all naistemeest mõtled, siis selles osas on sul õigus,” nõustus Ira ja pani kolleegi kulmu kergitama. „Mati Leesmetsa magamistuba oli kui soku sokisahtel, mis ka kõige vängema õhuvärskendaja ära kurnanuks. Seda lõhna oli isegi laiba juures tunda. Lisaks oli ta teksapükste tagataskus mitu kasutamata kondoomipakki. Eevali tegemisi peab veel uurima, aga mulle jäi mulje, et tüdruk oma isa tegemistest suurt ei hoolinud. Emast hoolis ta rohkem, aga kahjuks polnud ka nende vahel muud ühendust kui kallis ja kasutu kosmeetika.”
„Millal sa tema magamistoas käisid?” küsis konstaabel siiralt üllatunult. „Seda hetke mina küll ei märganud. Ja laiba teksataskud, kunas sa neid kobasid?”
„Ega alati peagi jalgadega käima,” vastas Ira muiates. „Mõnikord piisab pilgust ja lõhn tuleb ise ninna. Eesveere talu peremehega tahaks ma küll rääkida, aga siis parem juba koos kõigi Laguna valla jahisektsiooni meestega. Mis Eesveere perenaise sõnaohtrusse puutub, siis tema jutus oli vähe teri, aga see-eest olid need kõik viljakad. Perekonna saladused on teema, mida tasub meie töös alati motiivina kaaluda. Mina ei keskenduks niivõrd jahil juhtunud õnnetusele, vähemalt mitte enne, kui relvade koha pealt on mingi selgus tulemas.”
„Sa siis arvad, et Eesveere talu peremees Taavi Tuuleke polegi süüdi,” sõnas kohalik konstaabel pettunud toonil.
„Ma pole veel temaga rääkinud, aga taluhoonete lagunemisastet silmas pidades ja selle järgi otsustades, kui palju õlut see mees iga päev endale sisse kaanis, on see isend liiga laisk selleks, et metsas põdravasikat või naabrimeest passida,” arutles uurija ja toksis midagi oma nutitelefoni kuvarile.
„Ei noh – on sul aga arvamused! Laest võtad või?” sõnas konstaabel ja nõksutas rooliga, et oma eksistentsi reaalsemaks muuta.
„Ära jama!” sai Ira taas pahaseks.
„Ei jamagi… aga kui, siis mida see minu kohta näitab?” päris Ivar Peetri ja muutus korraga ootamatult tõsiseks.
„See, et mees rooliga mängib, näitab, et ta on liialt enesekindel,” vastas Ira ja lisas hetk hiljem: „Või siis lihtsalt… lihtsalt nõme.”
„Okei!” kommenteeris konstaabel kaassõitja suhtumist. „Las ma olen siis nõme, järelikult on mul veel arenguruumi.”
„Sinu sõnad,” märkis Ira justkui kusagil mujal olles ja küsis: „Kas jahisektsiooni meestel on mingi kogunemispunkt?”
„On. Nülgimismaja. See on vana väetisehoidla kahe valla piiril,” teadis Ivar rääkida ja imestas naisuurija kohavalikut. „Ega sa taha ometi seal jahimeestele kokkutulekut korraldada? Tule taevas appi! Kutsume need jahimehed parem valda. Relvad vaja üle vaadata. Mida sa seal nülgimismajas näha loodad? Tegelikult peaks nad kõik koos oma varustusega jaoskonda viima. Nagunii tuleb ballistiline ekspertiis teha ja…”
„… ja see on ekspertide rida. Mina olen uurija. Mind vii nüüd sinna nülgimismajja ja siis tagasi vallamaja juurde. Edasi saan ma juba ise hakkama,” tegi Ira oma valiku.
„Mõttetu,” pobises konstaabel tüdinult ning pööras auto esimesel võimalusel ringi, et tuldud teed tagasi sõita.
Põllu ja metsa piiril, valgest tellisest seinte ja samblamätastega kaetud katusega hoone juures pidas ta masina kinni ning teatas, et nad on sihtpunkti jõudnud, aga sellest sai Ira ka ise aru. Miks tal oli vaja just seda hoonet näha, sellest ei saanud ta algul veel aru, aga oma intuitsiooni ta uskus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
