kerida, astus poodiumilt alla, võttis seltsimehelikult istet esireas oma assistentide kõrval ning koos kuulati kahetunnine loeng sõna-sõnalt uuesti läbi, professor noogutamas rahulolevalt iga lõigu peale, mis näis talle määrava tähtsusega. Ja pange tähele – see kursus käsitles piibli tõlkimist Lutheriaegsesse saksa keelde. Milline kaif, ohkasid mu saatusekaaslased kurnatud ilmel.
Teise õppeaasta lõpus – loengutes oli mind näha olnud sama tihti kui kuuvarjutust – söandasin küsida, kas võiksin teha oma lõputöö irooniast Heine loomingus (mulle tundus lohutav, missuguse asjakohase küünilisusega suhtus see autor õnnetusse armastusse – valmistusin parajasti oma isiklikeks armastusekogemusteks). „Oh teid, noori inimesi küll,” kurtis Di Samis, „teil on ikka kange valu kohe kaasaegsete autorite kallale söösta…”
Korraga koitis mulle, et mul pole lootustki Di Samist endale juhendajaks saada. Siis mõtlesin õnne katsuda professor Ferioga, kes oli noorem, paistis silma vaheda arukusega ning uuris romantismiaegset ja sellega piirnevat kirjandust. Ent veidi vanemad kursusekaaslased hoiatasid mind, et Di Samis hakkab igal juhul teiseks juhendajaks ja et mul ei maksaks läheneda professor Feriole otse, sest Di Samis saaks sellest jalamaid kuulda ning vannuks mulle igavest vaenu. Pidin kasutama kaudseid teid, jättes mulje, et Ferio on ise teinud mulle ettepaneku juhendajaks hakata, ning korraldama asjad nii, et Di Samis kuuleks seda tema ja mitte minu käest. Di Samis vihkas Feriot sel lihtsal põhjusel, et oli ise ta õppejõu kohale määranud. Ülikoolis käivad asjad (tol ajal käisid, aga ilmselt ka nüüd) vastupidi kui tavalises maailmas – mitte pojad ei vihka isasid, vaid isad poegi.
Lootsin Feriole läheneda pealtnäha juhuslikult – ühel neist igakuistest ettekannetest, mida Di Samis suures loengusaalis korraldas ja mis olid tema kolleegide seas populaarsed, kuna tal õnnestus alati kohale meelitada mõni kuulus õpetlane.
Ent kõik läks hoopis omasoodu: ettekandele järgnes kohe arutelu, mille ohjad olid haaranud õppejõud, siis aga väljuti suures summas, sest lektor oli kutsutud restorani Kilpkonn – selle kandi parim söögikoht, kus viljeleti 19. sajandi keskpaiga stiili ja kelnerid kandsid lausa sabakuube. Kotkapesast Kilpkonna pääsemiseks tuli läbida laia sammaskäiguga ääristatud tänav, sammuda üle ajaloolise väljaku, pöörata ümber ühe monumentaalse hoone nurga ning ületada lõpuks veel üks väiksem väljak. Auväärt õpetlane suunduski sammaskäiku, ümbritsetuna korralistest professoritest, nende järel meetri kaugusel dotsendid, siis kahe meetri kaugusel assistendid ning veel edasi kõige julgemad üliõpilased, kes hoidsid hoolega aupaklikku distantsi. Ajaloolisele väljakule jõudes pudenesid üliõpilased laiali, monumentaalse hoone juures jäid maha assistendid, dotsendid ületasid aga ka väiksema väljaku ning jätsid hüvasti alles restorani ukse ees, kuhu sisenes üksnes auväärt külaline koos korraliste professoritega.
Nii juhtuski, et professor Ferio ei saanud kunagi minu olemasolust teada. Mõne aja pärast kaotasin huvi ning lõpetasin loengutes käimise. Tõlkisin nagu automaat – aga tuleb ju vastu võtta, mis antakse – ning panin täiuseni viimistletud uue maheda stiili vaimus ümber kolmeköitelise teose Friedrich Listi osast Zollvereini ehk Saksa tolliliidu arenguloos. On ilmselt arusaadav, miks ma seejärel saksa keelest tõlkimisega lõpparve tegin, aga ülikooli tagasi minna oli juba hilja.
Häda on selles, et säärase mõttega on raske leppida – tavaliselt elatakse ikka edasi veendumuses, et ühel päeval saavad eksamid ikkagi tehtud ja kool lõpetatud. Võimatuid unelmaid hellitades aga ollakse juba ette kaotaja. Kui sellest kord aru saadakse, lüüakse lihtsalt käega.
Alguses leidsin tööd koduõpetajana Engadinis – hoolealuseks üks saksa poiss, kes oli liiga loll, et koolis käia. Ideaalne kliima, meeldiv vaikne nurgake; jäin sinna terveks aastaks, sest tasu oli hea. Seejärel surus poisi ema mind ühel päeval koridoris vastu seina, andes mõista, et tal poleks midagi andumise vastu (minule). Tal olid ettetungivad esihambad ja ülahuulel õrn vuntsiviirg ning ma tegin talle viisakalt selgeks, et ei ole huvitatud. Kolme päeva pärast mind vallandati, sest poiss ei jõudnud õpingutes edasi.
Seejärel teenisin leiba sulesepana. Mul oli plaanis pakkuda kaastööd ajakirjandusele, aga mind võeti jutule vaid paaris maakonnalehe toimetuses, kus telliti mõni harv kirjatükk provintsiteatrite tegemistest ja läbisõidutruppide etendustest. Näruse tasu eest jõudsin veel kirjutada mõne üksiku arvustuse labastest varieteekavadest, mis vanasti kinoseanssidele eelnesid – piilusin selle nimel kulisside vahelt madruseülikonnas tantsijannasid, võlutud nende tselluliidist, ning järgnesin neile hiljem piimabaari, kus nad oma õhtust piimakohvi jõid ja (juhul kui neil näpud täiesti põhjas polnud) sinna juurde ühe praemuna sõid. Sel ajal omandasin ka oma esimesed seksuaalkogemused ühe lauljannaga, kes magas minuga vastutasuks soodsa arvustuse eest – küll mingis Saluzzo lehekeses, aga talle sellest piisas.
Mul ei olnud õiget kodu, olin elanud ühes ja teises linnas (Milanosse jõudsin alles Simei kutsel), töötanud korrektorina vähemasti kolmes kirjastuses (väikesed ülikoolikirjastused, mitte kunagi suured ja tähtsad); neist ühes lugesin ka entsüklopeediaartiklite korrektuuri (tarvis oli järele kontrollida daatumid, teoste pealkirjad jne) – kõik säärased tööd, mille käigus võisin kasvatada endale röögatu kultuurikihi, et panna kinni kas või kõik televiktoriinid, nagu stsenarist ja koomik Paolo Villaggio on irooniliselt öelnud. Kaotajatel nagu ka autodidaktidel on alati suurem teadmistepagas kui võitjatel, sest võiduks piisab sellest, kui tunned ühte asja läbi ja lõhki ega raiska aega muu peale, eruditsioon aga on kaotajate rõõm. Mida enam inimene teab, seda enam on neid asju, mis tema elus on viltu läinud.
Paariks aastaks pühendusin käsikirjade lugemisele, mida kirjastajad (vahel isegi üpris tähtsad kirjastajad) mulle saatsid, sest ükski kirjastaja ei viitsi talle laekuvaid käsikirju ise lugeda. Mulle maksti viis tuhat liiri käsikirjast; päev otsa olin selili voodis ja lugesin raevukalt, siis viskasin valmis paarileheküljelise hinnangu, üritades olla võimalikult sarkastiline, et vaene pahaaimamatu autor sügavale mutta trampida, mille peale kirjastuses kõik kergendatult ohkasid ja saatsid sellele rahurikkujale kirja, et nad on kahetsusega sunnitud jne. Mitte kunagi avaldamisele kuuluvate käsikirjade lugemisest võib saada lausa elukutse.
Siis vahepeal oli mul see asi Annaga, mis lõppes nii, nagu see lõppema pidigi. Sestpeale pole ma enam suutnud naiste vastu huvi tunda (või siis vähemasti mitte kuigi innukat huvi), sest mind on kammitsenud hirm uue läbikukkumise ees. Seksuaalelu olen elanud teraapilistel kaalutlustel, piirdudes paari juhusliku seiklusega, mille puhul pole ohtu armuda – üks öö ja aitab, tänan, oli tore –, ning mõne kinnimakstud suhtega, et ihad liialt võimust ei võtaks (need kunagised tantsijannad on mind tselluliidi suhtes tundetuks muutnud).
Kõige selle juures olen nagu kaotajad ikka unistanud sellest, et kirjutan kunagi raamatu, mis teeb mind kuulsaks ja rikkaks. Et kätt harjutada, olen suureks kirjanikuks saamise nimel töötanud isegi „neegrina” (ehk variautorina, nagu tänapäeval on poliitiliselt korrektne öelda) ühe krimikirjaniku teenistuses, kes turunduslikel kaalutlustel endale omakorda spagetivesterni näitlejate kombel ameeriklase varjunime võttis. Ent niiviisi, varjatuna kahest eesriidest (Teine ja Teise teine nimi), oli päris kena tööd teha.
Kellegi teise jaoks detektiivilugude vorpimine oli lihtne, pruukis vaid matkida Chandleri või äärmisel juhul Mickey Spillane’i stiili, aga kui üritasin midagi iseenda jaoks paberile panna, siis torkas mulle silma, et kellegi või millegi kirjeldamisel mässis kultuur mind alati oma võrku – ma ei suutnud lihtsalt kirjutada, et oli selge pilvitu pärastlõuna, kui see ja see jalutama läks, vaid jalutuskäik toimus ikka „Canaletto varjundeis laotuse all”. Hiljem tabasin ära, et D’Annunziot oli vaevanud sama asi – kirjeldades kedagi Costanza Landbrooki, mainis ta, et too meenutab mõnd Thomas Lawrence’i portreed; Elena Muti näojooned tõid talle meelde noore Moreau loomingu, Andrea Sperelli aga ühe tundmatu noormehe portree Borghese galeriist. Nii et tema romaani lugemiseks oli tarvis läbi lehitseda nii mõnigi kunstiajakirjake, mida ajalehekioskist leida võis.
See, et D’Annunzio oli olnud kehv kirjanik,
