veel siis, kui miss Galbraith oli helistanud vahetunni lõppu. Teinekord olid tüdrukud täiesti tasased ja kogunesid varjualusesse nurka, ilma et oleks teinud muud peale summutatud häälel vestlemise. Mõnikord otsisin nende seltsi, kuid eranditult alati mind välditi. Klassitoas tögasin endamisi kaasõpilasi, kui nad vehkisid käega, et vastata õpetaja kõige kergematele küsimustele, või ponnistasid lugeda kõige lihtsamaid lauseid. Kui me saime vanemaks, läksin teadmiste poolest õest ette. Kord küsis miss Galbraith geograafiatunnis, kas keegi oskab ütelda, kuidas nimetatakse teise sõnaga Maa poolkera. Kui keegi ei vastanud, pöördus ta Jetta poole: „Ehk teab Roddy vastust?” Jetta vaatas mind ja kostis siis: „Mul on kahju, aga Roddy ei tea seda, ja mina ka mitte.” Miss Galbraith näis olevat pettunud ja keeras selja, et vastus tahvlile kirjutada. Midagi mõtlemata tõusin pingilt ja hüüdsin: „Hemisfäär”, mille peale klassikaaslased naerma puhkesid. Miss Galbraith pööras ringi ja ma kordasin istet võttes seda sõna. Õpetaja noogutas ja kiitis mind vastuse eest. Sellest päevast alates ei vastanud Jetta enam minu eest ja kuna ma olin ka ise tõrges seda tegema, siis jäin sealtpeale täiesti omaette.
Miss Galbraith abiellus mehega, kes oli tulnud lord Middletoni mõisasse jahile, ja kolis Camusterrachist Edinburghi. Mulle meeldis miss Galbraith väga ja ma olin kurb, kui ta ära läks. Pärast teda tuli mister Gillies. Ta oli pikk ja kuivetu noor mees ilusate kahuste juustega. Ta ei meenutanud millegi poolest kohalikke mehi, kes on enamasti tiheda musta juuksepahmakaga ning lühikesed ja jässakad. Tal ei olnud habet ega vuntse ja ta kandis ümmargusi prille. Mister Gillies oli väga haritud inimene, kes oli õppinud Glasgow’ linnas. Peale lugemise, kirjutamise ja rehkendamise õpetas ta meile loodusaineid ja ajalugu ning mõnikord pärastlõunal rääkis lugusid kreeka mütoloogia koletistest ja jumalatest. Igal jumalal oli nimi ning mõnel olid ka naine ja lapsed, kes olid samuti jumalad. Küsisin kord mister Gillieselt, kuidas saab olla rohkem kui üks Jumal, ja ta kostis, et Kreeka jumalad ei olnud meie Jumala moodi jumalad. Nood olid lihtsalt surematud olevused. Mütoloogia on sõna, mis tähendab, et mingi asi ei ole päriselt õige, need olid kõigest toredad lood.
Mu isale mister Gillies ei meeldinud. Too olla ülearu tark ja laste õpetamine ei olevat mehele sobiv töö. Tõepoolest ei suuda ma kujutleda mister Gilliest labidaga turbavälja koorimas, ent minul oli koolmeistriga eriline teineteisemõistmine. Ta pöördus minu poole ainult siis, kui ükski klassikaaslane ei osanud talle vastust anda, sest ta teadis hästi, et kui ma kätt ei tõsta, siis mitte sellepärast, et ma vastust ei tea, vaid sellepärast, et ma ei tahtnud seltsilistest targem näida. Tihti andis mister Gillies mulle lahendada teistest erinevaid ülesandeid ja tänutäheks pingutasin ma iseäranis, et talle meeltmööda olla. Ühel pärastlõunal palus ta mul tundide lõppedes veel kooli jääda. Jäin istuma oma kohale klassitoa tagaseina ääres, sellal kui teised käratsedes välja läksid. Siis viipas ta mind oma laua juurde. Ma ei olnud enda teada midagi valesti teinud, aga ma ei teadnud ühtki muud põhjust, miks peaks mind nõnda teistest eraldi jätma. Võibolla süüdistatakse mind milleski, mida ma ei olnud teinud? Otsustasin, et ma ei eita midagi ja lepin iga karistusega, mis mulle määratakse.
Mister Gillies pani sule kõrvale ja küsis, millised on mu tulevikuplaanid. See ei ole küsimus, mida meie kandis keegi päriks. Pidada plaani tähendas astuda jumaliku ettehoolduse vastu. Ma ei ütelnud midagi. Mister Gillies võttis oma väikesed prillid eest.
„Ma pean silmas seda,” ütles ta, „et mida sa kavatsed teha, kui oled kooli ära lõpetanud.”
„Ainult seda, mis on mulle ette nähtud,” vastasin.
Mister Gillies kibrutas kulmu. „Ja mis on sinu arvates sulle ette nähtud?”
„Ma ei oska ütelda,” kostsin mina.
„Roddy, hoolimata su hoolikast püüdest seda varjata on Jumal varustanud sind ebatavalise andega. Oleks patt lasta sel raisku minna.”
Mulle oli üllatav kuulda, et mister Gillies väljendab oma seisukohta sel teemal niisuguste sõnadega, mida ta religioonist kõneldes tavaliselt ei kasutanud. Kui ma midagi ei kostnud, võttis ta asja otsekohesemalt ette.
„Kas sa oled mõtelnud oma haridusteed jätkata? Ma ei kahtle sugugi, et sul on kõik võimed saada kooliõpetajaks või vaimulikuks või ükskõik, kelleks sa tahad.”
Loomulikult ei olnud ma midagi säärast vaaginud, ja seda ma ka ütlesin.
„Ehk peaksid seda oma vanematega arutama,” ütles ta. „Sa võid neile rääkida, et minu arvates oled sa selleks kõigeks võimeline.”
„Aga mind läheb talupidamises vaja,” ütlesin mina.
Mister Gillies tõi kuuldavale pika ohke. Näis, et ta kavatseb veel midagi ütelda, kuid mõtles siis ümber, ja mulle tundus, et olin talle pettumuse valmistanud. Koju jalutades juurdlesin selle üle, mida ta oli rääkinud. Ma ei saa eitada, et tundsin suurt rahuldust, kuna koolmeister oli minuga nõnda vestelnud, ning kogu tee Camusterrachist Culduiesse kujutlesin, et olen kuskil Edinburghi või Glasgow’ peenes võõrastetoas, riides nagu džentelmen, ja keskustlen kaalukatel teemadel. Aga sellegipoolest mister Gillies eksis, kui arvas, et midagi sellist on ühele Culduie pojale võimalik.
Mister Sinclair palus, et ma kujutaksin seda – nagu ta ütles – sündmuste ahelat, mis viis Lachlan Jämeda tapmiseni. Olen pingsalt juurelnud, mis on selle ahela esimene lüli. Võiks arvata, et asi algas minu sünniga või kaugemaltki, kui mu vanemad abiellusid või kui Kaks Iainit põhja läks ja nõnda ema-isa kokku viis. Ja ehkki on tõsi, et kui ükski nendest sündmustest oleks jäänud juhtumata, elaks Lachlan Jäme tänase päevani – või vähemasti poleks ta surnud minu käe läbi –, on ikkagi võimalik ette kujutada, et ka pärast neid ülal nimetatud sündmusi oleks asi võinud minna teist rada. Kui ma näiteks oleksin võtnud kuulda mister Gilliese nõu, oleksin Culduiest lahkunud enne, kui toimusid siin kirjeldatavad sündmused. Seepärast olen üritanud tuvastada seda punkti, kus Lachlan Jämeda surm muutus möödapääsmatuks, see tähendab punkti, millest edasi ei suuda ma kujutleda ühtki teist arenguteed. Ma arvan, et see punkt saabus mu ema surmaga umbes poolteist aastat tagasi. See oli läte, millest kõik ülejäänu alguse sai. Nõnda ei ole ka mu eesmärk äratada seda sündmust kirjeldades lugejas kaastunnet. Mul ei ole vähimatki soovi ega vajadust pälvida kellegi kaastunnet.Mu ema oli elavaloomuline ja sooja südamega inimene, kes andis endast parima, et luua meie kodus heatujuline õhustik. Tema argitalitusi saatis laul ja kui mõnd ta last tabas haigus või vigastus, tegi ta kõik, et sellest helgelt üle saada, nõnda et see ei jäänud meid vaevama. Inimesed peatusid tihti meie juures ja alati pakuti neile käopetet. Kui naabrid olid laua ümber kogunenud, oskas isagi olla külalislahke, aga ta istus harva nende sekka, eelistades jääda seisma, enne kui teatas, et kui ka neil mitte, siis temal on küll tööd teha – see märkus tegi koosviibimisele eranditult alati järsu lõpu. On mõistatus, miks naitus ema kellegi nii tõredaga nagu mu isa, kui ta oleks võinud valida tervest kihelkonnast ükskõik millise mehe. Sellest hoolimata jätsime tollal tänu ema püüetele isegi natuke õnneliku pere mulje.
Isa oli mõnevõrra üllatunud, kui ema jäi neljandat korda lapseootele. Ema oli kolmkümmend viis ja kaksikute sünnist oli möödas kaks aastat. Mäletan päris täpselt seda õhtut, kui tal algasid tuhud. Õhtu oli üsna tormine ja kui ema koristas pärast sööki lauda, tekkis ta jalge juurde laik ning ta andis isale märku, et aeg on käes. Mindi ämmaemanda järele, kes elas Applecrossis, ja mind ühes kaksikutega saadeti Kenny Suitsu koju. Jetta jäi sünnituse juurde abiks. Enne kui kodunt ära läksin, kutsus õde mind tagakambrisse emale suud andma. Ema pigistas mu kätt ja ütles, et ma pean olema hea poiss ning hoolitsema õe ja vendade eest. Jetta oli näost kaame ja ta silmis peegeldus hirm. Tagantjärele usun, et nad mõlemad olid saanud ende, mille kohaselt pidi meid sel öösel külastama surm, aga ma ei ole seda Jettaga kunagi jutuks võtnud.
Ma ei maganud sel ööl silmatäitki, ehkki hoidsin mulle antud põhukotil
