolme aasta vältel olnud minu suur kinnisidee Sophi Zhouga abiellumine, aga pärast puberteediikka jõudmist oli minu sees justkui mingi ümberlülitus toimunud ja selle asemel, et muutuda testosterooni peal töötavaks seksikoletiseks nagu enamik minu kooli poisse, ei leidnud ma kedagi, keda ma oleksin sel moel oma ellu tahtnud.
Keskendusin meelsasti koolile ja hinnetele, mida mul enam-vähem korralikku ülikooli sissesaamiseks vaja oli, ning see oli ilmselt ka põhjus, miks ma Grace Towni peale vähemalt paar päeva ei mõelnud. Võib-olla poleks ma seda enam kunagi teinud, kui asjasse ei oleks sekkunud inglise keele õpetaja härra Alistair Hink.
See, mida ma härra Hinki kohta tean, piirdub endiselt sellega, mida enamik keskkooliõpilasi oma õpetajate kohta teavad. Tal oli juustes kohutav kõõm, mis poleks olnud pooltki nii silmatorkav, kui ta ei oleks kandnud iga päev musta kõrge kaelusega sviitrit, mille värv tõi valged ebemed tema õlgadel sama hästi esile nagu asfaldile langenud lume. Nii palju kui ma tema sõrmuseta vasaku käe põhjal järeldasin, ei olnud ta abielus, millel oli ilmselt nii mõndagi pistmist kõõmaga ja sellega, et ta oli kangesti Napoleon Dynamite’i venna Kipi moodi.
Hink oli ka kirglik inglise keele austaja, lausa niivõrd, et kui mu matemaatikatund ükskord viis minutit hiljem lõppes ja seetõttu meie inglise keele tundi sisse sõitis, helistas Hink matemaatikaõpetajale härra Babcockile ja pidas talle loengu sellest, kuidas humanitaarained on sama väärtuslikud kui matemaatika. Paljud õpilased naersid vaikselt tema üle – enamikku ootas ilmselt ees karjäär inseneriasjanduses, loodusteadustes või klienditeeninduses –, aga kui ma nüüd tagasi vaatan, võin täpipealt kindlaks määrata, et just sellel pärastlõunal armusin ma meie lämbes inglise keele klassis mõttesse, et minust saab kirjanik.
Ma olin alati osanud hästi kirjutada, sõnu ritta panna. Mõned inimesed sünnivad musikaalsena, mõned inimesed sünnivad joonistamisoskusega, mõnel inimesel – inimesel nagu mina, ilmselt – on aga kaasasündinud radar, mis ütleb neile, kuhu koma lauses käib. Mis puutub supervõimetesse, on keelevaist nende laheduse skaalal võrdlemisi madalal kohal, aga tänu sellele sain härra Hinki juures heasse kirja, sest just tema juhatas ja korraldas juhtumisi koolilehe väljaandmist, kus ka mina olin kümnendast klassist saati vabatahtlikutööd teinud, lootes, et äkki ühel päeval saab minust lehe peatoimetaja.
Proua Beady neljapäevane teatritund teisel koolinädalal oli umbes poole peal, kui telefon helises ja Beady sellele vastas. „Henry, Grace. Härra Hink tahab teid pärast tunde oma kabinetis näha,” ütles ta, olles paar minutit telefoniga rääkinud. (Beady ja Hink olid alati hästi läbi saanud. Kaks hinge, kes olid sündinud valel sajandil, mil maailmale meeldis naeruvääristada inimesi, kes ikka veel arvasid, et kunst on kõige imelisem asi, mida inimkond oli kunagi loonud või sai veel kunagi luua.)
Ma noogutasin ega vaadanud meelega Grace’i poole, kuigi nägin silmanurgast, et ta mind ruumi tagaotsast jõllitab.
Kui mõni teismeline pärast tunde õpetaja kabinetti kutsutakse, eeldab
