järele jääb? ”
Ira jäi Saami küsimusele vastuse võlgu, sest tema teadmised vaesusest olid napid, aga kuritegevus oli kuritegevus ja uurijana polnud ju vahet, kas see vohas linnas või maal.
Polina Anni oli täitesti oma nime nägu noorik, pontsakas ja armas, aga mitte blond – Teveri kätt surus ta mehisemalt kui enamik meeskolleege, vallamajja kohvile ei kutsunud, aga kodutöö oli tehtud. Tseremoonia järel palus ta uurijatel linnamasin vallamaja juurde jätta ja pakkus küüti. Sõita mõistis ta ka ja rooli keeras oma kodualevis nagu vana rallimees kunagi.
„Perispä alevit on ürikutes mainitud juba Saksa ordu ajast,” alustas Polina kiirkõnes valla tutvustamist, et sõiduks kuluvat aega võimalikult sisutihedaks muuta. „Ka ordulossi ja linnuse varemed on veel alles, vaata paremale, ja vana kaev, kuusteist raket sügav. Mõisahoone, vaata vasakule, on rekonstrueeritud ja uute juurdeehitustega, kõik Euroopa tasemel. Selles kompleksis asub meie alevi au ja uhkus – Perispä Kutsekool. Põllumajandustehnika, maaturism ja kokandus. Kohti on paarisajale õpilasele. Täituvus 75 %. Edasi, vasakul, mõisaaegsed tallid ja ratsaspordibaas ning selle taga tenniseväljakud. Kasutus 100 %. Uhke värk, eks ole ju! Vallas on kokku 2842 elanikku. Perispä alevis elab neist pidevalt 284. Nüüd! Läinud aastal surnuid 28 ja sünde 24. Teadmata kadunuid pole. Soomes ja mujal välismaal töötajate üle pean ka arvestust ja see kõigub hooajaliselt. Vägivallatunnustega koolnu, millest jutt, asub Mesika 16 ridaelamu neljanda boksi juurde kuuluvas puukuuris. Korter oli läinud kevadest saati müügis. Endine omanik, vanem mees, suri ja abikaasa kolis linna laste juurde. Maakler laskis arendajal korteri renoveerida ja uued omanikud pole veel päriselt sisse kolinud. Eluruum pole veel lõpuni valmis. Puukuurid…”
„Pea nüüd hoogu!” hõikas Saam vahele.
„Jah!” vastas Polina ja jätkas Ira poole vaadates. „Kumb teist meditsiiniekspert on? Sina vist. Sind pole ma varem näinud.”
Tever jäi üllatusest vait ja Saam võttis selgitustöö enda peale. „Eksperti pole. Meie parameedikust fotograaf Üllar Laks on haige ja tohter Toivo Talvik saadeti pensionile. Uut eksperti ei ole ega tule. Maakonna labor pandi kinni, külmikud esialgu jäid, aga morgiteenust pakub kohalik kabel. Ilmsete vägivallatunnustega laibad tuleb Tartusse kohtumeditsiinilise ekspertiisi laborisse saata. Meie…”
„Teie? Mida teie siis üldse siia tulite,” lausus Polina uurija juttu nördinult katkestades .
„Sina kutsusid ja me tulime. Hindame olukorda, pildistame ja kui vaja, kutsume Tartust laibaauto järele. Menetlust võid ise alustada või õigemini oledki sa seda alustanud. Tubli tüdruk!”
Ira muigas, aga selles polnud midagi sarkastilist. Talle lihtsalt meenus midagi. See oli uppumistunne, hetk hirmu, kui sind lükatakse vette, aga sa pole tuuker. Polina võis menetlust alustama sunnitult sama aduda, sest tema oli ju vaid konstaabel, mitte uurija.
„Siin!” mühatas Polina Anni peale pisukest mõttepausi ja pööras külatänavalt ridamaja sisehoovi.
See hoov oli aprillikuu poris suplev madal õueala, kus ridaelamu korterite ja kuuride vahet sai kõndida vaid mööda kõnniteest välja tõusnud kive ja elanike poolt lisatud lauajuppe.
„Su kummikud jäid meie autosse,” märkis Saam Teveri peene kontsaga nahksaapaid silmitsedes. „Ma võtsin igaks juhuks Andu käest ühe paari kaasa, aga kindad ja maski saame ehk Polina käest,” lisas ta ja astus puukuuri poole, mille esist ala piiras politseivärvides lint.
Mõne elamise aknasiinid liikusid ja ühel korteril paotati ka välisust.
„Asta!” hüüdis kohalik konstaabel. „Tule sa siia! Uurijad tahavad ehk midagi küsida. Ega Veikot ja Kerlit niikuinii pole. Teised majaelanikud on vast ka kõik tööl.”
„Ei, ei ole jah kedagi!” vastas vanatädist pensionär ja oli varmas hoovi tulema. „Kerli on kutsekoolis ja Veiko sõitis Tartusse, aga maakler oli küll siin. Ta läks just koos ehitajatega korterisse.”
Tever ukerdas veelompe vältides Saami kannul puukuuri juurde ja kuulas selja taga toimuvat vestlust. Konstaabel ilmselt tundis majarahvast. Ta päris pensionärist mutikeselt ta abikaasa tervise järele ja kuulas tema kõnelemise ära. Üle puukuuri lävepaku astudes tundis Ira spetsiifilist laibalõhna, aga ruum oli seest puhas ja kuiv. Aastatega oli puukuuri põhi hoovist kõrgemaks kasvanud ja niiskus ei pääsenud enam muldpõrandat leotama. Varjualust oli hoolega koristatud ja ainus allesjäetud asi oligi suur kaanega kaetud puukast, milles varematel aegadel hoiti kütteks mõeldud turbabriketti. Kui Saam kaant kergitas, hoovas sellest lehka, mis sundis mõlemat uurijat maski kasutama. Laip oli kasti põhja hoolikalt ära mahutud ning lamas küliliasendisse kägardatult nagu loode emaüsas. Ta kaela ümber oli punutud nöör ja peas hall viltkaabu, mille alt paistsid värvuse kaotanud ja krässus juuksed. Seljas oli mehel tumehall peenvillane ülikond, mis lõhnas lisaks hallitusele ka kaltsupoe Armanide järele. Jalas olid koolnul vaid sokid ja needki aukudega.
„Juba see, kui hoolikalt ta kokkupakitud on, tekitab küsimusi,” märkis Ira moblaga kasti sisemust valgustades. „Ja miks on saepuru ta riietel?”
„See jäi kütteks mõeldud kloppidest, mis laipa katsid. Neid müüb kohalik puidutöökoda oma inimestele,” selgitas Polina kuuri uksel seistes, aga vana naine õues teadis, et enam neid ei müüda.
„Nüüd tehakse kõik jäägid graanuliteks ja töötajad ei saa enam juppigi,” kõneles tema.
„Ja kuhu need klopid jäid?” küsis Ira, kuid teadis isegi, et ju need siis ära köeti, aga ikkagi: „Millise korteri ahjus need ära põletati?”
„Mis ajast peale neid enam ei müüda ja millal see töökoda tööd alustas?” päris Saam, enne kui keegi Ira küsimusele vastata jõudis.
„Vast pool aastat ei müüda ja loodi millal? Kust mina seda enam mäletan. Ammu aega tagasi,” seletas tädi Asta ja piidles üle kuuri sisenemist takistava Polina käsivarre.
„Okei! Ma helistan Tartusse kesklabori meestele ja Sulpsile ka. Tulevad järele ja teevad kohapeal ka ekspertiisi,” lausus Saam ja sulges kasti kaane. „Kasti tuleb ka uurida. Teibime seniks kõik kinni. Te ei tohi siin midagi puutuda. Okei?”
„Okei!” kordas Tever teise uurija lõppsõna ja lisas, et tema läheb räägib selle kuuri ja korteri müünud maakleriga.
Naisametnik, keda Ira neljanda korteri kojas kohtas, oli silmnähtavalt närvis. Ta kõneles, et elamispinna broneerinud noorpere oli ehitajate peale kaevanud ja remondi kvaliteedi üle nurisenud.
„Tulevad Tartust siis odavat eluruumi tahtma ja arvavad, et arendamine on samuti odav. Kusjuures ei ole!” kõneles keskealine kontoristiilis riietatud naine valjult ja vaatas siis siseneja poole. „Mida te tahate? Siin pole väljanäitus ja selliste kontsadega rikute parketi ära. Välja siit, muidu tekib jälle probleem!”
Ira asus varmalt oma taskusse pistetud töötõendit otsima, sest seda tüüpi daamid poleks teda ilma selleta jutule võtnud. Nii oligi. Noor naistuurija lükati koridorist hoovi veel enne, kui ta oma nimekaardi kätte leidis. Seda nähes proua toon muutus.
„Ah te tulite selle kodutu pärast, kes end kuuri üles poos,” lausus ta läbematult ja kippus majast välja. „Ja mis see meisse puutub. Kuur oli eelmiste elanike kola täis. Selle koristasid ja laiba leidsid uued omanikud. Meie ei tea vähimatki.”
„Te vähemalt teate, kellelt selle eluruumi ostsite. Meil oleks vaja eelmise omaniku andmeid,” kõneles Ira rahulikult ja jäi nõudlikus poosis teda tõuganud naisterahva ette seisma.
Selleks
