ostan selle sulle,” ütleb Max.
„Aitäh. Aitäh. Aitäh,” naeratan talle jälle. „Kas sellest saab jõulukink või hanukakink? Hanuka on ju varem.”
„See on tänase päeva … 11. detsembri kink,” kostab ta.
Vaatan raamatusse. „11. detsembril 1918. aastal pühendati Alabamas Ameerika esimene mälestusmärk putukale, puuvilla-õielõikajale.”
„Vaat siis,” ütleb Max. „See on kahtlemata tähistamist väärt päev.”
Kui mina, Amber Brown, koju jõuan, kirjutan sedamaid Justinile, kes kolis Alabamasse, ja räägin talle sellest putuka ausambast. See ajab ta kindlasti naerma.
Justin Daniels … Need on esimesed jõulud, mil me koos ei ole.
Nende pühade ajal tuleb palju sellist, mida varem pole juhtunud. Esimest korda on Max jõulude ajal meiega, esimest korda pole Justin ja tema pere osa meie perest ja esimest korda kahe aasta jooksul on mu isa jõulude ajal siin … ja ka tema ei pole osa meie perest.
Küll on palju osasid! Ma loodan, et kõik need ei tekita täielikku segadust … Jõulud on ju ometi rõõmu aeg … Ma loodan, et kõigil on see ikka meeles.
Teine peatükk
„Läbi lume sahiseva sõidab kaanike,” laulan mina, Amber Brown, viisist täitsa mööda.
„Aisakell lööb pilla-palla …” Mu ema ei pea ka viisi.
Tädi Pam, mu ema õde, ütleb, et me laulame nii mööda, et tal kukuvad kõrvad peast ära. Ma pole kunagi näinud, et kellelgi kõrvad peast ära kukuksid.
„Sull soovime häid jõule, mull soovime häid jõule.” Ema võtab sõrmede vahele kalakujulise ripatsi. See on lai ja lapik ja meenutab natuke lesta, nii et võime selle tädi Pamile kinkida, juhuks kui ta meie laulmise pärast tõesti ka oma kõrvalestadest ilma peaks jääma.
Mulle, Amber Brownile, meeldivad hirmsasti sõnamängud.
Mulle meeldib ka oma sõpradele pühadeks kingitusi teha.
B… R… A… N…D...I
Valin välja helmed ja ripatsid, mis lähevad käevõrul tema nimetähtede vahele. Ühe väikese koerakujulise ripatsi, mis meenutab Brandi koera (välja arvatud see, et ripatsikoer ei ilasta) … Küünelakipudelikujulise ripatsi, mis tuletab talle meelde seda, kuidas me ükskord oma küüned ära lakkisime. Ja koera omad ka …
Tädi Pamile teen käevõru, millel on tähed P… A… M… E… L… A. Kui ma ainult P… A… M kirjutaksin, peaks tal küll õige tilluke ranne olema. Panen ka selle külge ripatseid … Raamatu, kuna ta on inglise keele õpetaja, väikese Big Beni kujukese, kuna talle meeldib väga Inglismaa, ja palju mardikakujulisi ripatseid, sest talle meeldivad putukad.
Brendale, minu Amberi-hoidjale, teen ma ka nimelise käevõru. Panen selle külge ripatseid, mis on seotud toidutegemisega: poti, panni ja pisitillukese pannilabida. (Valisin need ripatsid nalja pärast, sest Brenda on kõigi aegade kõige veidram kokk, kui mitte ka kõige kehvem.) Panen kee külge ka käärid, sest Brenda lõikab oma juukseid alati väga imelikult … nii imelikult, et ema lasi tal tõotada, et ta ei lõika IIALGI minu juukseid … ega augusta ühtegi mu kehaosa … Mul on hea meel, et ema nõudis seda mu juuste kohta, aga ma NII VÄGA tahaksin, et ta lubaks mul kõrvaaugud teha. Aga ta ütleb, et mitte enne, kui saan kaheteistaastaseks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
