Kampalasse kestab ligi kolm tundi. Kaherealise maantee liiklus on sel kellaajal ülekoormatud ning venib teosammul. Punaka tolmuse tee ääres kükitavad, jooksevad, mängivad jätkuvalt lapsed ja mehed – tundub, et nad on teinud ühte ja sedasama sellest ajast saati, kui neid viimati nägin –, kirjudes rõivastes naised astuvad elegantselt, suured kandamid pealael – ja ei, nad ei naerata lõbusalt selle koorma all, nagu läikivatelt ajakirjafotodelt sageli näha – ning tuhandete müügilettide, toidulõhnade, katkiste esemete ja lõkkesuitsu keskel longivad otsekui sihitult sajad inimesed. Ma ei arvanud, et siia tagasi tulen. Seda kõike, Ugandat, tervet Aafrikat sai ühel hetkel liiga palju ja ma enam-vähem põgenesin tagasi Euroopasse. Kordagi tagasi vaatamata. Tahtsin hingata, selgitasin neile, kes huvi tundsid, aga neid oli vähe, nii et seda poeetilist lauset ma palju öelda ei saanud. Aga siin ma uuesti olen, kuus aastat hiljem. Ja kuus aastat võib olla palju, kuigi, jah, samas pole see mitte kui midagi.
Kampalasse sisenedes keerame suuremate liiklusummikute vältimiseks väiksematele, vaiksematele kõrvalteedele. See paistab suhteliselt edutu katsena kiiremini edasi saada, sest linna soolestik näib olevat igatpidi umbe jooksnud. Muutunud on vähe, kui üldse midagi, ja seetõttu näib terve linn koos valimiskampaania ja kandidaatidega olevat otsekui ajas külmunud. Õigemini ajast väljas. Isegi mu mälu pole avanevat pilti piiskagi kaunimaks maalinud ja see värviline mürarohke nõiakatel, mis mind esiti Kampala juures võlus ning seejärel vaikselt, aga kindlalt nahal sügelevaks lööbeks muutus, mullitab siin sama ebakorrapäraselt edasi kui varem. Ohkan. Ma ei peaks tundma nii suurt ükskõiksust. Peaksin olema nii-öelda positiivsemalt meelestatud. Tundma midagi, mida nimetatakse äratundmisrõõmuks. Hoolimata sellest, et Kampala ei ole ilus ega tervislik linn. Ja pole midagi hirmsat nii öelda, see on kõigile näha. Siin hakkab elu – ja mitte ainult inimeste, vaid loomade, masinate, ehitiste, terve meie süsteemi elu – koledus, ebakindlus, vaesus, roiskumine teravalt silma. Mul on tunne, et jahedat ükskõiksust, haiglast külgetõmmet või sügavat kaastunnet tundmata on seda pilti pikemat aega raske, kui mitte võimatu taluda. Nii lasen silmadel osavõtmatult tuttaval linnamaastikul ekselda, püüdes tabada Ugandaga taaskohtumise esmaseid tundeid. Tean, millised need peaksid olema, millised võiksid olla, ma oskan neid tundeid väga hästi kirjeldada ja isegi teeselda, ent proovin olla aus. Tulin siia ikkagi mingitmoodi lepitust otsima, otsi kokku tõmbama, punkti panema. Sest vajan oma Uganda-loole teistsugust tähendust, teistsugust lõppu, ja tahan seda vähemalt nüüdki leida. Aga kõigest hoolimata ei tunne ma midagi.
Alles siis, kui seisatame vana kolmekorruselise, kunagi roosa olnud maja ees, läbistab südant kerge värin. Ajalehe Monitor toimetus. Osutan sõidukaaslastele suurema entusiasmita, et siin majas ma kuus aastat tagasi töötasin. Nad heidavad hoonele laisa pilgu. Ainult naeratav autojuht teatab tahavaatepeegli vahendusel, et nädala eest tegi politsei jälle kontrollkäigu, arreteeris mõned ajakirjanikud ning toimetus pandi mõneks päevaks kinni. Riigi suurim sõltumatu väljaanne ei ilmunud mitu päeva.
„Nende tavalised trikid. Valimisteni on jäänud neli päeva ja valitsus tegeleb selliste asjadega,“ ütleb noormees laginal naerdes.
„Aafrika,“ lisab küproslane sarkastiliselt, silmi mobiiliekraanilt tõstmata.
Auto liigub edasi ja pööran pead, et maja veel viimse hetkeni silmitseda. Oleksin tahtnud neile rääkida, et tookordne Monitori toimetusest äratulemise otsus kripeldas hinges mitu päeva. Et ma ei saanud ega saanud lahti mõttest, et äkki siiski oleksin pidanud veel proovima. Proovima rohkem, innukamalt. Proovima paremini. Kas seda just meilt ei oodata? Ja mu värsked kolleegid oleksid innukalt noogutanud, sest nad teavad täpselt, millest ma räägin. Sest seda ootavad kõik emad-isad, õpetajad, abikaasad ja ülemused igas ilmanurgas. Et peaksime kannatama selle kriipiva ebamugavuse ja kõrvalejäetuse tunde ära, neelama alla ning säravalt naeratades kuulutama, et kõik on hästi, kuigi pole. Et teame täpselt, mida teeme ning miks, kuigi ei tea. Et me teame, kus oleme viie, kümne, kahekümne aasta pärast. Mida ootame uuelt töökohalt. Teame, millised peavad olema meie suhted mitte ainult teiste inimestega, vaid ka toiduga, spordiga, poliitikaga, religiooniga. Kirjandusega. Majandussüsteemiga. Eluga laiemalt. Ja kui kuskil midagi lonkab, siis otsime vahendeid, viise, kuidas asi taas rööpasse saada. Sest kui midagi otsustame teha, siis läheme alustatuga ka lõpuni. Sööme taldriku tühjaks. Loeme raamatu otsast otsani läbi. Jõuame kohtumistele täpselt õigeks ajaks. Me ei muuda meelt, sest see võib teisi solvata, vihastada, kogu plaaningu uppi keerata, ja seetõttu sööme, töötame, kannatame isegi siis, kui hing enam ei laula ja silmades on kustunud tähtede valgus. Isegi siis, kui see meid vastu maad surub, sest me ju lubasime. Ja meil on kombeks lubadusi täita.
Oleksin neile rääkinud ka sellest, et mõtlesin päris tõsimeeli, et oleksin pidanud teadma, kui kaua, kus ja kelle jaoks ma kõike seda siin kuus aastat tagasi tegin. Olema asjalik. Asjalikum – ja seda sõna rõhutades neid mind veelgi huvitatumalt kuulama pannud –, et kui alustasin ajalehes praktikandina, kui see oli minu plaan, siis oleksin pidanud nii ka jätkama. Raskused, ebameeldivused on vaid osa teest. Pealegi on valgetel Aafrikas kerge, ütlevad inimesed ju sageli, nagu jutt käiks nina nokitsemisest. Valgeid saatvat alati edu. Mida aga tegin mina? Andsin sisetundele järele ning kirjutasin kolleegile Bareebele ja uudistetoimetuse juhatajale Alexile lahkumiskirja. Sest ma olen seda tüüpi inimene, kes armastab esitada filosoofilisi küsimusi. Õhtuti veinipokaali taga arutlesin alatasa, et võib-olla on kõik hoopis teisiti, ja tundsin ennast väga sügavana. Sest kõik võiks ju tegelikult teisiti olla. Võiks olla hoopis nii, et kui sa ei tunne ennast hästi mitte ainult mõnel üksikul unetul ööl, vaid sul on üsna ebamugav pidevalt ja sa ei leia asu ega leevendust millestki, mida kogukond lohutuseks, meelelahutuseks pakub või kui, siis ainult ajutiselt, ent järgmisel hommikul on üüratu tühjus tagasi – ja seda kõike hoolimata sellest, et oled kohusetundlikult püüdnud kohaneda nagu head, sõnakuulelikud lapsed ikka –, siis pole probleem mitte sinus, nagu sulle üheselt selgeks üritatakse teha, vaid valitsevas süsteemis. Teisisõnu selles, mis tingib su valikud, annab sulle hinnanguid, kleebib külge raskesti kaduvaid silte ja sunnib sind sama tegema. Süsteem, mis lubab sulle vabadust, ent juhib sind kindlalt täpselt sinna, kuhu tema tahab, et sa läheksid. Ja sina lähedki, arvates, et see on su enda tahe. Haa! Inimesed usuvad uskumatuid asju. Ja kuigi sisimas teame täpselt, et ega me nii väga vabad ole, siis vastutus enda saatuse eest hirmutab meid niivõrd, et hind, mida selle neutraliseerimiseks maksame, on seesama ihatud vabadus. Mis kõige hullem – see hind ei tundugi meile liiga kallis. Selle viimase mõtte peale oleksid mu värsked kolleegid pikemalt mõtlemata aplodeerinud. Tol hetkel ma tõesti tundsin end olevat elu saladustele väga lähedal. Hingasin neile lausa kuklasse.
Bareebe vastas viie minuti pärast. Ta ei olnud üllatunud ega huvitatud, miks ma lähen, ilmselt aimas seda niigi. Ometi vihjas ta esimest korda, et koos töötamine polnudki talle nii vastumeelt, nagu ta oma olekuga pidevalt mõista andis. Alex ei vastanud mu kirjale üldse. Paar päeva hiljem saabus see-eest tervele toimetusele mõeldud puhkuseteatis, milles toimetuse juhataja hüüdis hoogsalt, et nüüdsest on ta „vaba mees, kes on valmis kella üheksast hommikul õhtul kella kuueni degusteerima erinevaid alkohoolseid jooke“.
See kõik tegi samal ajal haiget ja ajas naerma. Kui ma oleksin saanud neile kuidagi vaikselt kätte maksta, nii et keegi sellest teada ei saanuks, siis ma oleksin seda ka teinud.
„Kui Ameerika Ühendriikide saatkond kasutab Sheratoni hotelli ohu korral kogunemispunktina, siis see tähendab seda, et turvalisemat paika Kampalas ei leidu. Ja ega Euroopa Liit Ühendriikidest kehvem ole.“
Mäekõrgune Pedro Silva kaitseb end mõni tund hiljem toimuval õhtusöögil meie majutuse luksuslikkuse pihta suunatud kriitikanoolte eest. Ma ei tea, kes need tähenärijad on. Kuulen nende arutelu vaid poole kõrvaga, sest olen ise sel hetkel mu kõrvale istuma sattunud rootslannale just tunnistamas, et ei andestanud Monitorile asjade sellist käiku terve siin oldud aja. Tegelikult pole ma seda siiani teinud. Ma ei andestanud, et nad panid mind endas kahtlema. Et nad panid mind tundma end väikese ja tähtsusetuna. Pisike särav rootslanna muudkui noogutab. Ütleb, et selliseid asju ei saagi andestada, ja see on temast äärmiselt kena. Kohe pärast tema sõnu taipan, et
