its
Mees puukastis
Lill aknalaual oli ära õitsenud. Ratsuritähe kaunist punasest trompetikimbust oli järel vaid vars ja mõned kõveraks kuivanud kroonlehed. Kas see oli vegetatsiooniprotsessi loomulik lõpp või oli Ira neljanädalane eemalolek kodust lille kuivamist kiirendanud, see jäi selgusetuks. Komandeeringusse sõites mõtles ta küll korra, et kui tema lemmik oleks olnud näiteks koer või kass, oleks ta looma viinud ajutisse varjupaika. Aga kuhu viia lemmiklill? Kas politseijaoskonda oma kabinetti? Ei. Seal oleksid kõik teda kastnud või hoopis ära unustanud. Potti kuivanud lillevart silmitsedes meenusid Irale Kahula konstaabli õpetussõnad, et ratsuritähe sibul tuli kohe peale õitsemist ümber istutada. Selle meenutuse peale vaatas ta oma peeneid sõrmi ja küüsi ning mõtles summale, mille oli pealinna elitaarses maniküürisalongis välja käinud. Perifeerias töötavatele nooreminspektoritele mõeldud täiendkoolitusest ei mõelnud ta eriti palju, sest neil loengutel polnud ta midagi vapustavalt uut juurde õppinud. Ka tuttava maniküürija salongis polnud erilisi arenguid toimunud, aga midagi ikka. Kas viimase moe manniküür ka lille ümberistutamisega kaasnevad mullatööd üle elas, seda Ira Tever ei teadnud, sest taolist kogemust tal polnud.
Pikalt käekotis häälitsenud mobiiltelefon nõudis tähelepanu ja nii jättis naine mullased mõtted kõrvale ja vastas kõnele. Helistas jaoskonna teine uurija Anti Saam ja tundis huvi, kus Ira parasjagu viibis.
„Just jõudsin koju. Mul on tänane päev veel vaba. Milles küsimus?” vastas Ira.
„Ei milleski,” teatas Saam. „Tahtsin vaid teada, et kui sa oled, kas sa tuled, või võtan kellegi teise?”
„Mis lause see oli?” imestas Ira.
„See oli selline lause,” selgitas Saam, „et pean praegu üksi Perispä alevisse sõitma ühte laipa vaatama. Laksi Üllar on haige ja Sulps ise Tartus prefekti juures.”
„No ja kelle sa siis võtaks, kui kedagi pole?” küsis Ira üle ja tundis, et ehk oligi tervislikum peale koolitust ja enne istutustööd pisut värskes kevadõhus viibida. „Kelle, kui mind ka ei ole?”
„Ei ole või? No ma mõtlesin, et IT-mees tuleks jalutama,” pakkus Saam huupi. „Või võtaks Andust laomehe kaasa.”
„Kas sa istutada oskad?” küsis Ira.
„Mida?” kostis teise uurija suust küsimus ja kohe tuli ka lisa. „Ei, meie jaoskond ei pea sel kevadel metsa istutama, sest meil on RMK-ga tänavu teine sehvt. Las koolilapsed istutavad. Meie teeme seiret.”
Ira ei teadnud sellest seire-sehvtist midagi. „Olgu. Ma tulen. Aga sina aita mul ratsuritäht ümber istutada. Ja veel, sõida minu poolt läbi, sest ma pole oma autos kindel. Kuu aega pole liigutanud, ehk ei sõidagi enam. Ja kas see alev on ikka alev? Või pean ma kummikud kaasa võtma?”
Läks pool tundi, enne kui Anti Saam kolleegi maja ette parkis ja talle oma saabumisest telefoneeris. Ira väljus majast üsna kohe peale saadud kõnet. Ta polnud hakanud linnariideid tööriiete vastu vahetama, sest sõitsid nad ju mingisse korralikku alevisse ja ega need sealsed teed ja tänavad saanud pealinna tänavatest hullemad olla.
„Läks sul aga kaua!” märkis Ira ja seadis end mugavalt esiistmele. „Mul tekkis vahepeal küsimusi.”
„Ausalt?” märkis Saam. „Mul ka, aga küsi sina esmalt, sa ikkagi naisinimene… noh ja nii edasi!”
„Soovõrdõiguslikkuse printsiipi arvestades on selline suhtumine alandav,” ironiseeris Ira.
„Ei, ega ma seda!” parandas Saam oma sõnakasutust. „Ma mõtlesin, et ehk sa ei tulegi enam me matsimaale, aga kuna sa ikka tulid, siis pole ime, et sul küsimusi on tekkinud. Küsi!”
Ira Tever maigutas suud ja vaatas oma kolleegist kaaslast imestunult. Ta ei saanud kunagi aru, millal Saami-mees nalja tegi, või ei teinud. Kuu aega oli taas ümberkohanemiseks täiesti piisav, sest suur linn oli Ira keskkond ning seal polnud tal probleeme, aga nüüd oli ta tagasi maakonna pealinnas ja see nõudis uut harjumist. Lill aknal oli teda oodates kuivanud, kas ka kolleegid? See oli jahmatav äratundmine ja tekitas Iras piinlikkust.
„Mis ajast peale me laipu vaatamas käime?” küsis ta vahepeal tekkinud küsimusi vahele jättes. „Kas seal, mis koht see oli?”
„Perispä,” ütles Saam ja vastas Ira poolikuks jäänud küsimuse ette ära. „Perispäl on konstaablipunkt ka ning sealt helistatigi. Kohalikul konstaablil on kahtlusi. Tegu võib olla tapmisega, sest laibal oli nöör kaelas.”
„Siis enesetapp! Sellega võiks ju kohalik mees küll ise tegeleda,” nentis Ira.
Kuid see, mida ta lausus, polnud päris see, millest ta mõtles. Tema ajus hakkasid sedamaid korduma versioonid, mis talle ta esimese keerulise uurimisloo meelde tõid. Ka Kahula vallast leitud külmunud tüdruku surma peeti algul enesetapuks, aga hiljem selgus ikkagi, et see oli mäng surmaga ehk lihtsalt tapmine ettevaatamatuse läbi. See esimene uurimine oli Ira Teverile hinge läinud, aga hingega uurijatööd ei tee, selles oli ta advokaadist isal õigus olnud. Isal oli alati õigus. Ka siis, kui see õigus polnud õige, leidis Tever seenior matemaatilise võimaluse teha kahest negatiivsest üks positiivse lahend. Irale selline lähenemine ei sobinud, tema püüdis tõde tõe etaloni abil leida, kuid hoidis ka isa ütlemisi au sees. Isa tarkuste pärandvara oli see viimane õlekõrs, millest haarata, see-eest oli see Iral alati olemas. Mingi õnneliku kokkusattumuse läbi oli teine uurija Anti Saam Iraga samast mastireast, ainult et tema taatles tõde kogemuse abil ja see pagas oli tal võimas.
„Kohalik mees on naine,” selgitas Saam. „Enesetapp? Ei usu! Mul on ka lips kaelas, aga duši alla ma sellega ei lähe.”
„Mida see peaks tähendama?” küsis Ira ja pöördus oma paarimeest vaatama. „Küsimus on: kas ma tegin midagi valesti?”
„Jah. Sa olid kuu aega ära ja mina pidin üksi rabama. Nüüd tuled tagasi ja ei mõista oma potilillegi ümber istutada, sest sul on küüned nagu Lady Gagal. Nali! Perispä konstaabel on naine, Polina Anni. Ja laibal oli nöör ümber kaela, aga ta ei rippunud laes, vaid lamas kuuris kasti põhjas puuklotside all. Kuuri uued omanikud tundsid ruumis raipehaisu ja leidsid laiba. Arvestades eelnenud külma aastaaega, võis see koolnu seal puukastis juba piisavalt kaua olla. Kevad sulatab kõik talvel kaduma jäänute laibad üles, ainult et Perispäl pole kedagi kadunuks kuulutatud,” selgitas Saam juba asjaliku tooniga ja lisas vabanduse. „Sorri! Veiderdamine hoiab meeleolu üleval. Viimased nädalad on olnud nii kiired, et kõik peale aja muutub mõttetuks. Kohe oleme kohal. Polina ootab meid vallamajas.”
Ira vaikis. Tema mõtlemine kohalikul tasandil hakkas alles taastuma. Kuu aega polnud ta teinud muud, kui loengul istunud ja konspekti arvutisse klõbistanud. Maakonnas oli vähe neid, kes oleks sellise teoorialaksu välja kannatanud, aga Ira Tever suutis, sest see koolitus kaotas ta ametinimetuse ees sõna noorem.
„Kas Sulps mulle siis asendajat ei määranud?” küsis Ira ja jätkas vastust ootamata. „Siis võib see ju mõni kodutu olla. Või kellelegi külla tulnud isik,” pakkus ta välja kadumise kuulutamata jätmiseks põhjusi.
„Võis,” kinnitas Saam. „Võis olla üle piiri hiilinud dissident, sõjapõgenik, naabervallast eksinud abielumees, aga ka sügisel kaduma läinud seeneline kes teab kust Eesti otsast. Rahvas liigub ja kõik pole üle loetud. Statistika väitel on üks tuhandest lugemata ja ehk see oli just see isik, keda pole olemas ja keda keegi ei otsi.”
„Ja Perispä konstaabel, mis mees tema on?” päris Ira ja oletas edasi. „Kui ta oma alevi rahvast tunneb ja keegi pole kadunud, tuleks otsida üleriigiliselt. Kas Sulps võtab selle üldse töösse?”
„Konstaabel on naine, Polina, Vastseliina juurtega piiga, nagu ma juba ütlesin. Temaga on meil ühiseid tegemisi olnud. Ta on arukas ning tegus naisterahvas,” lausus Saam ja võttis autol kiiruse viiekümne
