k
Lassemaia detektiivibüroo. Sünnipäevamõistatus
1. PEATÜKK
„Ta elagu!”
Barbro Palm tõuseb püsti.
Ta kõlistab noaga vastu klaasi. Tema kaelakee küljes ripub sädelev teemant.
Muhammed istub Barbro kõrval. Ta näib väga õnnelik. Ja mis seal imestada, sest täna on tema sünnipäev.
Tema ees laual põleb küünlajalas küünal.
„Barbro sai selle teemandi Muhammedi käest,” sosistab Maia Lassele. „Pulmakingiks.”
Lasse noogutab ja tõstab sõrme suu ette.
Barbro kõlistab uuesti vastu klaasi ja linnahotelli suures söögisaalis jääb vaikseks.
Kirikuõpetaja sosistab Ivy Roosile:
„Nüüd hakkab Barbro kõnet pidama.”
Ivy Roos naeratab kirikuõpetajale. Siis silitab ta oma süles lebavat koerakest.
„Kas kuuled, Karl-Filip?” küsib ta. „Nüüd peame päris vagusi olema. Tädi Barbro hakkab rääkima.”
Barbro sätib prille ja ütleb:
„Kallid külalised. Kallid Valleby elanikud.”
„Fantastico!” karjatab äkitselt Dino ja läkitab Barbrole õhusuudlusi.
„Tss!” sosistab politseiülem.
„L’amore, armastus!” ohkab Dino ja saadab õhusuudlusi muudkui edasi. „Seda on lausa õhus tunda.”
Barbro raputab pead, naeratab ja ütleb:
„Kallid kohalviibijad! Ma tahaksin …”
Siis äkitselt Ronny Hazelwood nuuksatab. Kõik pööravad pilgud hotelli omanikule.
„Vabandust,” ütleb ta.
Ronny võtab taldrikult salvräti. Siis nuuskab ta valjusti.
„See on nii … nii … ilus.”
Pisarad jooksevad ta põski mööda alla.
„Vaikust nüüd,” kamandab politseiülem. „Seaduse nimel! Ära ulu, Ronny! Ja sina ka, Dino, ja kirikuõpetaja ja teised. Las Barbro räägib oma jutu ära.”
„Aitäh, Randolf,” ütleb Barbro.
Lasse ja Maia vaatavad teineteisele otsa ja neile kipub vägisi naer peale.
Barbro jätkab:
„Täna on väga eriline päev.”
„Halleluuja!” karjub kirikuõpetaja, aga vakatab kohe, kui politseiülem oma pilgu tema omasse puurib.
„Sest täna saab minu oma väike kullassepp viiekümneaastaseks,” ütleb Barbro.
Politseiülem Randolf Larsson tõuseb oma toolilt. Ta vehib kätega teiste poole. Ja peagi seisavad ka kõik ülejäänud laua ümber püsti. Peale Muhammed Karaadi loomulikult.
„Ta elagu, ta elagu, ta elaguuuuu, ta eeeeelaaaaguu,” alustab politseiülem ja varsti ühinevad temaga kõik.
Kui laul läbi saab, võtavad külalised taas istet.
„Aamen,” ütleb kirikuõpetaja.
„Oi, aitäh,” ohkab Muhammed. „Oo, Barbro, minu päikesekiir. Minu kaamel kõrbes. Minu täht taevas. Minu telk oaasis. Minu …”
„Jah,” katkestab teda Barbro, suudeldes ta kiilast pead. „Täna saad sa viiskümmend aastat vanaks.”
„Viiskümmend?” sosistab Ivy Roos natuke liiga valjusti kirikuõpetajale. „Minu meelest näeb ta välja nagu kuuskümmend viis. Või seitsekümmend. Aga see tuleb vist nendest jubedatest vuntsidest.”
„Jumala silmis oleme kõik ühevanused,” vastab kirikuõpetaja arukalt noogutades.
Barbro teeb, nagu ta ei kuuleks Ivy ja kirikuõpetaja juttu, ja jätkab:
„Nüüd on kingituste aeg! Või mis te arvate?”
„Jaa!” hüüavad kõik söögisaali kogunenud külalised.
2. PEATÜKK
Kingitus rosinakesele
„Aga,” ütleb Muhammed Karaat, „ma ju olen oma kingid juba kätte saanud!”
Ta vaatab üllatunult Barbrot, kes vastab talle kavala naeratusega.
„Tänane õhtu on tulvil üllatusi,” ütleb ta kelmikalt.
„Mis sa nüüd välja oled mõelnud?” küsib Muhammed säravate silmadega.
Barbro noogutab salapäraselt kööki viiva ukse poole. Siis ta ütleb:
„Ainult mina ja minu kolm abilist seal ukse taga teame, mis täna õhtul toimuma hakkab.”
Muhammed ei saa aru, millest Barbro räägib. Ta vaatab kõrvallaual olevaid kingitusi.
„Ma sain Siv Leanderi käest kootud salli,” ütleb Muhammed, „Rune Anderssonilt tühja margialbumi – ja kirikuõpetajalt ühe linnuraamatu.”
„See maksis tervelt 148 krooni!” hõikab kirikuõpetaja. „Enamik linde on selles raamatus sees. Seal on kirjas, mida nad söövad ja mida nad üksteisele ütlevad.”
„Kas sa oled seda juba lugenud?” küsib Ivy Roos.
„Mitu korda,” vastab kirikuõpetaja.
Siis plaksutab Barbro käsi ja köögiuksed avanevad.
Sisse tulevad kolm kõrge pagarimütsiga inimest. Endi vahel tassivad nad suurt lauda. Ühe neist tunnevad Lasse ja Maia kohe ära.
„Vaata, see on ju Leopold,” sosistab Maia.
Leopold on see, kes küpsetab
