mina tean.
„Niimoodi elab teine pool,” pomiseb Gisa mu aukartust tajudes. „Sellest piisab, et halb hakkaks.”
Süütunne rebestab mu südant. Olen alati Gisat ta ande ja sellega seotud privileegide pärast kadestanud, kuid pole kunagi selle hinnale mõelnud. Õde käis vähe koolis ja Vaiakülas ei ole tal kuigi palju sõpru. Kui Gisa oleks normaalne, oleks tal neid palju. Ta naerataks. Selle asemel kahlab neljateistkümneaastane tüdruk niidi ja nõela abil läbi elu nagu sõdur, võttes enda kanda kogu pere tuleviku ja elades kaelani sees maailmas, mida ta vihkab.
„Aitäh sulle, Gee,” sosistan talle kõrva. Ta teab, et ma ei pea silmas vaid tänast.
„Salla pood on seal, sinise varikatusega.” Õde osutab kõrvaltänavale, kus kahe kohviku vahele pressituna kössitab pisike poeke. „Olen sees, kui sa mind vajad.”
„Ei vaja,” vastan kiiresti. „Isegi kui midagi valesti läheb, ei sega ma sind sellesse.”
„Tore.” Siis haarab ta mu käe ja pigistab seda hetkeks kõvasti. „Ole ettevaatlik. Täna on siin palju rahvast, rohkem kui tavaliselt.”
„Ongi rohkem peidupaiku,” vastan muiates.
Ent õe hääl on sünge. „Nagu ka rohkem korrakaitsjaid.”
Kõnnime edasi, iga sammuga lähemale hetkele, mil ta mu sellesse veidrasse paika omapäi jätab. Kui Gisa kompsu õrnalt mu seljast maha tõstab, tunnen külma paanikavärinat. Oleme poe juurde jõudnud.
Enda rahustamiseks hakkan palavikuliselt omaette pomisema. „Ära räägi kellegagi, ära vaata kellelegi silma. Liigu pidevalt. Lahkun samamoodi kui tulin, Aiavärava kaudu. Korrakaitsja eemaldab mu paela ja ma kõnnin edasi.” Õde noogutab mind kuulates, silmad suured, ettevaatlikud ja ehk isegi lootusrikkad. „Koju on viisteist kilomeetrit.”
„Viisteist kilomeetrit koju,” kordab ta kajana.
Vaatan Gisat sinise varikatuse alla kadumas ja soovin kõigest hingest, et saaksin temaga kaasa minna. Tema tõi mu nii kaugele. Nüüd on minu kord.
Neljas peatükk
Olen tuhandeid kordi varemgi rahvast jälginud nagu hunt lambakarja. Otsides nõrku, aeglasi, rumalaid. Ent nüüd olen hoopis mina ise saakloom. Võin juhtuda kebja peale, kes mu sekundiga kinni nabib. Või veelgi hullem, valida lausuja, kes tajub mind ilmselt juba kilomeetri kauguselt. Isegi väike telkitüdruk teeks mulle kohe ära, kui asjad hapuks lähevad. Nii et pean olema kiirem kui kunagi varem, targem kui kunagi varem, ja mis kõige hullem – mul peab vedama rohkem kui kunagi varem. See ajab mu hulluks. Õnneks ei pööra keegi järjekordsele Punasele teenijannale, jumalate jalge ees sibavale putukale mingit tähelepanu.
Suundun tagasi väljakule, käed lõdvalt, kuid tegutsemisvalmilt külgedel rippumas. Tavaliselt on see mu armastatuim tants – jalutada läbi kõige tihedamate rahvasummade, haarata rahakotte ja libistada sõrmi taskutesse justkui kärbseid püüdev ämblikuvõrk. Ma ei ole nii rumal, et seda siin üritaksin. Järgnen hoopis väljakul liikuvale rahvale. Muinasjutuline ümbrus ei pimesta mind enam ja vaatan sellest kaugemale – pragusid kivides ja varjudes peituvaid mustas mundris korrakaitsjaid. Võimatu Hõbedaste maailm hakkab pisut selgemat kuju võtma. Hõbedased vaatavad vaevu üksteisele otsa ega naerata kunagi. Kummalist elukat toitev telkitüdruk näib igavlevat ja kaupmehed isegi ei tingi. Vaid Punased on elava moega ning sööstavad paremat elu nautivate uimerdavate meeste ja naiste vahel ringi. Palavusest, päikesest ja värvikirevatest plakatitest hoolimata ei ole ma kunagi näinud nii külma kohta.
Mulle teevad kõige suuremat muret varikatuste alla või kõrvaltänavatesse peidetud mustad videokaamerad. Kodus leidub neid vaid paar, Korrakaitse eelpostil ja areenil, kuid siin on kogu turg neid täis. Kuulen neid ümisedes meelde tuletamas: siin jälgib keegi teine.
Rahvavool veab mind peatänavat mööda alla, kõrtsidest ja kohvikutest mööda. Hõbedased istuvad vabaõhukohvikus ja silmitsevad hommikujooki nautides mööduvat rahvast. Mõned põrnitsevad seintesse paigutatud või võlvkäikudes rippuvaid videoekraane. Igaühel näidatakse midagi erinevat, vanadest areenimatšidest uudiste ning eredavärviliste saadeteni, mida ma ei mõista ja mis kõik mu peas ühte sulavad. Kõrvades sumiseb ekraanide kime vingumine, kauge staatilise elektri heli. Ma ei mõista, kuidas nad seda taluvad. Kuid Hõbedased pilgutavad videote peale vaevu silma ja eiravad neid peaaegu täielikult.
Hall ise heidab mu peale helkivat varju ning ma leian end taas juhmis aukartuses ümbrust jõllitamas. Kuid siis äratab mind uimast monotoonne heli. Alguses kõlab see nagu areenisignaal, mida kasutatakse Võidumängude sissejuhatuseks, kuid see on teistsugune. Kuidagi madalam ja raskem. Pikemalt mõtlemata pöördun heli suunas.
Kõrvalasuvas baaris lülituvad kõik ekraanid samale ülekandele. Mitte kuninglik pöördumine, vaid uudised. Isegi Hõbedased peatuvad ja jäävad keskendunud vaikuses kuulama. Sumina lõppedes algab reportaaž. Ekraanile ilmub kohev blond naine, kahtlemata Hõbedane. Ta loeb paberilt teksti ja näib hirmunud.
„Norta Hõbedased, vabandame programmikatkestuse pärast. Kolmteist minutit tagasi toimus pealinnas terrorismirünnak.”
Hõbedased mu ümber ahmivad õhku ja pomisevad omavahel hirmunult.
Suudan vaid jahmunult silmi pilgutada. Terrorirünnak? Hõbedaste vastu?
On see üldse võimalik?
„Tegu oli Lääne-Archeoni valitsushoonete organiseeritud pommitamisega. Esialgsete andmete põhjal on kahjustada saanud Kuninglik Kohus, Riigikassa ja Valgeleegi palee. Kohtus ja Riigikassas täna hommikul tööd ei toimunud.” Kaader vahetub ja naise asemel näidatakse põlevat hoonet. Korrakaitsjad evakueerivad inimesi ja nümfid suunavad veejugasid leekide suunas. Nende vahel jooksevad edasi-tagasi tervendajad, keda võib ära tunda käsivarrele kinnitatud must-punase risti järgi. „Kuninglik perekond ei viibinud oma Valgeleegi residentsis ja praeguseks hetkeks ei ole teateid ühestki hukkunust. Kuningas Tiberias teeb tunni aja jooksul pöördumise rahva poole.”
Minu kõrval seisev Hõbedane surub käed rusikasse ja lajatab vastu baariletti, kirjates selle tugevast kivist plaadi pragudevõrguga. Kõvakäsi. „Need on järvemaalased! Põhjas on nad kaotamas ja nüüd tulevad nad meie hirmutamiseks alla lõunasse!” Paar kohalviibijat liitub temaga ja asub Järvemaad kiruma.
„Peaksime nad maamunalt pühkima, otse preeriasse suruma!” nõustub teine Hõbedane. Paljud tervitavad seda kiiduhüüetega. Mul läheb vaja suurt enesevalitsust, et mitte nähvata neile argpüksidele, kes ei näe iial lahingutandrit ega saada oma lapsi sõtta. Nende Hõbedase sõja eest tasutakse punase verega.
Kui ekraanil näidatakse üha enam materjali sellest, kuidas kohtumaja marmorfassaad tolmuks prahvatab või teemantklaasist sein tulekerale vastu paneb, tunnen osaliselt rahulolu. Hõbedased ei olegi võitmatud. Neil on vaenlased, kes suudavad neile viga teha. Ometi ükskord ei saa nad end Punase kilbi taha peita.
Uudistelugeja naaseb veelgi kahvatumana kui varem. Keegi sosistab talle midagi kaamera tagant ja naine lappab värisevi käsi pabereid. „Näib, et Archeoni pommitamise eest on vastutuse võtnud üks organisatsioon,” lausub ta pisut kogeledes. Lärmitsevad mehed vakatavad ja kuulavad pinevalt ekraanilt kostvaid sõnu. „Hetk tagasi avaldas kohe eetrisse tuleva video terroristlik rühmitus, mis nimetab end Ergavaks Kaardiväeks.”
Baaris on kuulda segaduses küsimusi. „Ergav Kaardivägi?” „Kes kurat…?” „Mingi trikk…?” Keegi ei ole varem
