cole'i kaks elu
1. peatükk
Ühel kaugeltki mitte ilusal hommikul kõlas Nicole Envari kabinetis telefonihelin. Harjunult tõstis ta toru ja kuulis mingit summutatud inisevat ja talumatult magusat naisehäält:
“Missis Envar, teie mehel sündis poeg. Õnnitlen!”
Ta oleks nagu puuga vastu pead saanud.
Nicole tardus kuuldut seedides. Kui ta lõpuks vapustusest toibus, kostsid telefonitorust juba lõpusignaalid.
Mingi kummaline eelaimus oli saatnud teda kogu tööpäeva. Ta ei suutnud kuidagi tööle keskenduda. Uudis, mida Nicole sugugi uskuda ei tahtnud, tagus peas nagu haamriga, kuid sellele vaatamata jälitas “heategija” sõnum teda terve päeva. Hääl oli väga tuttav.
Ma olen seda kusagil kuulnud, mõtles ta.
Aga kus? Kus? Kus?
Alateadvuses kihutasid tohutu kiirusega eri fragmendid tema suhtlemisest tuttavate, klientide ja lihtsalt juhuslike inimestega. Häälte kaleidoskoop. Talle tundus vahel, et kohe-kohe tunneb ta selle võika hääle ära. Kohe-kohe… Kuid mälestus lipsas käest.
See kõne pööras ta elu pahupidi. Seda, mis temaga edasi toimus, ei olnud võimalik näha ka kõige jubedamas unenäos.
Õhtul kihutas ta oma luksusliku Chevrolet’ga koju nagu ebanormaalne. Et kiiremini mehega rääkida. Ja seejärel unustada see tobedus.
Selle ilusa auto oli Mark talle kinkinud kolmekümnendaks sünnipäevaks. Imelik, varem ei olnud ta kunagi selliseid kingitusi teinud. Kuid Nicole oli nii õnnelik, et tal ei tulnud pähegi küsida, mispärast mees järsku nii heldeks oli läinud. Tema töökaaslane Anna Poke, kes oli ühtlasi tema kõige parem sõbranna, kadestas teda varjamatult:
“Jumal küll, kui õnnelik sa võid olla! Miks ometi saavad ühed kõik, teised aga mitte midagi? Sul on vapustav galerii. Selline mees… Ja selline auto akna all,” ohkas Anna, vaadates välja aknast, mille all ilutses suure läikiva paelaga köidetud luksuslik kingitus.
Mõne aja pärast teatas ta ootamatult Nicole’ile, et lahkub ametist. Ütles, et leidis huvitavama töö. Millise nimelt? Ta ei hakka praegu sellest rääkima, et mitte ära sõnuda.
“Sa pead aru saama, Nicole, järsku mul ei tule sellest midagi välja, aga ma nii tahan kõrgusi vallutada,” kudrutas Anna, andes sõbranna põsele matsuva musi. “Ja minna mehele rikkale ning edukale, sellisele nagu sinu Mark.”
Ta oli vaid kakskümmend neli. Samas teadis Anna vist juba sünnist saati täpselt, mida ta elult tahab. Vahel tundus isegi, et ta oli oma elu sajaks aastaks ette arvestanud. Vaid ühes tal ei vedanud: ta ei suutnud kuidagi mehele minna. Õigemini, ei suutnud leida rikast kavaleri. Tema salajane unistus aga oli abielluda eduka ärimehega.
Ja miks ka mitte? Tõsi, Anna ei olnud kaunitar. Ta oli sümpaatne, ei enamat. Rohelised silmad, tihedad ruuged juuksed, täidlased huuled… ja oskus mehi enda poole tõmmata, nagu oleks tal südame asemel magnet. Ainult et see magnet tõmbas ligi kõiki meessoost isikuid, ilma valikuta. Seetõttu tuli tal neid hoolikalt sorteerida. Kahjuks olid pärast sorteerimist praktiliselt kõik jäätmete hulgas. Mitte midagi tõeliselt väärtuslikku ei olnud siiani ette sattunud.
“Sul on kõik ees. Oled sümpaatne ja tark. Küll kõik tuleb veel,” lohutas teda Nicole.
“Ei, kallike. Mul ei ole aega oodata. Tuleb kiirustada. Naisterahva ilu ei ole igavene, aga tarkus huvitab mehi vähe,” teatas Anna kõiketeadjana kategooriliselt.
Nicole ei vaielnud vastu. Öeldus oli ümberlükkamatu tõde. Kui ta ennast peeglist vaatas, tundis ta end lihtsalt õnnelikuna, et Mark, kellele ta pikalt aru pidamata mehele oli läinud, oli talle omal ajal täiesti juhuslikult ette sattunud. Sellest alates oli ta palju oma nägususest kaotanud. Mehelemineku ajal, kümme aastat tagasi oli ta olnud sale ja veetlev. Vägagi veetlev. Pikad jalad. Peenike talje. Küpse kirsi värvi silmad, tundlikud huuled, poole seljani ulatuvad lokkis juuksed… Kuid pärast sünnitust kadus see kõik kusagile. Talje muutus ümaramaks, jalad tüsedamaks. Silmad tundusid väiksemad. Suu oli vormist välja vajunud. Alles olid jäänud vaid tihedad ja sädelevad kastanpruunid juuksed.
Tema abikaasa Mark Envar oli edukas ärimees. Talle kuulus üks suuremaid juriidilisi kompaniisid Los Angeleses.
Tõsi, oma edukuse eest oli ta paljus võlgu Nicole’ile. Mark oli pärit mitte eriti rikkast perest. Tema isa tegeles kindlustusäriga, aga suhteliselt edutult. Raha kadus pidevalt kuhugi nagu veejuga ja lõpuks hakkas pere võlgu võtma.
Alguses ei olnud need suured summad. Samas kasvasid väikesed summad nagu väikesed lapsed – täiesti märkamatult. Selleks hetkeks, kui Mark oli suureks saanud, oskas ta isa pankrotistuda. Just sel ajal kohtas Mark Nicole’i. Nicole armus kohe. Arglikult. Õndsalt.
Nad abiellusid.
Mark ei olnud ilus, kuid temas oli midagi sellist, mis naiste pilke köitis. Keskmine kasv, sinised silmad, mis olid raamitud mustade tihedate ripsmetega, lohuke lõua otsas ja kiilaspea.
Mark Envar oli täiesti kiilakas nagu piljardikuul. Kui ta kolmekümnendates kiilaks muutuma hakkas, tuli ta järeldusele, et tema puhul on kõige parem soeng selle täielik puudumine.
Ta pügas oma pead hoolikalt, jättes kõigile näha laitmatu kujuga kolju.
Ta armastas ennast väga. Hellitas ja poputas. Bassein, jõusaal, solaarium, masseerija. Nendeta ei suutnud ta päevagi elada.
Nicole kõige sellega ei tegelenud.
Mark abiellus temaga nii armastusest kui ka kasu kaalutlustest lähtudes. Nicole oli kenake ja erutas Marki. Mark unistas sellest, et naine sünnitab talle poja. Kuid sündis tütar. Tütre sünniga mehe armastus naise vastu kustus aeglaselt. Eriti pärast seda, kui naine kaalus juurde võtma hakkas. Alles jäid kaalutlused. Nicole oli rikas pärija. Tema onu, lastetu lesk, naftamagnaat, oli pärast enneaegset surma jätnud talle mitmemiljonilise päranduse. Ja Mark, saades Nicole’ilt loa, ajas sellele sõrmed taha. Nii alustas ta oma juriidilist äri. Kui ta küllalt kõrgele oli jõudnud, kaotas ta naise vastu igasuguse huvi. Ent Nicole ei märganud midagi. Ta armastas tööd, millega ta tegeles, ning sukeldus sellesse ülepeakaela. Ta jumaldas oma tütart. Ta armastas meest rahulikult ja ühtemoodi. Tal ei tulnud pähegi teda mitte usaldada.
Samas oskas Mark hästi käituda, luues illusiooni perekondlikust heaolust. Ta käis tihti naisega koos teatris ja pidulikel näituste avamistel. Nicole’i oli võimatu mitte armastada. Ta oli suurepärane. Ilus. Arukas. Naljakas. Vahetu.
Oli…
Pimenes vara. Linnas, kuhu kolmsada päikselist päeva aastas ja pidev ookeanilt puhuv briis meelitasid miljoneid puhkajaid, turiste, kinotegelasi ja pensionäre, kes siia päriselt elama asusid, nagu tahtes veel elu ajal paradiisi sattuda, valitses pehme, soe talv.
Lõpuks jõudis Nicole maja juurde. Uksel võttis teda vastu uksehoidja.
“Sam, kas Mark on kodus?” tundis ta huvi.
“Jah, pool tundi tagasi saabus,” vastas uksehoidja perenaise järel väravaid sulgedes.
Enne oma luksusliku villa, mis asetses otse ookeani kaldal, uksest sisenemist Nicole peatus. Eelaimus. Halb eelaimus kammitses hetkeks tema hinge. Süda tõmbus kokku, muutudes valulikuks kämbuks. Kurku tõusis klimp. See ei lasknud hingata. Mis see on?
Hirm.
Nicole ehmus. Just sel hetkel vilksatas silme ees tütre kuju, käed laiali sirutatud. Ta oleks nagu talle tee sulgenud. Nicole jäi
