kamba hierarhias teisel kohal. Alati teisel! Ja vaevalt kunagi esimeseks tõuseb. Ilmselgelt ei sallinud Danger, et inetut minevikku sellisel moel alatasa meenutatakse. Igasugune viha väljendamine see-eest andis Funkie'le ainult hoogu juurde.
Ta ei ilkunud ainult Dangeri kallal. Olenevalt tähtede seisust langes Funkie ohvriks kordamööda igaüks meist.
Slipp võttis kõike naljana. Minu arvates ei osanudki ta ülde vihastada. Tema ja Danny vaheline sõnaduell kujunes alati meeletuks naeruetenduseks. Slipp ei rääkinud iialgi endast ja keegi ei teadnud tema minevikust midagi, seega polnudki Dannyl millestki kinni hakata.
Mina püüdsin samuti pöörata kõike naljaks, kuid vahel oli see keeruline, sest Funkie suuvärk oli mõnitav, otsekohene ja julm. Ta ei mõelnud kunagi selle peale, kui haiget ta teistele teeb.
Plikadel polnud sugugi kergem. Nad võitlesid oma tunnetega. Kui Funkie'l tekkis tuju neid narrida, siis tuli valida kolme variandi vahel: põgeneda ja nutta (Horror), naerda kaasa (Kera), või sõimata ja rünnata (Karpoid).
Kõige raskem oli siiski Dangeril, kellel Funkie kõrval jätkus minevikku tervelt kaheksa aastat, selle algus polnud just romantiline. Danger näis olevat mees, kes keeldub mõtlemast minevikule, kuna Funk seda aga ei mõistnud, läks nii mõnigi kord kähmluseks. Ent nad ju olid kõigele vaatamata parimad sõbrad ning samas ka võrdsed vastased. Seepärast rahunesid ruttu, olles mälestuseks endale ja teiselegi mõne sinika jätnud.
Meie õnn, kui Kenzo juhtus olema lähedal. Siis oli Funkie tõeline rüütel. Viisakas ja igas mõttes korralik. Ent paraku viibis Kenzo meiega harva, aga Dan tundis tema suurt rusikat – see sobis tema silmaauku päris hästi.
Funkie laul oli see, mis meid endast välja viis. Tal oli kombeks kätte võtta kitarr, istuda voodil, jalad ristis ning uneleda. Kellelegi tähelepanu pööramata tinistas ta seda melanhoolselt, kirjutas vahel midagi üles… Või laulis meile omaloodud laule.
Meie mängisime samal ajal kaarte. See teda ei seganud. Slipp oli meie põhiline kaardikangelane. Tema kaotas üliharva. Enamasti käis mäng riiete peale, sest raha ju iialgi kellelgi niikuinii polnud. Nii sundis O'Steen meid riidest lahti võtma. Halastamatult nautides poolalasti kaardimänguohvreid, saatis ta lõplikud kaotajad Funkie juurde voodisse. Aga kui Funkie'l kestist parasjagu muusikatund, lendasid lohutuseotsijad kolinal tagasi, sest Dan röögatas:
„Kuradi päralt! Ega ma mingi tõupull ole, et sa oma naisi mulle ette laod!” Ja meid jättis ta ilma lohutusauhinnast. Siis naersime ja mõnitasime veidi oma muusikust imelast, kuni see meid kõiki ropult persse saatis.
Jah, mõnikord ta laulis, laulis armastusest, vabadusest ja sõprusest. Laulis nii, et me unustasime sootuks nõmeda kaardimängu. Lihtsalt jätsime pooleli ja kuulasime vaikselt, julgemata hingatagi. Funkie armastas publikut, ta nautis seda, süvenes muusikasse ja puistas sellesse killukesi omaenese elust.
Vahel, kui laul läbi sai, sõnas äkki Slipp:
„Kuulge, ma pole sellist lugu varem kuulnud. Kes seda originaalis laulab?”
„Funkie – alates tänasest päevast!” kuulutas Danny uhkelt.
„Ära valeta!” nähvasin tavaliselt mina, sest teadsin, kuidas meie muusik vahel suurustada oskab. Siis langetas Danny häbelikult pilgu ja ütles:
„Mõtlesin eile välja, päris ausalt. Siis, kui te kõik magasite ja mind ei seganud.”
Vapustav! Ta luuletas ja pani muusika sinna külge niisama lihtsalt nagu teised klapivad kokku võileibu. Ta kirjutas kõik oma laulud üles, pooled olid tal peas nii, et ta ei vaadanud neid esitades ei noote ega sõnu. Paberid andis ta aga Kenzo kätte, uskudes ilmselt, et ainult nii jäävad need igavesti alles.
Dan lootis ikka veel, et too punt, mis esines Karpoidi sünnipäeval „Orhidees”, tuleb kord tagasi ja täidab oma lubaduse. Aga möödusid kuud ja üle poole aasta, kuid neist polnud midagi kuulda. Ja teised bändid teda miskipärast ei huvitanud. Funkie oli solvunud või loobunud üritamast, ei tea.
Lisaks oli tema karjääril veel üks karm takistus. Võttes Funkie käest järjekordsed paberid, muutus Kenzo ilme alati süngeks. Kulm kortsus, vaatas ta oma hoolealusele silma, nägi seal igatsust teistsuguse elu järele ega varjanud tema eest oma kurbust.
„Funkie,” ütles ta tasa. „Sa ju tead, et mul on sind vaja. Ma ei saa sind praegu aidata.”
„Ma polegi seda palunud,” pomises meie löömamees, ise alandlikult kõrvale vaadates. „Lihtsalt hoia need alles.”
Kenzo noogutas, ohkas ja pani paberid taskusse.
„Ära muretse,” lubas pühalikult.
Vahel laulis Funkie oma kodust. Emast ja isast, kuid mitte nii, nagu lastelauludes – ülistades oma vanemaid. Need laulud olid täis nurjunud lootusi, valu ja kibestumust. Me ei osanud tema sõnumit deśifreerida, sest mitte kunagi ei rääkinud ta oma lapsepõlvest otsesõnu.Me võisime vaid oletada, et ta on läbi elanud midagi väga jubedat ja see oli kindlasti tõsi.
Üks laul, mis mulle väga hinge jäi, rääkis nooremast õest. Ja selle rängad sõnad võtsid mul alati hinge kinni:
Oh, ema, korraks sa mu poole vaata, sa ei märka, et olen su poeg!
Ära vaid hoia ja armasta teda, sest kahjuks minagi olemas olen…
Vägisi meenus seoses sellega omaenese lapsepõlv. Kuidas mind nurka visati niipea, kui mulle sündis noorem õde.
Funkie ei olnud loomult kinnine, ent ta ei nõustunud eales kellelegi rääkima, mis nimelt oli temaga juhtunud, et ta tänavale sattus. Kes olid tegelikult tema vanemad? Sellest, kuidas tema silmade läbi nägi välja elu 12-aastasena, mis oli enne-Kenzo-aegne minevik, lõi ta hirmuäratava laulu: Prügikastide linn. Just sellise nime andis ta loole, kus ta meenutas nälga, vargusi, külma ja ehtsat hulkurielu.
„Sinine Orhidee” oli meile sama tähtis koht, nagu iga teinegi. Ainult me käisime seal harvem kui mujal. Põhjuseks muidugi hulga kõrgemad hinnad. Need ei olnud tavaliselt meile eriti taskukohased. Aga loomulikult vaatamisväärsust oli seal ka hulga rohkem kui näiteks „Õllekeldris” või „Ämblikus”, sest viimases oli ainsaks turismiobjektiks lai, naeratav, tihti vindine, pirnitaolise figuuriga vana Miles.
„Orhidee” oli minu jaoks liiga peen koht. Lisaks ei meeldinud mulle siinsed ettekandjad – ülbed, poolalasti näitsikud, kes alailma rahva seas liikudes suupisteid pakkusid. Neilt kandikutelt võis nii mõnigi kord midagi näpata, aga üldiselt oleks mulle rohkem meeldinud, kui nende asemel kõnniksid ringi alasti mehed. Lihtsalt niisama polnud kindlasti mõtet „Orhideesse” oma nina toppida. Pealegi ei vajatud siin isegi meie turvamehi. Mingil põhjusel lasti meid tasuta sisse, me kuulusime ilmselt klubi liikmete hulka. Selles oli kindlasti hulganisti Kenzo teenet, aga vaevalt põhinesid tema suhted omanikega vaid ülimal headusel. Eriti just „Orhidee” puhul häiris mind alati, kuidas turvad meid, Kenzo omi, erilise tähelepanuga jälgisid. Kuigi nad eal meid ei puutunud, jäi mulle alati mulje, nagu oleksime me neile midagi võlgu.
Meie poisid käisid seal muidugi rohkem, sest striptiisi ei näinud ju kusagil mujal ja polnud ka teistes kõrtsides paljaid ettekandjaid, keda vaene Funk oleks võinud näppida. Ma vähemalt oletan, et just sellepärast nad sinna kippusidki.
Ühel ilusal päeval aga avastas äkki Danger, et üks kena baaridaam „Orhideest” on temasse kõrvuni armunud. Muidugi oli ta valmis neiu tunnetele vastama (ma pole eales näinud, et meie poisid oleks midagi kasutamata jätnud). Vaatamata teiste irvitamisele
