kerkis aia keskelt. Hoone oli valgeks värvitud, ja aiast selle ümber oli saanud niit või pigem metsistunud lagendik. Paistis nii, nagu oleks Henri Ruzicka juba ammu aega tagasi loobunud puude ja põõsastega võitlemast, need vohasid metsistunult maja ümber ja paistsid peitvat selle peagi tervenisti. Majaseintel väänles metsviinapuu, mille raagus väädid tungisid katuse ja seina vahele. Katusekivid murenesid, pudenesid maha, ja ma olin kindel, et metsviinapuu väänles sügavale maja sisemusse välja, mööda seinu ja toolileene, toast tuppa, trepist üles hämarale sahisevale pööningule, kus pääsukesed õhku lõikasid.
Kõndisin ümber maja, kahlasin põlvini ulatuvas rohus ja tundsin igal pool maa lõhna, seda hallitanud ja natuke imalmagusat luhvti, pehkinud puu lemu. See oli sama lõhn, mis tõi mulle meelde need korrad, kui onu ja tema naine Siiri meile külla tulid. See juhtus alati kevadel, nad elasid kaugel ja jäid terveks nädalaks, ja ma ootasin neid kogu kevade. See oli aeglane lapse ootus, ja kui nad tulid, võttis Siiri mind sülle ega lükanud eemale. Ja kuigi ma võiksin üles lugeda ka muid kevadmälestusi, seostus onu tumerohelise Saabi ilmumine meie õuele alati kustumatult selle kevadise lemuga. Ma ei osanud seletada, miks just too harva korduv sündmus oli nõndaviisi mulle meelde jäänud, aga ma olen tihti tähele pannud, et ma mäletan asju sündmuste kõrvalt, ma mäletan üksikasju, mida teised ei mäleta või mis näivad neid ükskõikseks jätvat.
Kõndisin ümber maja ja sain aru, et ma olin sellest juba ilma. Maja oli ühele inimesele liiga suur, see käis mulle üle jõu, seda oli võimatu pidada. Ma tundsin, kuidas maja ees tuleb alistuda aeglasele allakäigule, lagunemisele, ja ainult väikeste parandustöödega, silmapetteks tehtud paikamistega oli võimalik ennast veenda, et lagi selsamal hetkel pähe ei kuku. Mõne aasta pärast on aed maja endasse haaranud ja see on kadunud. Advokaat oli öelnud, et ma võin pärandusest keelduda. Henri Ruzicka pangaarvel olevast summast jätkuks just täpselt, et katta pärandusest tekkinud kulud, ja kui ma maja vaatasin, tundus loobumine ainus mõistlik võimalus.
Keset rohuplatsi oli valge metall-laud ja selle kõrval kaks tooli. Ma võtsin korraks istet ja jäin imetlema lauda ehtivat ornamenti, mis kujutas kaht tuules painduvat palmi, mägesid, Hiina maju, vahutavat merd ja merel purjetavaid džonkisid. Laua servi kaunistasid keerulised kujundid, ja valge rautise keskele sepistatud kummaline idamaine vaatepilt oli nagu teisest maailmast, nagu lauategija äkiline hullushoog. Vahest just see üksikasi oli Henri Ruzickat võlunud, ja see oli viinud ta kuskile kaugele, kohtadesse, millest ta unistas. Ja mida kauem ma aias istusin, seda suuremat väsimust ma tundsin. Ma tundsin näol tuult, oksad kiikusid tuule käes, nende raagus otsad väändusid taeva poole. Ma kuulsin okste naginat, kuulsin kella tiksumist oma randmel, ja unne vajudes mõtlesin inimese tungivale vajadusele teha aeg nähtavaks, moondada see kõige imelisemateks vormideks, merel liuglevateks džonkideks, saalideks ja püramiidideks.
Verandauks oli lahti. Sees oli hämar, okste vahelt kilgendas valgust, see muutis alatasa kuju, nõrgenes ja väreles siis taas ergult. Verandal oli puulaud, selle kõrval tool. Laual olid küünal ja tass, mille põhja oli kuivanud teetilk. Kandikul seisis teekann. Võib-olla oli Henri Ruzicka just siia kokku vajunud, mõtlesin ma, võib-olla oli ta just ärganud ja varavalges toolil istunud ja vaadanud, kuidas jää on hakanud sulama, kuidas maa lume alt välja ilmub. Aga võib-olla oli aknaklaasidel olnud udu ja ta ei näinud välja. Ma kuulatasin. Maja oli nii vaikne, et mulle tundus, nagu kuuleksin ma maja seest samme, ukse naginat, keegi tegi ukse lahti, köögis kolistas keegi pottidega. Veranda klaasukse ette riputatud pitskardin heljus tuules. Ma nägin hämaral aknal nägu, keegi liikus toas, see olin mina. Panin esikus tule põlema ja leidsin nagist vihmavarju, mütsi, paar vana jakki ja nurgast puukingad, millele oli maalitud liblika pilt.
Peale köögi oli majas neli tuba. Köök näis olevat säilitanud oma algupärase ilme. Aastate jooksul halliks tõmbunud kivimüüri ees oli puupliit, samasugune, nagu ma mäletasin oma lapsepõlvest, aga nüüd ei ole ma juba aastaid seesugust kohanud, ja kui ma kööki põhjalikumalt uurisin, ei leidnud ma isegi veekraani, üksnes plekkpange, mis oli poolenisti vett täis. Köögi kõrval oli magamiskamber, kus oli unesinine tapeet. Kambrist viis uks raamatukokku, mille kõik neli seina olid põrandast laeni täis raamaturiiuleid, ja isegi toa ainuke aken oli raamaturiiuli taha ära peidetud. Ainus valgusallikas oli toa keskel laua kohal rippuv messingist kroonlühter. Riiulid vankusid sadade raamatute raskuse all, ja juba uksel tundsin ma vanade raamatute igiammust hõngu, kolletunud paberi läppunud lõhna. Astusin aegamisi riiuli ees, veerisin raamatute pealkirju. Suurem osa raamatutest olid saksakeelsed, aga seal oli ka raamatuid inglise, prantsuse ja hispaania keeles, ja raamatuid keeltes, mida ma ei tundnud. Osa neist nägid välja väga vanad. Laual oli hunnik lahtisi raamatuid, mille leheküljed olid hakanud ajapikku kattuma tolmuga, mida paistis majas hõljuvat igal pool nagu udu, ja kui ma võtsin riiulist paar raamatut sealt, kus ma arvasin akna olevat, lõikas toa pooleks ootamatu valguskiir.
Kui ma õigesti aru sain, siis käsitlesid kõik raamatud üht ja sama teemat: liblikaid. Sõnad Schmetterling, butterfly, papillon, mariposa, borboleta kordusid raamatute pealkirjades loendamatul kujul, ja ma ei mäletanud, et ma oleksin kunagi näinud nii tohutut ühele valdkonnale pühendatud kogu. Istusin laua taha ja pühkisin pealmise raamatu tolmust puhtaks: „Histoire naturelle des Lépidoptères d’Europe par H. Lucas avec 80 planches représentant 400 sujets“. Raamat oli trükitud 1864. aastal Pariisis aadressil 24, Rue Hautefeuille. Teine trükk. Suure hämmastusega lehitsesin ma käsitsi maalitud pilditahvleid, mis siidpaberi alt välja ilmusid. Värvid ei olnud luitunud, vaid lõõmasid endistviisi eredalt, lapsepõlve pääsusabad oma teravate kannustega, admiralid, leinaliblikad ja nende koorekarva tiivapoordid. Vaatasin imeliselt ilusat raamatut „Die Schmetterlinge Europas“, mille oli toimetanud Dr med. Et philos. Arnold Spuler 1910. aastal Stuttgardis, lugesin lõputut mulle mitte midagi ütlevate ladinakeelsete nimede nimekirja: Apatura iris, Limenitis pópuli, Polygónia c-album, Vanéssa antiopa, Satúrnia pavónia. Sirvisin eeslikõrvule loetud Alfred Russel Wallace’i raamatut „Malayan Archipelago“, mille servad olid täis võimatult väikese, kohati juba peaaegu olematuks luitunud käekirjaga üksteise peale kirjutatud pliiatsimärkusi ja kommentaare.
Toas, mis algul jättis mulje mingisugusest hoiuruumist, olid suured puukapid. Tegin ühe lahti, ja see oli täis klaaskaanega kaste. Tõmbasin ühe neist välja, see libises aeglaselt oma soontes, kast oli täis liblikaid. Iga liblikas oli keskkohalt peenikese nõelaga läbi torgatud ja kinnitatud alusele, kus ta heljus surnuna, kangena, otsekui peatunud keset lendu. Kastides oli kümnete kaupa eri liiki liblikaid, kõik täpsetesse ridadesse sätitud, tiivad sümmeetriliselt millimeetri täpsusega laiali laotatud, esitiivad pisut tagatiibade peal. Mõningaid liike esindas ainult üks või kaks isendit, seevastu tavalisemaid, nii ma otsustasin, võis olla kümme isendit kummastki soost.
Ma viisin ühe kasti raamatukogutoa lauale ja võtsin klaaskaane pealt. Haarasin nõelast kinni ja sikutasin selle ettevaatlikult aluse küljest lahti, tõstsin liblika üles vastu valgust. Tiivad olid õhukesed, läbipaistvad, ja ma tundsin, et pelgast puhangust või valesti ajastatud hingetõmbest piisaks, et temast ilma jääda. Päris nõela otsas oli paberilipik, kuhu oli kirjutatud: Nymphalis xanthomelas, Torgau, 1952. Liblikas oli heljunud nõela otsas peaaegu nelikümmend aastat. Hinge kinni hoides panin liblika uuesti kasti pleekinud liigikaaslaste seltsi, viisin kasti oma kohale tagasi, ja kui ma veel teistesse kastidesse vaatasin, avanes mulle kurb vaatepilt: suurem osa kogust oli hävinenud, kastipõhjadel lebas irdunud tiibu, tundlaid ja murdunud jalgu. Ent siin-seal oli uskumatult hästi säilinud liblikaid, mille silmad vahtisid mind hämarusest nagu appikarje.
Neljas tuba oli töötuba. Kirjutuslaua kõrval seisis riiul, kus lebas erinevaid instrumente, mida ilmselt kasutatakse liblikate halvamiseks ja tiibade sirutamiseks. Seal oli veidra väljanägemisega laud, mille mõlemas otsas olid kruvid ja keskel lõhe, mille laiust sai nähtavasti kruvide abil timmida. Riiulil oli erinevaid pintsette, nõelu ja klaaskorgiga apteegipudeleid, mis etiketi järgi sisaldasid etüülatsetaati ja kloroformi. Võtsin ühel pudelil korgi pealt ära, nuusutasin ettevaatlikult ja tundsin, kuidas mürk minusse lahvatas, pani pea ringi käima. Panin pudeli lauale tagasi, jätkasin esehaaval toa uurimist, ja aina veidramaks
