väljapaistva liikme Peter von Oldenburgi palees Dvortsovaja naberežnajal, majas number 2, kus praegu asub riiklik kultuuriinstituut. Just selles majas kohtusid teie ja maadeuurija Middendorffi esivanemad ja tegid meid omavahel sugulasteks.“
Olin jõudnud oma jutu kulminatsioonini. Veel mõned detailid ja me võinuksime anda DNA-analüüsid.
Nägin, et Van der Bellen kohmitseb midagi lauaplaadi all. Hetk hiljem läks vastuvõtutoa uks lahti ja sisse astus presidendi adjutant, kes vaatas meid, noogutas ja teatas: „Vabandage mind, härra president, aga teile on kabinetis väga kiireloomuline telefonikõne.“
„Ei ole probleemi, ma ootan,“ kinnitasin varmalt.
„Asoo, siis on meil juba päevakavas järgmine kohtumine,“ vangutas president oma halli pead. „Aga jätke palun oma kontaktid minu pressireferendile proua Thiemerile, ta vastab kindlasti kõigile teie küsimustele.“
Ja läinud ta oligi.
Adjutant võttis mul õrnalt küünarnukist, juhatas laiast trepist alla garderoobi, andis seal üle valvemeeskonna töötajatele, kes veendusid, et ma majast lahkun.
Olin masendunud – mu uue reaalsuse loomise katse oli haledalt läbi kukkunud. Peale selle kaotasime napilt unikaalse võimaluse panna maailmakaardile veel üks punane nööpnõel haruldaste ja vähe uuritud Eesti-seostega.
Kõige hullem on see, et tunnen, kuidas ma muutun iga aastaga üha enam enesega rahuloleva austerlase sarnaseks. Näojoonedki oleks nagu järjest rohkem tolle pehme ja nunnu Gottlieb Biedermaieri moodi, kes – küll fiktiivse tegelasena – omaaegset heakodanlikku elustiili esindas. Aga ma tahaksin olla nagu Austria drag queen Conchita Wurst – mässav habemega naine!
Ainult mõnel üksikul korral, omade vahel, julgen ma jalga tõmmata Tirooli nahkpüksid, juua viis-kuus ürdinapsi ja lasta loom endast välja möllama.
Viimasel õhtul Viinis oli mul valida, kas vaadata Wagneri „Tristanit ja Isoldet“ või Kalmani „Tsirkuseprintsessi“. Haritlane oleks valinud Wagneri. Oleksin isegi Viinis võib-olla Wagnerit kuulanud, aga siis juba „Valküüre“, kus Hundingi osa laulab eestlane Ain Anger. Oleks saanud pärast kodus laiata, et käisin ooperis ja Anger oli päris hea, aga võib-olla seal Siegmundi suremise stseenis venitas pisut. Või muud sellist juttu, millest peaksid tühmadki taipama, et tegu on kultuurse vestluspartneriga, kes tunneb nooti. Kahjuks sel õhtul valküüre ja Valhallat ei näidatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
