igraph>Kui kõik teed on suletud,
jääb üle vaid tee üles.
Franz Werfel
Tipp ja sügavik –
see on nüüd üheskoos!
Friedrich Nietzsche
Millalgi jõuab igaüks kohale. Seisab, lamab või istub, nii nagu mina nüüd siin mäetipus. Tunneb ära selle joone, mille saab kõigele alla tõmmata. On jõudnud punkti, kus elu hakkab sarnanema iga teise omaga, igaüks ühtviisi armetu, kuid mitte ükski piisavalt armetu, ja igaüks ühtaegu nii liiga pikk kui ka liiga lühike.
Täna on minu päev. Vähem kui kümne tunni pärast vajub päike läände ja minu jutustus pimedusse. Ma tahan panna kirja, kuidas ma olen siia jõudnud.
Võib-olla on see vajadus endast teada anda pärandus kristlikust maailmavaatest, mida on mulle algusest peale lakkamatult pähe surutud. Ju see mu emal siiski õnnestus, kui väga ma ka vastu punnisin. Kalju on nüüd mu pihitool ja ma avan end teile, tundmatu naine või mees. Võib-olla on see argpükslik, nõrk, aga täna tunnistan ma endale argust ja nõrkust, kõike. Ma tohin kõike, sest ma olen kohale jõudnud, neljakümne kahe aasta möödudes kohale jõudnud, üles Bocksbergi mäele.
Kui võitlus teeb inimesest inimese, kuulub ta juurde ka võitlemisest jutustamine ja võitlemise lõpetamine. Ma ei tea, kas ma suudan seda. Kui mitte, mis siis? Lõunatiroollane ei saa tõusta mäkke, ilma et roniks selle tippu. Enne sihtpunkti jõudmist ringi pööramine nõuab temalt rohkem eneseületamist kui sinna jõudmine. Kuid õhtu on veel kaugel. Päike on vaevalt tõusnud üle kaljuste mäetippude kagus, olgugi et koitis juba ligi kaks tundi tagasi, kell 7.39, neljapäeval, 11. oktoobril 2012, kui täpne olla. Ja täpne tahan ma nüüd olla, kõik muu oleks ajaraiskamine.
Hitotsu
Ma ei hakanud temaga sel teemal kunagi pikemalt vaidlema, kuid talitsesin sestpeale sisemist sundi laud juba õhtul hommikusöögiks ära katta. Nii ka eile. Siiski olin toolile valmis laotanud riided, mida täna kannan: tuulejope, paksu džempri, pikad aluspüksid, villased sokid ja termokindad. Üks pime mees ütles mulle kunagi: kui oled hästi organiseeritud, ei mängi mingit rolli see, kas sa näed või mitte. Kõik, mille sa käest paned ja mida hiljem taas vajad, pead panema sinna, kust selle uuesti leiad. Iga käeliigutust pead sooritama teadlikult, mitte midagi mõtlematult, mitte midagi jätma juhuse hooleks. Selle jätsin ma meelde. Olgugi et ma pole pime, teen ma näiliselt kõrvalisi asju nii keskendunult, just nagu oleksin valmis hetkega pimedaks jääma. Kõik selles maailmas, mis minust maha jääb, on omal kohal. Korteri Heldendankstraßel jätsin täielikult korrastatuna maha. Milleks õieti? küsisin endalt, kui nõud puhtaks pesin ja tooli laua alla lükkasin. Kas kõik peab olema korras, kui inimene asub teele? Tegin isegi voodi ära, asetasin kaltsujänese padja peale, tõmbasin linase katte sirgu, nii nagu ema minu toas alati tegi – varem, kui ma veel seal magasin, ja hiljem, kui vanaisa oli sealt välja viidud. Käteräti vannitoas riputasin enne minekut korralikult nagisse. Te võite seda näha, kui korterist läbi astute. Tegelikult tahtsin ma enne lahkumist Sarah’ öölambi kustutada, nii nagu päevaajaks ikka, aga ärevuses unustasin. Ma palun teid, lülitage see tuluke minu eest välja. Väike lüliti asub paremal pool, küll te leiate.
Pool kuus väljus esimene rong Bregenzist Dornbirni. Pileti olin juba eile ostnud – kogu marsruudi jaoks, ka bussile number 7, mis sõidutas mu vaksalist üles mäestikuorgu, milles lookleb Ach. Keegi ei tahtnud mu piletit näha, keegi ei teinud minust välja. Ülejäänud vähesed reisijad paistsid magavat või peitsid end ajalehe taha. Bussijuht ignoreeris maailma üldiselt. Ma vahtisin välja pimedusse, kuigi rohkem nägin aknaklaasilt peegeldumas bussisisemust. Vaatasin läbi selle mehe peegelpildi, kes oli asunud oma teele. See tundus kohane.
Kakskümmend minutit pärast kuut väljusin bussist. Olin jõudnud oma mäe jalamile, ammu enne seda, kui esimene köisraudtee vagun piki kõrguvat massiivi üles mägijaama sõidab. Vagunis oleksin säästnud end osaliselt mäkketõusust, aga ma tahtsin vältida selle matkapiirkonna esimest, turistlikku ala. Selle asemel siirdusin aega raiskamata tagumisele, tundmatule teele – üksildasele rajale, mis viis mu ülespoole tumedatesse metsadesse ja pikkadele serpentiinidele. Pimedusest hoolimata astusin ka ilma taskulambita tempokalt, ühtlasel sammul. Läksin üle sörgile ja varsti hakkas mul soe, olgugi et vastu hoovas rõsket õhku. Liikusin pidevalt kõrgemale, peaaegu seda märkamata. Kõik mu ümber oli – tund enne päikesetõusu – pime ja vaikne, tsivilisatsioon jäi kaugele selja taha, kõik näis nii õige. Ma ei tundnud, et oleksin pingutanud. Vaevata kandsid jalad mind üle kivide, puujuurte, aasade ja ojade, ikka edasi kõrgemale, sihtpunkti poole. Minus polnud mingit kõhklust, oli aeg teha teoks plaan, mida olin juba nädalaid kavandanud.
Kõrguse kasvades hõrenesid puud. Kui jõudsin esimesele kõrgplatoole, hakkas öötaevas valgenema ja ma võisin tempot tõsta. Piirjoonteta must mu kohal läks üle metalseks, sügavalt sisimast kumavaks siniseks. Kohmas uduviirude taga, mis rippusid veel okaspuude vahel, joonistusid kauguses välja mäeseljandike siluetid. Lapsena olid need tundunud mulle magavate hiiglastena, ülespoole vaatavate käärilõigetena, juuste asemel puud kivilaupadel tukaks. Ma tundsin ära lamavate nägude kulmukaared, nende ninad, huuled ja teravad lõuaotsad, mis kadusid lainjate lavamaade vahele.
Ümberringi tervitasid linnud saabuvat päeva ja ma märkasin, et olin hakanud kiirustama. Justkui oleksid nad mind tagant sundinud. Eesootav järsk tõus Bocksbergile võtab veel ligi kaks tundi aega. Kümme tuhat sammu pean ma veel tegema, nii olin välja arvestanud, ja mäetipus mu päevatöö alles algab. Palju olin ma endale tänaseks ette võtnud – ja kõik sõltus päevavalgusest, mille diktatuurile olin otsustanud alluda. Minu ees oli üksteist valget tundi, nüüd juba üheksa, mis mulle sellest jäid. Poole seitsmest hakkab pimenema. Seejärel on veel natuke hämarust, hädakorral taskulambi valgusjuga, kuniks patarei vastu peab. Siis pean ma oma ülestähendustega valmis olema.
Õnneks katkestas televisioon seitsmekümnendatel aastatel öösiti programmi ja näitas vaid testpilti või siis läbi veduriakna filmitud rongisõitu. Nii võimaldati Gufler-muumiale vähemasti pause tema surma üle valvavast virvendamisest, sellest needusest, mis ta peale oli pandud. Iga päev hakkas teleprogramm uuesti vanakese peale karjuma. Oleks ta veel paar aastat hiljem leitud, olnuks ta muumiakael võib-olla nii hapraks muutunud, et poleks suutnud kõrvaklappide keerdus juhtme pingele enam vastu panna ja rebinud pea kere küljest ära. Siis lõpuks oleks saabunud rahu.
Juba eluajal oli see tugitool olnud härra Gufleri püsiv istekoht. Sealt hoidis ta kontakti maailmas toimuvaga. Aastaid oli televiisori lärm tunginud läbi kortermaja õhukeste seinte, kuni millalgi panid naabrid raha kokku ja ostsid härra Guflerile kõrvaklapid. Sestpeale ei häirinud vana mees enam kedagi. Väljas nägime teda kõige rohkem vaid supermarketi ees, kus me meelsasti ringi jõlkusime. Mõnikord andis ta meile poest tulles paar šillingit närimiskummi või jäätise jaoks. Ta naeratas värisedes ja noogutas ja vaatas meile järele ja naeratas uuesti, kui me ringi pöörasime, ning ütles häälel, mis oli vaevu enamat kui vaid kähisev õhkamine: Jajah, või: Laske hea maitsta. Me ei pannud üldse tähele, et mingil ajal me teda enam ei kohanud, terve aasta, kauemgi, ei iial enam. Ta oli lihtsalt selline, kes jäi kahe silma vahele. Me unustasime ta. Seda, et ta teleka ees magas, teadis igaüks, seda aga, et ta polnud juba üle aasta televiisoriunest ärganud, ei aimanud keegi.
Ema avastas lahtise ukse.
– Härra Gufler! hüüdis ta korterisse. Härra Gufler, kas teiega on kõik korras?
Vastust ta ei saanud, üksnes too roisune lõhnasegu tolmust ja inimpõrmust tungis talle ninna. Ettevaatlikult astus ta sisse ja avastas surnu, oskas otsekohe muumiat magajast eristada. Kõigepealt keeras ta – nagu minagi oleksin teinud – televiisori kinni. Lõpuks ometi sai mees nüüd rahus puhata.
Siis seisin ka mina uksel.
– Mine välja, Gerold, siin pole midagi sinu jaoks, ütles ema.
Kuid
