Sissejuhatus
Oled sa näinud dokumentaalfilmi planeedist Maa, milline see oli umbes neli ja pool miljardit aastat tagasi? See vapustav lugu algab nii, et kõigepealt oli tulekera, seejärel toimus tohutu planeetide kokkupõrge, siis meteoriidisadu, tekkisid ookeanid ja primitiivsed elusorganismid, leidsid aset kliimamuutused – jääaeg, vulkaanipursked, hapnik lisandus atmosfääri… Kulus umbes neli miljardit aastat, kui ilmusid esimesed loomad… Ning siis kulus veel umbes 500 miljonit aastat, ja sa saad lugeda seda raamatut usaldusest!
Jah, läks mõni aeg, et see raamat sinuni jõuaks – see raamat peegeldab seda tohutult keerukat protsessi, mille käigus mustmiljon eluvormi areneb üheks orgaaniliseks tervikuks, milles end koduselt tunda.
Toit, vesi, õhk, energia, väärtuslikud ained on kõikjal meie ümber. Sind on kutsutud osalema universumi kõige hämmastavamas näidendis, mille nimeks on elu, mis on täis küllust.
Niisiis, milles on asi, miks me räägime üldse usaldusest? Osho väljendab seda nii: „Miks sa ei saa usaldada? Kogu eksistents usaldab. Puud pole kunagi neurootilised, linnud ja loomad pole kunagi vaimuhaiged…“
Mis siis toimub? Me oleme kõige rohkem õnnistatud olendid – ja ometi kasutame seda eksistentsi kingitust nii, et kulutame suure osa energiast enda, üksteise ja selle kauni planeedi ründamiseks, nagu ei tee ükski teine eluvorm.
Kõigepealt kulus sadu miljoneid aastaid elusa raku ilmumiseni ja seejärel mitu miljardit aastat bioloogilist evolutsiooni, kuni ilmusid loomad ja puud.
Selle ajani oli kogu elu ette programmeeritud. Seejärel, vaid mõnisada tuhat aastat tagasi, saabusime meie. Osho selgitab meie liigi erilisust nii: „Ühelegi teisele loomale pole kingitud vabadust, igal loomal on eelnevalt paika pandud programm. Kõik loomad peale inimese on progammeeritud. Koer peab olema koer ja selleks jääma; miski muu pole võimalik, puudub vabadus. Ta on programmeeritud, see on tema loomuses. Muster on ette antud, ta lihtsalt järgib seda – ta jääb koeraks. Mingit muud võimalust tal pole, ei ühtki alternatiivi. Tema puhul on kõik täielikult ette määratud.“
Inimese puhul on kõik muutumises. „Eksistentsi tohutu kingitus on vabadus. Sa pole programmeeritud, sul pole etteantud mustrit. Sa pead end ise looma. Niisiis, kõik sõltub sinust endast: sinust võib saad buda, Baha-ud-Din või siis Adolf Hitler või Benito Mussolini. Sinust võib saada mõrtsukas või mediteerija. Sa võid õilmitseda kaunis teadvelolekus või muutuda robotiks.
„Aga pea meeles – sina ise oled vastutav – ainult sina, mitte keegi teine.“
See annab täieliku pildi meie kohast elus. Bioloogiline evolutsioon on meid toonud punkti, kus nüüd sõltub meist endist, kas arendame välja oma potentsiaali inimolenditena, kas loome eluks sobiva maailma. Vastupidiselt kõigile teistele minevikus toimunud evolutsioonilistele protsessidele on järgmine samm meie astuda! Tundub, et inimkonna ees seisab kriitiline hetk: me kas muudame end või praegune hullus jääb maailmas kestma.
Osho kirjeldab seda dilemmat selgelt: „Inimene on alati kriisis. Inimene on kriisis… pidevalt. See pole juhuslik, vaid olemuslik. Inimese põhiolemus tähendab kriisi, sellest tulenevad ta mured, pinged, äng. Inimene on ainus loom, kes areneb, liigub, muutub. Inimene on ainus loom, kes pole sündinud valmina, kes pole sündinud lõplikuna, kes pole sündinud nagu asi; ta on sündinud nagu protsess. Inimene on avatud. Ta olemine sisaldab kellekski saamist – see on kriis. Mida tõelisemalt ta kellekski saab, seda tõelisemalt on ta olemas.“
Osho aitab meil selle kriisi põhjust mõista: „Teadveloleku puudumine madaldab sind loomade maailma; see tõmbab sind allapoole. Ja teadvelolek püüab tõmmata sind ülespoole, et saaksid veelgi teadlikumaks, sest teadvelolek on andnud sulle palju. Jah, see on andnud sulle mured, pinged, ängi, aga samuti ka muusika, maalikunsti, poeesia. Ja andnud väärikuse, mida pole ühelgi loomal – väärika teadveloleku.“
Muidugi on see mõistetav, kui näha asja selles valguses. Kui vabadus on eksistentsi kõrgeim potentsiaal, siis ei saa see olla meile lihtsalt „antud“ nagu käed ja jalad. Kõik, mis on antud, võidakse ära võtta – see ei saa kunagi olla tõelise vabaduse aluseks. Me kas elame robotlikult, hävitades ebateadlikult ennast, oma naabreid ja maailma enda ümber, või lepime lihtsa tõdemusega, et me kas muutume või jääb kõik samamoodi. See sõltub meist.
Ja milline on väljapääs sellest kriisist? Osho ütleb selgelt: „Te peate tooma bioloogiamaailma uue elemendi, ja seda nimetan ma meditatsiooniks, meditatsioonikiireks, ärksuskiireks. See ei kuulu üldse bioloogia valdkonda, sest loomad pole teadlikud, samuti mitte puud. Nemad ei teadvusta üldse.“
Loomulikult tõusetub küsimus: milline seos on meditatsiooni ja usalduse vahel? Osho selgitab seda täpselt: „Ilma meditatsioonita ei suuda te leida usaldust enda vastu. Ja päev, mil leiate usalduse enda vastu, on suurim päev kogu teie elus. See muudab kogu te ilmapilti, taju ning hinnanguid eksistentsi ja teiste inimeste kohta. Usaldus muudkui kasvab ja levib kõikjal teie ümber. Ainult siis on teil tingimusteta usaldus eksistentsi vastu.“
Niisiis, igal inimesel on käia oma tee ja keegi ei saa põgeneda. See teekond võib olla kõige meeldivam reis, ja nagu ütleb Osho: „Lõõgastu olemuslikult ja kõiksus peab sind kalliks. Seepärast kõiksus hingabki sinus, pulseerib sinus. Kui hakkad tundma tohutut austust, armastust ja usaldust kõiksuse vastu, siis kasvatad endas juured. Kui hakkad ennast usaldama, alles siis saad ka mind usaldada. Alles siis saad usaldada oma sõpru, lapsi, meest, naist. Alles siis saad usaldada puid ja loomi, tähti ja Kuud. Siis inimene lihtsalt elab usaldusena. Siis pole enam küsimust, kas midagi või kedagi tasub usaldada; inimene lihtsalt usaldab.
On aeg hakata seda raamatut lugema!
John Andrews, meditsiinidoktor
PROLOOG
SUUNAL JA SIHTPUNKTIL ON VÄGA PEEN ERINEVUS, samalaadne nagu meele ja südame vahel, loogika ja armastuse vahel – või pigem proosa ja poeesia vahel.
Sihtpunkt on lihtne ja selge asi; suund on väga intuitiivne. Sihtpunkt on miski, mis on sinust eemal, pigem objekt. Suund on sisetunne – mitte objekt, vaid subjektiivne tunne. Suunda võid tajuda, aga mitte teada. Sihtpunkti võid teada, aga mitte tajuda. Sihtpunkt on tulevikus. Kui oled kord otsustanud, hakkad oma elu sinnapoole tüürima.
Kuidas saad sa tuleviku üle otsustada? Kes sa oled, et otsustada tundmatu üle? Kuidas on võimalik tulevikku kindlaks määrata? Tulevik on veel tundmatu, tulevik on avatud võimalus. Kui sead omale sihtpunkti, pole su tulevik enam tulevik, sest see pole enam avatud. Nüüd oled valinud ühe variandi paljude seast – kui kõik võimalused olid avatud, oli tulevik avatud. Nüüd on teised võimalused hüljatud; ainult üks variant on valitud. See pole enam su tulevik, vaid minevik.
Kui valid sihtpunkti, hakkab minevik tuleviku üle otsustama. Su minevikukogemused, su minevikuteadmised otsustavad selle üle. Sa tapad tuleviku. Seejärel hakkad oma minevikku uuesti läbi elama – võib-olla pisut teisiti, natuke muudetud kujul, vastavalt sellele, kui mugav ja sobiv miski sinu jaoks on; see on üle värvitud, remonditud, aga ikkagi pärit minevikust. Niimoodi inimene kaotabki tulevikutee: pannes sihtpunkti paika, kaotab ta tulevikutee. Siis on ta surnud. Ta hakkab toimima mehaaniliselt.
Suund on midagi elusat, hetkelist. See ei tea tulevikust midagi, see ei tea minevikust midagi, aga tuksub, pulseerib, siin ja praegu. Ja sellest pulseerivast hetkest luuakse järgmine. Ilma mingi sinupoolse otsuseta, vaid seetõttu, et sa elad selles hetkes, elad nii täielikult ja armastad seda hetke nii väga, et sellest sünnib järgmine hetk. Hetkel on suund. Seda suunda sina ei anna, sina ei mõjuta seda; see on spontaanne. India baulid ütlevad sahaj manush, spontaanne inimene.
Spontaanne inimene on tee tõelise inimese, inimese olemuse, seesmise jumala juurde. Sa ei saa suuna
