mõtteid mõlgutades jõudsin koduukseni. Ma elasin eraklikult, ei kuulutanud ega pakkunud teenuseid. Ka ei võtnud ma raha, kuid aeg-ajalt avastasin oma üllatuseks, et keegi oli ikkagi peitnud salamahti ümbriku rahaga kuskile esikusse või jätnud elutuppa kohvilauale. Siis annetasin osa raha lastekodule ja ülejäänu eest ostsin toitu. Ma elasin tagasihoidlikult. Õigupoolest olin ma siin maailmas täiesti üksi, kui välja arvata minu nähtamatud kaaslased, keda ma silmaga ei näinud, aga teadsin, et on olemas.
Esimesed kliendid tulid mu juurde, kui olin umbes kahekümnene. Ma panin nimelt ühele endisele kooliõele taro kaarte ning seletamatul kombel ilmus mu elutoalauale tema kadunud abielusõrmus. Kukkus sulpsatusega tema teetassi. „Mis see oli?“ küsis ta. Paar minutit enne seda oli ta just kurtnud, et kaotas kaks päeva tagasi sõrmuse ära ja kindlasti on see halb enne. Panin ta ette kaardi, mõõkade kuninganna, kui see väike sündmus toimus. Minu jaoks oli see üsna tavaline nähtus, temale mitte. Ta võttis lusika ja õngitses kuldsõrmuse tassist välja. Ma ei unusta kunagi tema vapustatud näoilmet. Esialgne kerge skeptiline suhtumine segunes valjude hüüatustega. „Kas sa tahtsid mind üllatada?“ oli tema järgmine küsimus, mille peale ma mitte midagi ei öelnud.
„Ma ei tea, kuidas see juhtus, on see sinu sõrmus?“ pärisin vastu. Agaralt noogutades käis ta rõõmsalt toas edasi-tagasi. Sel õhtul hakkasin otsima materjali esemete materialiseerumise kohta. Mina ei olnud tõepoolest midagi teinud, ma vaid mõtlesin korraks tema sõrmuse peale. Hiljem ma enam nii kergelt kadunud asju materialiseerida ei suutnud. Arvan, et tollal õnnestus see vaid seepärast, et mu hingeseisund oli äärmiselt puhas ning bioväli väga positiivne. Mu peas ei olnud ühtegi halba mõtet. Aga päris sada protsenti kindlalt ei saa ma ka seda väita.
Pärast seda hakkasid jutud levima ja inimesed tulid abi küsima. Ma väitsin, et nad oskavad end ise samamoodi aidata, usun seda tõepoolest.
Valmistasin raviteed, pesin mäekristalli vee all puhtaks ja panin aknalauale päikese kätte. Pärast asetasin selle oma voodipeatsisse. Jõin teed, kuulasin lõõgastavat muusikat, enamjaolt loodushäältega, eriti meeldisid mulle vaalade ja delfiinide veealused helid.
Nagu arvasin, helistaski Laanisto hommikul.
„Olete valmis, Natali, millal te tulla saate?“ Silmitsesin üksikuid kollaseid puulehti muidu veel nii rohelisel vahtrapuul ja toksisin sõrmega aknalauda.
„Ma tulen kahe päeva pärast.“ Leppisime kellaaja kokku ja lõpetasime kõne.
Möödus umbes viis minutit, kui mobiil jälle vibreerima hakkas. „Vabandage, mina uuesti. Teate, ma mõtlesin, et kas teile sobib, kui seekord toimub seanss nii, et me salvestame? Ja seal võivad juures viibida ka mõned isikud?“
Miski mu sees tõmbus valvele. „Mis isikud?“
„Ma räägin pikemalt, kui tulete. Kas me salvestada võime?“
„Ma ei tea, kas nii saab töötada, kui see ei sega mind, siis võib küll.“
Nõusoleku andnud, vaatasin uuesti aknast välja: üksikut kajakat, kes kriisates prügikasti ründas ja õnnetut musta kassipoega, kes prügikasti alla end hädiselt peita püüdis. Tõmbasin rapsti ribakardina alla ning läksin esikusse. Panin jalga tossud ja selga halli tuulejaki. Viskasin suurest punutud korvist välja kindad ja sallid ning võtsin selle näppu. Taskusse pistsin kajakale söögipoolist.
Hoovis püüdis valge kajakas oma territooriumi kaitsta. Kassipoja hale näugumine kajas üle hoovi. Inimesed jalutasid ükskõikselt mööda. Kummardusin ja piilusin konteineri alla, püüdes kiisuga kontakti saada. Kajakas jalutas prügikonteineri ääre peal ja vaatas mind kavalalt ühe silmaga, teist silma tal polnudki. Vaeseke, mõtlesin ma. Pole ime, et sa karjud. Viskasin talle mõned kaasavõetud kõrvitsaseemned ja ühe väikese sushitüki, mis külmikusse vedelema oli jäänud.
„Ma loodan, et kala maitseb, aga riisi eest ma ei vastuta,“ sõnasin kajakale. Kiisu kössitas nagu õnnetusehunnik konteineri all ning aina näugus. Ta üks kõrvaots tilpnes katkisena ja üleüldse nägi ta räsitud välja.
„Kiss-kiss, tule siia.“ See oli küll tobe. Selle peale ta ei kavatse sealt kindla peale välja ilmuda, kuid minu üllatuseks vaatas kassipoeg mulle otsa ning nihkus ligemale. Rapsasin ta kiiresti korvi, aga ta jõudis siiski tillukese valge käpaga mulle käe pihta äsada.
Kass korvis, läksin kiiresti Faehlmanni tänava kasside turvakodusse ning koputasin uksele. Lühikest kasvu heledapäine rõõmsameelne tüdruk avas ukse, näitasin talle kassi ja ütlesin, et ma tahaks ta endale võtta, aga oskab ta loomaarsti soovitada. Selgus, et ta õpib loomaarstiks.
„Ma vaatan ta kohe üle,“ lausus neiu õhinaga. Kontrollis ta üle ja sõnas, et see on emane kiisu. „Vaat siis,“ laususin ma ja andsin talle taskus vedelevaid euromünte. Koju minnes mõtlesin, et esimese asjana pean selle väikese räpakoti puhtaks pesema.
Kodus otsustasin teda siiski pesuga mitte liigselt ärritada, valasin talle pisut vett peale ning hõõrusin ettevaatlikult haisust ja muust saastast puhtaks. Ta talus seda vapralt näugudes. „Tubli,“ ütlesin. Tüdruk oli pisut liiva kaasa andnud, valasin selle pappkarpi, jätsin kaussi tuunikala ja läksin Selverisse loomapoodi. Ostsin sealt korraliku kasti, krõbinaid ja liiva, ka ühe väikese haisva mänguhiire. Koju tulles oli esikupõrandal pisike loik. Kassike ise kössitas magamistoas mu riidekapi taga. Koukisin ta sealt välja ning näitasin, kus ta käimla asub ja kus restoran. „Kas meeldib?“ küsisin. „Olgu su nimi Nöpsik, sest su nina peal on valge täpp.“
Siis panin talle kaussi krõbinaid ja teise valasin vett. Ta nihkus ettevaatlikult aina lähemale, kuni lõpuks isukalt sööma hakkas. „Oled näljane, eks ole? Pole kerge kodutu olla.“ Ma toimetasin senikaua ringi, valmistasin endalegi õhtusööki. Ta läks uuesti kössitama riidekapi taha. „Su vanemad vist jätsid su maha,“ ütlesin talle, kui magama sättisin.
Hommikul nägin esimese asjana jalgade juures tekil väikest kassimügarikku, kes seal kerratõmbunult magas. Ta vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa ja hakkas nurruma. „Tere hommikust, kuidas sa magasid, kas tahad süüa ka?“
Minust on saanud nõid, mul on must kass, mõtlesin ma irooniliselt kööki minnes. Ilma meheta üksik Eestimaa nõid. Keskajal oleks mind selle eest arvatavasti tuleriidale saadetud.
III
Kaugvaatlus ja külalised
Laanisto avastas enda üllatuseks, et on pisut närvis. Kohvikannu oli ta juba ettenägelikult ise kapi otsa tõstnud, polnud vaja lisatüli tekitada, kuna külalised olid majas.
Kuigi ta oli juba varakult otsustanud koos ülemusega seda kummalist naist igati kaitsta ning tema isikut varjata, olid jutud siiski juhtimisorganite võimukoridorides ajapikku levima hakanud. Nendega võeti isegi mitte nii sõbralikust naaberriigist diplomaatilisi teid kasutades taktitundeliselt ja vihjamisi ühe korra ühendust küsimusega, et kas neil on selgeltnägija, kelle imetabastest võimetest on neilegi kuuldused jõudnud ning kas ta oleks nõus osalema ühes nende meeltevälise taju-uuringu programmis – naine oli õnneks viisakalt keeldunud.
Mees teadis, et kaua nad seda fenomeni varjata ei saa, teadlased juba mujal maailmas uurisid selliste paranähtuste loomisvõimetega inimesi (ja tegid mõnel juhul ka sõjaväega koostööd), panid neile juhtmeid pähe. Laanisto, kes pooldas alati kainet talupojamõistust, oli sellele igati vastu seisnud. Kuid lõpuks läks surve päris suureks, nimelt hakkas ka valitsus vihjama koostööle teaduse ja üldsuse huvides. Laanistole tundus see jutt siiski kahtlane, kuid targa mehena hoidis ta ettenägelikult suu kinni. Jutud nende rangelt hoitud saladusest, esemeid „lennutavast“ naisest, olid isegi suure Ameerikani
