p>
Miks minnakse reisima?
Ma ei tea, kas ma olin Artur Soometsaga enne meie kihlvedu kunagi silmast silma mõne asjaliku lause vahetanud või mitte. Ilmselt mitte. Võimalik siiski, et olime möödudes teineteisele noogutanud ja pobisenud midagi eestlaslikku nagu „tre“ või „mm“. See on pisikeses riigis üsna tavaline, et kui arvamusliidrite enamus mahub Swissôteli suurde konverentsisaali ühisele lõunasöögile, siis ei ole üllatusi. Kõik arvavad, et teavad kõigi arvamusi. Kõik teavad üksteist ajaleheartiklite, saatkondade vastuvõttude või vähemalt kuulujuttude põhjal. Kõigil neil kolmel viisil oli tulevane reisipartner Artur Soomets mulle tuttav.1
Artur Soomets, Eestis tuntud isik, on ettevõtja, kes alustas oma kooperatiividega juba siis, kui ülejäänud 900 000 eestlast õõtsusid lauluväljakul ja kaevasid rahvusraamatukogu ümber kraave. Artur oli selleks ajaks juba lõpetanud algaja nõukogude ärimehe põhitöö – T-särkide ja rahvuslike pisitrükiste müümise. Ta kaevas maad – pani turvast kottidesse ja saatis selle Rootsi potipõllumeestele. Äri oli imeline, Rootsis kasvasid mühinal kõigi proua Karlssonite kummipuud ja Eestis härra Soometsa rahapuu.
Stockholmi vahet käies tekkis algajal ettevõtjal igasuguseid tuttavaid, kes talle eduka äri ajamiseks hulgaliselt häid nõuandeid jagasid. Eestlaste aitamine oli toona igale rootslasele nagu omamoodi auasi, nii nagu nad olid teise maailmasõja ajal aidanud juute, norralasi ja taanlasi, 1950ndatel Jugoslaavia ja Ungari põgenikke, 1960ndatel poolakaid ja kreeklasi, 1970ndatel tšiillasi, argentiinlasi, uruguaylasi ja süürlasi, 1980ndatel Iraanist, Iraagist ja Aafrika sarvelt Skandinaaviasse saabunuid. 1990ndate eestlaste aitamine oli esmalt sama melodramaatiline kui Olof Palme aegsed arengumaade päästeaktsioonid. Aasta-aastalt lisandusid sellele abile aga omakasupüüdlikud kõrvalnoodid, ent Soomets oli Rootsile siiski südamest tänulik.
Ajal, mil enamik postsovetlikku eliiti kandis viigipükste juures veel valgeid sokke ja oli just avastanud, et Adidase dressidel on kolm, mitte neli triipu, tegi Artur Soomets juba vahet Salvatore Ferragamo ja Armani kingadel ja kui keegi oleks osanud nuusutada, oleks ta aru saanud, et proua Soomets on esimene naine kodumaal, kes kasutab Chaneli lõhnaõlisid. Enamiku Rootsis õpitust kiitis noore Soometsa pea ja süda heaks. Ainult ühte ei suutnud ta järele teha. Kui ta külla läks, võttis ta mõistagi kaasa pudeli veini või muud sobivat alkoholi. Peo lõppedes ei pakkinud ta iialgi kaasatoodud ja peo käigus pooleldi ära joodud pudelit rootslaste kombel portfelli ega viinud koju tagasi. Ei iialgi. See tundus talle maailma väiklaseim käitumine. See väiklus oli Arturile sama võõristav kui tema uusrikaste vene kolleegide laia joonega pidutsemine ja hooramajades käimine.
Rootsis jäi Soometsale muu kasuliku kõrval silma ka see, et inimesed annavad hirmu ja kaastunde ajel raha palju vabama käega välja kui rõõmu ja lõbu pärast. Palju sa ikka jõuad pidutsemise, edvistamise ja reisimise peale kulutada. Aga tervise, turvatunde ja lähedaste heaolu nimel avanevad ka šotlase ja mulgi rahakoti rauad.
Eestis paistis see 1990ndate algul olevat vastupidi. Mitte ainult noored, vaid ka keskealised ja vanemad inimesed tundsid, et kõik on veel ees. Inimesed olid energiast ja teotahtest puhevil nagu suhkruvatipallid, mida müüdi edukalt nii laatadel kui meeleavaldustel, kus nõuti viimaste poliitvangide vabastamist. Kõik uksed, salauksed ja praod olid korraga pärani, tekkis tuuletõmbus, värsked tuuled võtsid kõrvus vilistama. Kõik kihutasid Saksamaalt toodud 1982. aasta Ford Escortidega tohutu hooga oma õnne poole. Kõrvale polnud aega vaadata ja politsei ei kontrollinud veel liikluseeskirjade täitmist.
Et rootslastega jutu peale saada, oli Soomets uuesti läbi lugenud kõik Astrid Lindgreni raamatud. Ja üha rohkem ümises ta õhtuti Stockholmi hotellitubades oma äripartnerite päevast juttu analüüsides üht salmikest:
Elu on üks hädaorg,
ära surema pead kord
Ja siis mullaks saama.
Nii omandas ta kogutud turbaraha eest märkimisväärse koguse Läti farmaatsiatehase Grindeks aktsiaid, sest enne surma vajavad inimesed ju hirmsates kogustes tablette ja vitamiine. Nii ehitas ta koos tädipojaga ühe esimestest Eesti krematooriumitest, sest kui habemeajamisteenust saab teoreetiliselt pakkuda vaid viiekümnele protsendile elanikkonnast, siis matuste eest tuleb meil kõigil maksta.
Aga Soometsa suurimaks investeeringuks hirmutööstusesse oli koos rootslastega rajatud kindlustusfirma, mis peagi ajas oma haarmed kõikidesse Balti riikidesse. Sest muretust nõukogude lapsepõlvest saabunud pribaldid õppisid üsna kiiresti, et ka nende uued majad lähevad põlema, nendegi mersud ja bemarid teevad avariisid ning nendegi ilus elu pole igavene.
Minu esimene kaudne kokkupuude Artur Soometsaga leidis aset 1998. aastal. Valmistasime toona koos kamraadidega ette ümbermaailmareisi jahtlaeval Lennuk, mistõttu saatsime laiali kümneid, kui mitte sadu abipalveid eesti ärijuhtidele. Nende läkituste sisu oli tutvustada projekti „Eesti lipp ümber palli“ ja rääkida, kui oluline on sinimustvalge all üle kõigi meridiaanide purjetada ja sellega eestlaste mereteadvust tõsta. No ja kirja lõpus oli muidugi arveldusarve number Hansapangas.
Enamasti saime ettevõtete sekretäridelt viisakaid ja nappe eitavaid vastuseid. Aga Soomets kirjutas ise. See oli omamoodi südamlik, aga samas õpetav ja dotseeriv kiri, mille mõte oli see, et kas tõesti on praegu, mil Eesti on veel nii vaene ja vaimselt nii väike, õige aeg oma poisikeselikke unistusi realiseerida ja ümber maailma kihutada. Artur luges üles kümmekond valdkonda haridusest meditsiinini, kuhu võiks suunata raha, mis ümber maailma purjetades ära raisatakse. Peale selle koputas ta mu südametunnistusele, et ma võiksin tegeleda ajakirjanduse, poliitika, ettevõtluse või muu kasulikuga, selmet laevatekil doominot tagudes aega surnuks lüüa.
Ma olin solvunud. Mõtlesin, et ta oleks võinud ju lasta sekretäril kaks trafaretset lauset tippida, kui ta me ettevõtmise sisust aru ei saanud. Nüüd rikkus see kiri mu tuju mitmeks päevaks ja meenus hiljemgi üsna tihti. Aastaid hiljem julgesin endale tunnistada, et kiri tekitas mus häbi – Artur Soometsal oli ju tegelikult paljuski õigus.
Tol 1998. aasta suvel, kui sain Soometsalt kirja, kukkus ühe teise kindlustusfirma – ASA – aktsia Tallinna börsil kuue kroonini (alustasid nad 58 kroonilt) ja üha enam sosistati, et firma omanikud tüürivad kindlustusseltsi eesmärgipäraselt lavastatud pankroti poole.
„Näe, kõik kindlustustegelased on sead,“ mõtlesin ma.
Poole aasta pärast kuulsin, et Artur Soomets on omandanud ühe raskustes oleva erakooli ja maksab selle jalule aitamiseks suuri summasid, korraldab koos psühholoogidega leinalaagreid vanemad kaotanud lastele ning on asutanud heategevusfondi, millega leevendatakse Downi sündroomiga laste elu. Ma ei tahtnud oma arvamist temast muuta ja püüdsin isand Soometsa peale mitte mõelda.
Üks väike otseallikas tekkis mul tema tegemiste juurde siiski veel. Olen nimelt ühe keskmises mõõdus reisibüroo omanik. Müüme kõike, mida reisides vaja läheb: laeva-, rongi- ja lennupileteid, hotellitube, unistusi ja usaldust. Artur Soomets oli meie klient ja tema reisikonsultandiks oli juba aastaid olnud minu büroo töötaja Kai Saava. Artur ei reisinud palju – kindlustusfirma nõukogu regulaarsed koosolekud Stockholmis ja Riias, aeg-ajalt mõni ärikohtumine mõnes teises Euroopa suurlinnas, kord aastas talvel perega Tais või Indias ja suusareis koos sõpradega kas Davosesse või Cortina d’Ampezzosse.
Reisikonsultandil on mõnes mõttes samasugune töö nagu advokaadil või naistearstil. Kliendi ja konsultandi vahel peab valitsema täielik teineteisemõistmine ja usaldus.
Kui näiteks härra Sihvi edasilend Moskvast Surgutti tühistatakse õhtul kell 23.30 Moskva aja järgi ehk 00.30 meie aja järgi, peab konsultant mobiiltelefoni sõnumihelina peale kargama voodist ja teadma une pealt, et härra Sihvile pole Moskvas mõtet pakkuda muud hotelli kui Four Seasons.
Kui näiteks proua Luide sõitis mehega ärireisile kaasa, tuli neile leida butiikhotell, kus
Arusaadavatel põhjustel on selle loo prototüübi tegelik nimi siinkohal muudetud.
