jätkas Riivo, „aga ega sel plikal vist polnud ka normaalseid vanemaid, kes oleksid muretsenud.”
„Või nii! Siis on enesetapp reaalne. Vanus sobib, sotsiaalne staatus ka. Nähtavaid vägivallatunnuseid kehal pole,” sõnas Sulps takseerivalt.
„Aga käelabad!” hüüatas Ira, andes nõnda märku nii endast kui silmaga nähtavatest vägivallatunnustest.
„Jälgede, õigemini nende puudumise järgi otsustades oli tüdruk siin juba enne lume tulekut. Millal meil tuli esimene lumi maha? Sina, Tever, uuri see välja. Ja võta rallit filminud meestega ühendust. Las annavad kõik ülelennufotod meile. Tuleb uurida,” sõnas boss ja jäi laiba rippuvaid käekönte silmitsema. „Ma ei imesta, kui mõne kohaliku koera kuudist käelaba või siis vähemalt paar sõrme leiame. Riivo! Sinu töö on välja uurida, kelle koerad hulguvad. Rebased jätame esialgu kõrvale, kuigi ka nemad pole süütud. Lahkamise ekspertiis annab täpsema vastuse, aga mina siin inimese poolt tehtud vägivalda ei näe.”
„Metsloomad pole kunagi nii näljased, et inimest järama hakkavad. Pigem on see hulkuva koerakarja töö, sest see vilets jahiliste seltskond on oma oskused ammu minetanud ning laip on neile poelett, kust tasuta liha jagatakse. Neetud… aga mul pole siin enam vist midagi teha,” lausus Riivo ja seadis end minekule, „võtan siis lähikonna talud ette. Kolm neid siin on.”
„Olgu. Aga võta ka meie uus uurija kaasa. Las harjutab. Ta meil täna esimest päeva väljas,” sõnas Sulps ja pöördus Ira poole, „Tever, lähed kohaliku konstaabliga kaasa.”
„Aga, boss,” tahtis Ira vastu vaielda, kuid taipas ruttu, et see pole see koht, kus vastu vaieldakse, pealegi võis kohalikult konstaablilt palju infot hankida.
„Hoolitse ta eest!” ühmas boss suunurka ülespoole kergitades.
Ira märkas Sulpsi näomiimikat ja tegi oma järeldused. Teda pandi täna proovile, nii ta arvas, aga ta ei mõelnud selle pärast rohkem pingutada, sest oli loomult püüdlik ja kui ülemus käskis, tuli minna.
„Mis su nimi on? Sorri, aga enne läks see mul kõrvust mööda,” alustas konstaabel vestlust, kui nad olid autoni jõudnud.
Ira tajus küsimuses kamraadlikkust ja vastas samaga. Ei läinud viit minutitki, kui nendevaheline vestlus aktiivseks infojagamiseks muutus. Peagi selgus, et nad olid eakaaslased ja mõlemad samu koolipinke kulutanud, ainult eri aegadel. Ira läks kohe peale keskkooli ülikooli ja siis akadeemias magistriõppe. Riivo võeti armeeteenistusse kohe peale keskkooli ja astus seejärel politseiakadeemiasse. Ülikooli juurateaduskonna proovis ta ka ära, aga see jäi tal pere rahamurede tõttu lõpetamata.
„Eks kunagi jätkan! Aga räägime nüüd asjast,” lõpetas Riivo isiklikud teemad ja läks üle konkreetsete lühilausete peale. „Talu, kuhu kõigepealt läheme, on Lillepä lüpsifarm. 160 hektarit maad. Palju tehnikat, palju sulaseid. Valla suurim üksus. Arvan, et Eleri töötas farmis, aga kas ka ametlikult, pole hetkel veel teada. Mina küsin. Sina teed seiret. Edasi vaatame. Sõltub infost. Okei?”
„Okei!” vastas Ira.
Ta oli teismelisena unistanud, et saab kunagi superkriminalistiks nagu mõni hittfilmi kangelane. Nüüd siis oligi see koht, mil ta nooremuurijana jala oma unistuste ukse vahele oli saanud, aga tunne, mida see teadmine temas äratas, oli kõhedust tekitav. Sel unistuste kangelasel pidi endastmõistetavalt olema kõhedate olukordade ärahoidmiseks superhea paarimees ja soojast autost taluhoovi räpasesse lumme astudes tunduski Irale, et Riivo oli hetkel ideaalne kandidaat just selliseks paarimeheks.
„Oota,” sõnas superhea paarimees, „ma helistan. Siin talus ei tea sa iial, millisest uksest sisse astuda. Ehk Rain on levis… halloo! Jah. Kus sa oled? Ei. Ma mõtlen, millises hoones, sest mina seisan su hoovis. Selge. No kuule, näeme siis hetke pärast. Lõpp!”
„Kohal jah?” nentis Ira ja silmas alles siis, et oli sattunud tõeliselt eklektilisse asumisse.
Kohalikus mõistes suurlinnas kasvanuna oli Ira kujutluses talu maal midagi muinasjutulist, nagu neid lasteraamatutes või multifilmides kujutati. Ühte sellist teadis ta ka päriselust. See oli emapoolsest vanaemast jäänud maamaja, mida tegelikult üliharva külastati, sest kõigil oli alati kiire. Peale vanemate surma jäi see kant Irale lõplikult võõraks. Ta pani vanaema talumaja müüki ning kolis vanamatelt samuti päranduseks saadud pealinnaelamise lõplikult üle Tartusse. Aastaid hiljem tekkis küll pisuke nostalgia, aga nostalgiaks see jäigi, sest aeg kulus õpingutele ja tööle ning polnud aega pikalt rahutu olla.
Lillepä farm polnudki justkui talu. See koht ei kannatanud mingit võrdlust mitte ühegi varem nähtud maakohaga. Lillepäl kasvas üks maja teise seest välja ja hoonel ning hoonetel polnud vahet. Punase katusega palkmaja katusest turritasid konnasilmadena välja rohelised aknamullid ja korsten nende vahel oli ümmargusest raudtorust nagu aurikul. Palkmaja külge oli kasvatatud haljast plekist kaarhall ja kaarhalli tagaotsast kõrgus taevasse laudadest kokku klopsitud torn. Rodu suuremaid ja väiksemaid ehitisi vaheldus tarade ja lobudikega, mis võisid veel kolhoosiajast pärit olla. Üks hoone eristus teistest aga sedavõrd, et Ira lausa naeratas seda vaadates ning astus juba sammugi märgitud suunas.
„Ära sinna mine!” hüüatas Riivo ja haaras Irat õlast. „Selles kuudis elab kaukaaslase, rottweileri ja hundi segu koer ja mina tema tegude eest ei vastuta.”
„Mulle meeldivad koerad!” lausus Ira ja oli meeldivalt puudutatud kaaslase hoolivast tähelepanust.
Ammu polnud keegi teda ohu eest hoiatanud, veel vähem lausa kätt ette pannud. See viis Ira mõtted mujale ja hetk enne peremehe hoovi jõudmist suutis naine veel mitmest heast asjast mõelda. Talle meenus merisiga, kelle isa talle oodatud koerakutsika asemel kinkinud oli ja hundikoerapildiga T-särk emalt, mille ta ribadeks kandis. Päris koeri polnud Ira elus olnudki, oli ainult koeraarmastus.
„Kuut nagu kuningaloss,” ei jätnud ta siiski oma kommentaari välja ütlemata.
„Jajah! Üks kohalik vend vorbib neid. Sommid ostavad. Aga pärast uurime. Las Rain tuleb, siis… tulebki!” seletas Riivo rutakalt ja läks saabujat kättpidi tervitama.
„Uurija Ira Tever, Lõuna prefektuurist,” tutvustas Ira end kärmesti, kartes, et paarimees semutsemise käigus seda teha unustab.
„Ja mida te siis siin kandis uurite?” päris peremees, naeris rämeda häälega ja kutsus külalisi kohvile. „Minu majapidamise läbi uurimiseks oleks teil tervet uurijate meeskonda ja K-komandot vaja. Pullimullikad lähevad hulluks, kui blondiini näevad… äh-äh-häää!”
„Ei, sisse me ei tule. Ainult paar küsimust,” lausus Riivo ja Ira tänas mõttes jumalat, et ta kaaslane temaga samal arvamusel oli. „Tulp Eleri? Kas…”
„Jah? Mis temaga on?” haaras peremees kohalikuna juhtimise oma kätte ega lasknud Riivol küsimust lõpuni välja öeldagi. „Töötas jah. Aga enam ei tööta. Kaks septembri nädalat pidas vastu. Lehtsaba! Lendas järgmise juurde ja kui see asi maksuametit huvitab, siis ümbrikupalka mina oma sulastele ei maksa, aga see plika ei teinud isegi katseaega läbi. Sai oma õpilastasu, sülitas meile kaevu ja läks.”
„Mis sa tast siis võtsid?” jätkas Riivo ja näppis oma telefoni.
„Salvestad või? Selleks on sul luba vaja, mees,” muutus peremees veidi agressiivsemaks, „aga ega mul pole midagi varjata. Üks lauda lüpsja läks titepuhkusele ja asendajat oli vaja. Kust neid võtta? Üks on joodik ja teine loll. Noored oma käsi enam udarasitaga ei määri ja kui virtuaalselt lüpsta ei saa, tõmbavad nina kirtsu või sootuks uttu. Mu taat töötas kunagi
