nägi tihti vihane välja).
See, miks härra Hink Grace’i näha tahtis, oli – nagu palju muudki tüdruku juures – müsteerium.
3. peatükk
Grace ootas juba Hinki kabineti ukse taga, kui ma sinna jõudsin. Ta kandis täna jälle meesteriideid, seekord teistsuguseid, aga ta nägi palju puhtam ja tervem välja. Tema blondid juuksed olid pestud ja kammitud. See muutis tema välimust märkimisväärselt, kuigi puhtana langesid tema juuksed ebaühtlaste salkudena õlgadele, nagu oleks ta neid ise roostes hekikääridega lõiganud.
Ma istusin tema kõrvale pingile, oma kehast ülemäära teadlik; lausa niivõrd, et ma unustasin, kuidas loomulikult istuda, ja pidin oma jäsemed eesmärgipäraselt paika sättima. Ma ei saanud oma kehahoiakut õigeks ning vajusin lõpuks ebamugavas poosis ettepoole kössi, ja kuigi mu kael hakkas valutama, ei tahtnud ma uuesti liigutada, sest nägin, et ta vaatab mind silmanurgast.
Grace istus, põlved vastu rinda tõmmatud, kepp nende vahel. Ta luges raamatut, mille räbaldunud lehed olid kohvist kollaseks tõmmanud hammaste värvi. Ma ei näinud raamatu pealkirja, aga nägin, et selle leheküljed olid täis luuletusi. Kui ta tabas mind üle tema õla vaatamas, ootasin ma, et ta sulgeb raamatu või keerab seda minust eemale, kuid selle asemel liigutas ta seda veidike minu poole, et ma saaksin ka lugeda.
Luuletuse, mida Grace oli arvatavasti mitu korda lugenud, sest lehekülg narmendas ja oli toiduplekke täis ja üleüldiselt halvas seisus, oli kirjutanud Pablo Neruda nimeline tüüp, kellest ma polnud kunagi varem kuulnud. Selle pealkiri oli „Ma ei armasta sind”, mis köitis mu tähelepanu, nii et ma hakkasin lugema, olgugi et Hink ei olnud veel suutnud mind luulet armastama panna.
Kaks rida luuletusest olid värviliselt alla joonitud.
Armastan sind, nagu tuleb armastada teatud süngeid asju,
salaja, varjude ja hinge vahel.
Siis astus Hink kabinetist välja ja Grace lõi raamatu kinni enne, kui ma lõpetada jõudsin.
„Oh, väga hea, ma näen, et olete kohtunud,” ütles Hink, kui meid koos nägi. Ma tõusin kiiresti püsti, soovides end vabastada sellest imelikust poosist, millesse olin ennast voltinud. Grace libistas end pingi äärele ja tõusis aeglaselt, jaotades ettevaatlikult oma raskust kepi ja terve jala vahel. Ma mõtlesin esimest korda, kui tõsine tema vigastus olla võiks. Kui kaua oli ta selline olnud? Kas ta sündis vigase jalaga või juhtus temaga lapsepõlves mingi traagiline õnnetus? „Noh, tulge sisse.”
Hinki kabinet asus koridori lõpus, mida oleks võinud pidada kaasaegseks ja kenaks kusagil kaheksakümnendate alguses. Kahvaturoosad seinad, luminofoorlambid, karjuvalt võltsid kunsttaimed, see imelik linoleum, mis peaks meenutama graniiti, aga mis koosneb tegelikult sadadest pisikestest plastitükkidest, mis on läbipaistva laminaadiga kaetud. Ma järgnesin Hinkile, sammudes aeglasemalt kui tavaliselt, sest ma tahtsin, et Grace minu kõrval kõnniks. Mitte sellepärast, et ma oleks tahtnud, et ta kõnniks nagu minu kõrval, saate aru, kuid ma mõtlesin, et see meeldiks talle, et see on äkki kena žest, aidata tal kellegagi sammu pidada. Aga isegi kui mu tempo tundus mulle hulluksajavalt aeglane, jäi tema ikka maha ja komberdas kaks sammu tagapool, kuni mulle hakkas tunduma, et me peame võistlust, kumb aeglasemalt käia suudab. Hink oli selleks ajaks meist juba kümne sammu jagu ees, nii et ma kiirendasin tempot ja jätsin Grace’i selja taha, ning nägin ilmselt välja nagu mõni totaalne veidrik.
Kui Hinki kabineti juurde jõudsime (see oli väike, mage, rohelistes toonides ja nii masendav, et minu arvates pidi ta ilmselt nädalavahetuseti mõnes kaklusklubis osalema), juhatas ta meid sisse ja me võtsime tema laua ees olevatel toolidel istet. Ma kortsutasin maha istudes kulmu, mõeldes, miks Grace minuga koos siin on.
„Te olete mõlemad siin muidugi oma väljapaistva kirjutamisoskuse pärast. Kui tuli aeg valida kaheteistkümnendike seast meie ajalehele peatoimetajad, ei tulnud mulle pähe kedagi paremat…”
„Ei,” ütles Grace Town talle vahele segades ja tema hääl tuli mulle paraja šokina, nii et ma ei saanud kohe arugi, et see oli esimene kord, kui teda rääkimas kuulsin. Tal oli selline tugev selge madal hääl, mis erines väga murtud ja ujedast kuvandist, mille ta endast maalis.
„Kuidas, palun?” küsis Hink, ilmselgelt rabatud.
„Ei,” ütles Grace uuesti, nagu see oleks piisav selgitus.
„Ma… Ma ei mõista,” ütles Hink, vaadates minu poole, silmis paluv pilk. Ma peaaegu kuulsin tema vaikivat appikarjet, aga ei saanud teha muud, kui õlgu kehitada.
„Ma ei taha lehe peatoimetaja olla. Aitäh, tõesti, et minu peale mõtlesite. Aga ei.” Grace haaras põrandalt oma koti ja tõusis püsti.
„Preili Town. Grace. Martin tuli enne kooliaasta algust ekstra minu juurde ja palus mul vaadata sinu East Riveris avaldatud töid. Ma sain aru, et sa oleksid pidanud sel aastal nende ajalehe peatoimetajaks hakkama, kui sa poleks meile üle tulnud. Kas on nii?”
„Ma ei kirjuta enam.”
„Sellest on kahju. Sinu tööd on ilusad. Sul on sõnade peale loomulik anne.”
„Ja teil on klišeede peale loomulik anne.”
Hink oli nii šokeeritud, et tema suu vajus lahti.
Grace pehmenes pisut. „Vabandust. Aga need on ainult sõnad. Need ei tähenda midagi.”
Grace vaatas mind sellisel laitval ilmel, mis oli minu jaoks ootamatu ja täiesti mõistetamatu, pani siis seljakoti selga ja lonkas välja. Istusime seal Hinkiga vaikides, üritades aru saada, mis oli just juhtunud. Mul läks vähemalt kümme sekundit aega, taipamaks, et ma olen vihane, aga niipea, kui see mulle kohale jõudis, võtsin ka mina oma koti, tõusin kiiresti püsti ja liikusin ukse poole.
„Kas me saaksime sellest homme rääkida?” küsisin Hinkilt, kes oli ilmselt taibanud, et ma lähen Grace’ile järele.
„Jah, jah, muidugi. Tule enne tundi minu juurde.” Hink andis mulle lahkumiseks märku ja ma kiirustasin koridori, aga minu üllatuseks polnud Grace’i enam seal. Kui ma koridori otsas ukse avasin ja hoonest välja astusin, oli ta juba teisel pool kooli territooriumi. Kui ta püüdis, võis ta kuradi kiiresti liikuda. Ma sprintisin talle järele, ja kui olin temast kuuldekaugusel, hüüdsin: „Hei!” Ta pöördus korraks, vaatas mind hindavalt, heitis mulle tigeda pilgu ja jätkas siis kõndimist.
„Hei,” ütlesin ma hingetult, kui talle lõpuks järele jõudsin ja me kõrvuti ühes tempos jätkasime.
„Mida?” küsis ta, tehes ikka veel kiirkõndi, kepi ots iga sammuga vastu asfalti kolksumas. Meie selja taga lasi auto signaali. Grace osutas vihaselt oma kepile ja näitas siis käega, et auto kõrvalt mööduks. Ma ei olnud kunagi varem näinud sõidukit liikumas viisil, mida võinuks nimetada häbelikuks.
„Noh…” ütlesin ma, kuid ei leidnud sõnu, et öelda seda, mida öelda tahtsin. Ma olin üsna arvestatav kirjutaja, aga rääkimine? Helidega? Mis tulevad minu suust? See oli üks igavene nuhtlus.
„Mis noh?”
„Noh, ma polnud seda vestlust nii kaugele ette planeerinud.”
„Sa tundud vihane.”
„Ma olengi vihane.”
„Miks?”
„Sest
