e lootus II osa
1
Kõndisin üksi varahommikusel tänaval. Üksi oma mõtete, mälestuste, hirmude ning ootustega. Teades kindlalt, et mul pole sentigi raha taskus ja kõik baarid on sel tunnil kinni peale „Ämbliku”. „Ämblik” töötas ööpäevarindselt, ent hetkel jäi liiga kaugele. Läheduses oli hoopis „Lonkav Ratsu” ja sealt pidin niikuinii mööduma, et siis õnnelikult Onni suunas pöörata. Mu kõri valutas ja enesetunne oli vastik, üle kõige soovisin visata hinge alla midagi kange viski taolist, et oma julgust veidike turgutada. Imelikult kõhe oli niiviisi, täiesti ootamatult Onni naasta. Mis siis, kui mind seal enam keegi ei oota? Kuhu ma siis lähen? Isegi Lance on nüüd kadunud… Ning lõppude-lõpuks oli päikesetõusuaeg, kuid mina kõndisin endiselt miniseeliku ja kerge pluusi väel. Noor Jason polnud ju taibanud mulle kohvrit pakkida enne kui turjapidi Mike´i korterist minema vedas.
Nii jõudsin „Ratsuni” ning peatusin hämmeldunult. Baar oli lahti. Mõni auto seisis ukse ees. Seest kostis summutatud muusikatümpsu. Valgus vilkus kutsuvalt. Arvasin, et nüüd peab siin toimuma küll mingi erapidu, kuid uksel polnud silti mingit, peale selle, et baar on avatud kõik 24 tundi! Rõõmsalt lükkasin tuttavat ust ja astusin sisse. Tähendab – vahepeal on muudatus tehtud. Äge! Arvasin, et kuna olen Kenzo kambast, peavad kõik mind tundma ja kummardama nagu vanasti. Ja ehk õnnestub tuttava baarmani käest ka ühe pitsi võlgu lunida.
Baar oli põhimõtteliselt tühi. Astusin leti ligi, ronisin kõrge puki otsa ja imetlesin tantsivaid paare. Need kolm paarikest kujutasidki endast kogu klientuuri. Püüdsin harjuda olukorraga, millest aasta jooksul üritasin võõrduda ning vabaneda haledusttekitavast mälestusest, mis mu tuju põhjalikult rikkus. Pöörasin pilgu laisalt baarmanile: kena noor mees igatahes, paraku mulle võõras. Mäletasin varasemast siin kahte tüütut daami, kellega polnud õieti millestki rääkida. Onu tegeles rahulikult oma asjadega. Koristas ja pühkis letti, seejärel kukkus pokaale nühkima, nagu oleks see kõik tema jaoks eriti tähtis…
„Hei, onu, kuule,” tegin lõpuks viisakalt häält, „äkki valad mulle ühe pitsi!”
„Mida soovite, preili?” baarman naeratas võluvalt. See tegi mu südame soojaks.
„Ükskõik, midagi kangemat paluks. Aga…” Ma sorisin moe pärast oma taskutes – loomulikult tuli põhi vastu, ei ühtki kõlisevat. Baarman oli otsekohe võtnud kena veini ning juba valas. Kui klaas poole peale sai, märkas mu segadust. Asetas pudeli hoolikalt tagasi riiulile.
„Kas raha jäi koju?”
Mul ei jäänud muud üle, kui tunnistada: „Paraku… jah. Aga äkki saad mulle võlgu anda? Ma maksan homme ära, ausõna! See pole ju kallis, kui tahad, toon juba täna õhtul…!”
„Vabandust, aga ma ei saa teid usaldada. Te pole siin varem käinud.” Nende sõnadega pani ta klaasi mu käeulatusest välja.
Ma mõtlesin hetke, jõllitades igatsevalt klaasis loksuvat veini. Tasapisi hakkasin närvi minema.
„Kuule, mees, ma olen siin küllalt käinud. Olin lihtsalt vahepeal ära. Tead, ma olen Kenzo kambast…” hakkasin jonnakalt selgitama, kuid närv katkes: „Noh, kurat võtku, ma tahan juua!”
„Ma tunnen Kenzo omi nägupidi. TEIE nägu ma kahjuks ei tunne. Ei tasu valetada, sest ma töötan siin juba pool aastat.” Mulle näis, et onu baarman hakkab ka vihaseks saama.
„Aga mina olin ära rohkem kui aasta!” käratasin vastu. „Kui sa mind ei usu, helista Kenzole – numbrit pead sa teadma. Ja anna see neetud vein siia!”
Baarmani-onu raputas kahjurõõmsalt irvitades pead.
„Kas arvad, et tembeldad ennast Kenzo liikmeks ja saad kohe tasuta end täis kaanida? Oled sa üldse nii vana, et tohid alkoholi osta?”
„Käi persse, tõbras!” Ma olin nii vihane, et oleksin selle leti maatasa teinud, aga ülbusest jäi väheke puudu. „Ma olen Hüdra!” karjatasin meeleheites. „Kas sa pole siis…” Mu hääl katkes äkki, kõri läks krampi, valu ja lämbumisega võideldes hakkasin köhima.
Baarman muutus tähelepanelikuks, jäi mind kõhkleva näoga vaatama.
„Sul on mingi tõbi küljes vä?”
Noh, täitsa lõpp! Ta julgeb veel niimoodi küsida!
„Sa veel kahetsed seda, mölakas!” ähvardasin jõuetult, ise õhku ahmides ning kahe käega oma valutavat kaela masseerides. „Mul on see tõbi, et mind tunni aja eest taheti ära kägistada! Mahub see sulle pähe, igavene kõrvitsapea? Mul on ikka veel hing kinni.”
Baarman jäi mõttesse. Vaatas mind altkulmu siit- ja sealtpoolt nurgast päris tükk aega ja põhjalikult. Lõpuks küsis:
„Tõsiselt räägid või?” Ta oli ikka paras värdjas küll! Ma ei viitsinud isegi noogutada. Äkitselt lükkas ta klaasi minu nina alla.
„Oled sa tõesti Hüdra?” See kõlas juba paremini. „Võta see ära, ma maksan ise kinni.”
„Ole sa tänatud!” sosistasin õnnelikult, sest valjemat häält ma enam teha ei julgenud.
„Ma olen Hüdrast nii mõndagi kuulnud,” hakkas baarman nüüd hoopis teise tooniga pajatama.
„Mida näiteks?” Ma limpsasin veini ära ja see tegi mu olemise hulga paremaks. Pagana hea oli kah!
„Enamasti head, aga…” Vaadates mulle silma, märkas ta seal suurt küsimärki ja lisas kõhklevalt: „Kõik ei ole Hüdrast kaugeltki vaimustuses.”
„Kes? Plikad?”
„Noh…” ta kehitas õlgu ja väänas nägu, andes siiski teada, et mul on õigus.
„Stafford?”
„Jep.”
Ma vaid ohkasin selle peale. Onu jätkas: „Kuid ole mureta, üks tugevam pool ei jõua sind ära oodata. Danger käis paari päeva eest siin. Tuli purjus peaga mulle pihtima. Ta olevat Hüdra pärast täitsa arust ära.”
„Oh issand!” pahvatasin ma naerma.
„Kes sind ära kägistada tahtis?” uuris nüüd baarman, muutes järsult teemat. Ma vastasin, et oma mees, elukaaslane. Mille eest? Eks ikka selle eest, et jäin armukesega vahele.
„Kas otse teolt vä?” itsitas onu.
„Ei, aga ta teadis ammu, et kutt mul öösiti külas käib.”
„Ohoo,” tegi baarman, jätkates oma klaaside poleerimist. „Sel juhul pole legendid sinust suurustatud.”
„Mis pagana legendid?”
„Pole tähtis. Kuidas sa minema said?”
„Armuke virutas mu kaasale pudeliga. Ei tea, kas ta ellugi jäi. Ma ärkasin liftis.”
„Siis on sul uhke öö selja tga.”
„Eks ta ole. Uhke korter oli… Ja ega mehelgi väga viga olnud… Kahju, et nii läks.”
„Kahju?” Baarman puhkes valjusti naerma. „Miks sa õhtul selle peale ei mõelnud? Oleksid sa minu naine, poleks sa mingil juhul minema pääsenud.”
„Aga miks?” olin ma tõsiselt nördinud. „Kui ma tahan teisega minna, siis ma ju ei armasta enam seda vana. Kooselul pole enam mõtet. Miks ta ei võinud lasta mul lihtsalt minna?”
Baarman vajus küünarnukkidega letile, vaatas mulle lähedalt silma.
„Aga
