ma just liiga väsinud ei olnud, suundusin oma kambajõmme otsima. Mul polnud telefoni ega moblat ja automaadi peale ei raatsinud alati raha raisata. Seega läksin lihtsalt Onni või siis otsisin läbi kõik baarid, kust neid hulle vähegi leida võis.
Sel õhtul näiteks peatusin „Ämblikus”. Oli parasjagu nädalalõpp, raha peaaegu otsas, üür äsja makstud. Võtsin ühe martini ning ootasin juhust, mis mõnda Kenzo hälbinud kasvandikest ka minu juurde tooks. Nii juhtus tihti, et jäin lihtsalt ootama. Viis baari järjest läbi käia ning viisakusest igaühes veel ka pitsikese hinge alla panna – see käib tööinimesele siiski üle jõu. Vahel juhtus, et sisetunne vedas mind alt ning ma jäingi terveks tunniks üksi, kuni tüdimus tuli peale ja ma sama targalt koju tagasi läksin.
Seekord mul vedas, tõsiselt. Nad ilmusid baari kolmekesi: Kera, Horror ja nende vahel Funkie, käed nagu alati tüdrukute õlgade ümber, tähistades justkui eraomandit. Kylie lõkerdas naerda, võib-olla Horrori jutu peale, kes lõbusalt neile kahele midagi selgitas.
Märgates mind, jättis Funkie oma sõbratarid sinnapaika ning tuli otse minu juurde. Vandudes võrdselt Funkie't ja Hüdrat, kõndisid plikad ära võtma viimast tühja lauda, mis veel vabana püsis.
Danny toetas peopesad kahel pool mind vastu letti, liibudes ise rinnaga mu selja vastu.
„Oi-oi, Hüdrake, juba jälle sa jood…” kudrutas ta tobedalt mulle kõrva. „Miks sa seda küll teed? Mind tõsiselt piinab see küsimus.”
„Et sinusuguseid väärakaid hetkekski unustada!” õhkasin meelitavalt vastu.
Dan pani põse hellalt mu põse vastu.
„Aga… kas sa vahel sööd ka midagi või toitud ainult armastusest, mu kallis?”
„Raha on otsas, hetkel pean dieeti.”
„Aga miks sa ei püüa mind ära võluda nagu teised?” soigus Funk õrnalt. „Miks sa iial ise mu käte vahele ei kipu?”
„Kui tuleb tuju, küll siis kipun! Ma ei pea ometi pingutama selleks, et sulle muljet avaldada, sa tahad ju mind niikuinii!”
Danny võttis mu nina alt täis pitsi ja jõi selle lihtsalt põhjani. Limpsas keelt ja irvitas:
„Õige vastus, Hüdra, su tige turtsumine köidab mind rohkem kui Staffordi paljad tissid!”
„Kas sa siis ei armastagi teda?” imestasin siiralt.
„Ma ei armasta kedagi! See on Kenzo seadus, kui sa veel ei tea,” meenutas mulle Funkie, istus mu kõrval olevale pukile ning tellis uue martini. „See on puhtalt tema mure, kui ta minusse armunud on.” Ta süütas suitsu, pakkus teise mulle, andis tuld. Baarman Miles, paks nagu maapirn, viskas möödaminnes hooletult meile tuhatoosi.
Tuli välja, et Dan Disbyl polnudki täna enam midagi tarka rääkida. Tegime koos suitsu ja unistasime.
„Millest sa koguaeg mõtled?” küsis Funkie ootamatult, nii et ma võpatasin. Olin vahepeal ta olemasolu hoopis unustanud.
„Lance'st,” vastasin ausalt.
„Tollest rikkast nolgist?” imestas Funkie. Näis, et talle ei mahu kuidagi pähe, kuidas võib maailmas olla veel mõni mees peale tema enese, kelle peale on võimalik mõelda. Et ta polegi ainus selline, noh…
Ma vastasin ükskõikselt:
„Jeah, ta on kadunud…”
„Sa polegi teda rohkem näinud?”
Ma raputasin pead.
Dan ütles:
„Äkki on midagi juhtunud?”
„Ei tea, Funkie, ma ei tahaks sellele nii mõelda.”
„On ta siis tõesti seda väärt, et sa tema järele ikka veel igatsed?”
„On küll.”
Nii me konutasime veel natuke aega koos, kuni Funkie'l teine suits otsa lõppes. Siis ta tõusis, lõi mulle oma raske käe õlale ning ütles:
„Tule meie hulka!” Ja kõndis minema.
Istusin edasi, põrnitsedes oma poolikut pitsi. Väsimus kippus peale ja koos sellega ka uni. Hommikul tuleb vara tõusta, mis siis, et homme on laupäev. Mul polnud tahtmist kuulata plikade loba. Pealegi ei lase nad siis mind enam niipea minema. Mõtlesin just, et lähen õige vaikselt ära, nii et teised ei märkakski mu lahkumist. Siis vähemal ei süüdistata mind soigumises. Kuna ma tõusta ei viitsinud, pidin tükk aega selleks hoogu võtma.
Mu juhm olesklemine katkes äkki, kui kuulsin enese kõrvalt tuttavat häält, mis parasjagu andis baarmanile veel tuttavamat kirjeldust:
„Liiguta oma ajusid, mees! – heledad juuksed, pikk tukk, 17-aastane lontrus, lühemat kasvu pilbas. Oled siin sellist näinud?”
„Ma ei usu. Päris võõraid käib siin vähe, selline oleks ehk meelde jäänud,” vabandas Miles ettevaatlikult.
Ma tõstsin pea, et vaadata meest, kes seisis minust kahe kliendi kaugusel.
„Tore,” sõnas tüüp ähvardavalt. „Aga tead, vana, ma ei usu sind kah! Tal on siin piirkonnas tutvusi, ta peab siin käima. Tuleta hästi meelde, ätt, ma võin öelda isegi nime: Lance Jason, kurat võtaks!”
„Täiesti võõras nimi,” jäi Miles endale kindlaks. „Pole iialgi kuulnud.”
„Sa valetad!” arvas pikajuukseline blondiin ja rabas järsku baarmanil rinnust. „Ma tean, et sa valetad ja ma lööksin heameelega sul hambad sisse selle eest, et sa mulle valetad! See poiss peab siin kusagil elutsema ja sa kindlasti tunned teda!”
„Ei, ausõna, härra, ma vannun teile – ma ei tea, kellest te räägite!” hüüatas paks Miles kahvatades.
Liiga tuttav mees, et oleksin saanud varjata tema äratundmist, lasi baarmani särgiesise lahti ja Miles põrkus hirmunult eemale. Blond, sihvakas võõras näis olevat äärmiselt tüdinud ja vihane.
„Ma räägin Lance Jasonist!” urises ta, püüdes kõigest väest säilitada taasleitud enesevalitsust. „Kas siin pole kedagi, kes teda võiks tunda?”
„Pole aimugi, härra,” iitsatas Miles vastu ning teenis hävitava pilgu ärritatud võõra käest.
Mul hakkas Milesist kahju, ajasin end sirgu ja hüüdsin üle meeste peade:
„Steve! Mina tunnen Lance'i!”
Välkkiirelt vaatas ta minu poole.
„Lorie!?” hüüatas õhku ahmides ning unustas korrapealt baarmani. Astus minu juurde. „Ma ei tundnud sind ära. Miks sa sellises urkas käid?”
„Elu viib meid vahel sinna, kuhu muidu asja ei oleks,” vastasin filosoofiliselt.
Steven Jasoni naeratus oli nüüd lai ja ülimalt sõbralik.
„Äkki tuleksid autosse, ma viin su koju ja… tee peal räägime…”
Ma kõhklesin veidi, enne kui jõudsin ainsa loogilise otsuseni:
„Ei,
