title>1
Ema ütles ikka, et leiaksin endale naise, kes on minuga igas mõttes võrdväärne.
„Ära armu kellessegi, kes sinu maailma enda jaoks esikohale seab. Armu võimukasse naisesse, kes elab sama kartmatult kui sinagi. Leia naine, kelle pärast tahad olla parem mees.“
Polnud kahtlustki, et olin leidnud võrdväärse naise, kellegi, kes tegi mu elu põrguks ja elas selle nimel, et minuga sõdida. Naise, kelle suud tahtsin kinni teipida … sama palju, kui seda suudelda.
Minu tüdruksõber ja endine intern preili Chloe Mills. Ilus mõrd.
Vähemalt niisugune näis ta minu silmis varem, kui olin tainapea ega mõistnud, kui lootusetult teda armastasin. Olin kohe kindlasti leidnud naise, kelle pärast parem mees olla; olin armunud kartmatusse. Ainult et enamikul päevadel ei õnnestunud mul temaga üle kahe minuti koos olla.
Minu elu: sain ta lõpuks endale, kuid ei näinud teda praktiliselt üldse.
Olin viimased kaks kuud suurema osa ajast ringi reisinud, et leida New Yorgis Ryan Media Groupi uue haru jaoks kontoriruume. Chloe ei sõitnud kaasa, ja olgugi et meie viimane – ja haruldane – ühine nädalavahetus siin Chicagos oli täis sõpru, päikesepaistet ja puhkust, polnud temaga veedetud ajast kaugeltki küll. Olime kogu nädalavahetuse seltsielu elanud, hommikust kuni hiliste öötundideni, ja vaarunud igal ööl minu poole, kus saime vaevu riided seljast, enne kui vaikselt ja uniselt vahekorda astusime. Kui tõele au anda, siis ei tekitanud meie igaöine armatsemine – mis oli ajaga üha intiimsemaks ja metsikumaks muutunud, võimaldades minimaalset uneaega – ikka veel tunnet, et sellest piisab. Ootasin muudkui, et tekiks tunne, nagu oleksime kohanenud, mingisuguse rutiini saavutanud. Kuid seda ei juhtunud. Olin pidevas näljas. Ja esmaspäevad tundusid kõige hullemad. Esmaspäeviti toimusid lõputud koosolekud ning mu ees laotus laiali kogu töönädal – troostitu ja Chloeta.
Tõstsin tuttavat kontsaklõbinat kuuldes pilgu paljundusmasinalt, mille ääres seisin, oodates dokumentide printimist. Justkui mu palveid pealt kuulnud, sammus Chloe Mills minu poole, kandes liibuvat punast seelikut, meresinist kampsunit ja kontsakingi, mis ei tundunud tõele au andes väljaspool magamistuba just kõige turvalisemad. Kui hommikul varem lahkusin, et kella kaheksaseks koosolekuks ettevalmistusi teha, ei katnud tema keha muud kui hele päikesevihk, mis läbi magamistoa akna sisse valgus.
Surusin naeratuse alla ja püüdsin mitte liiga meeleheitlik näida, kuid sama hästi oleksin võinud mitte vaevuda. Ükski minu ilme ei jäänud talle mõistatuseks.
„Näen, et leidsid võlumasina, mis võtab su arvutiekraanilt kraami ja laseb selle paberile,“ hüüdis ta. „Vedelikuga.“
Libistasin käe püksitaskusse, kõlistasin müntidega ja tundsin, kuidas tema õrritav toon ja lähenemine mu veenidesse adrenaliini pumpab. „Tegelikult avastasin selle imelise riistapuu oma esimesel tööpäeval. Mulle lihtsalt meeldis see õnnis vaikus, mis tekkis, kui olin saatnud su kontorisse dokumentide järele.“
Ta jalutas minu suunas, suul lai naeratus ja silmis kelmikas pilk. „Siga.“
Oo jaa. Tule mu juurde, kaunitar. Kümme minutit koopiaruumis? Võiksin vabalt nende kümne minutiga sinu päeva kordaläinuks teha.
„Õhtul ootab sind korralik trenn,“ sosistas ta sammugi aeglustamata ja patsutas mulle õlale, jätkates oma teekonda koridoris.
Jälgisin tema peput, kui ta seda hetkeks hööritas, ning ootasin, et ta naaseks ja piinaks mind veel pisut. Kuid seda ei juhtunud. See oligi kõik? Muud ei saagi? Patsutus õlale, kerge sõnaline eelmäng ja pepuga hööritamine?
Aga ikkagi, täna on esimene õhtu üle mitme nädala, mille saame ainult kahekesi veeta.
Olime olnud armunud rohkem kui aasta – ja keppinud sellest veelgi kauem –, kuid sellest hoolimata polnud meil õnnestunud pärast San Diegot olla pikemalt koos kui vaid nädalavahetuse.
Ohkasin ja võtsin prinditud paberid paljundusmasinast välja. Vajasime puhkust.
Jõudnud tagasi oma kabinetti, panin dokumendid lauale ja põrnitsesin arvuti monitori, millelt vaatas üllatuseks vastu peaaegu tühi kalenderplaan. Olin nädal aega meeletult pikki tööpäevi teinud, et jõuaksin võimalikult kiiresti koju Chloe juurde, nii et kui varahommikune Payrolliga kohtumine välja arvata, oli muus osas vabakava. Kuid Chloel jagus oma uuel ametipostil ilmselgelt tegemist.
Igatsesin seda aega, kui ta oli veel mu intern. Igatsesin tema kamandamist. Igatsesin päriselt seda, kuidas tema mind vastu kamandas. Esimest korda üle mitme kuu oli mul aega kabinetis istuda ja sõna otseses mõttes tühja passida. Sulgesin silmad ja peast käis sekundite jooksul läbi sadu mõtteid. New Yorgi tühjad kontoriruumid enne seda, kui lennujaama sõidan. Väljavaade kogu elamise kaasa pakkimisest. Sootuks meeldivam väljavaade Chloega uues kodus asjade lahtipakkimisest. Ja siis asus mu aju oma eelisteekonnale – alasti Chloe kõikvõimalikes poosides.
See viis mind ühe lemmikmälestuseni minust ja Chloest – hommik pärast tema esitlust. Kogu see kirg ja pinge, mis kaasnes ausa ülestunnistusega, et enam polnud meie vahekord pelgalt raevukas keppimine, vaid huvitusime millestki enamast, oli toonud kaasa ühe meie suurima tüli. Ma polnud teda mitu kuud näinud ja ilmusin tema stipendiumi esitlusele, et näha, kuidas ta seal hiilgab. Ja seda ta tegigi.
Kuid pärastpoole, hoolimata kõigest, mida olime üleval koosolekusaalis rääkinud, polnud kõik veel kaugeltki öeldud. Leppimine oli veel nii värske ja ma ei teadnud täpselt, kus me oma suhtes olime.
Kui olime tänavale jõudnud, vaatasin teda: tema silmi, huuli ja kaela, mis ikka veel pisut punetas neist näksavatest suudlustest, mis sinna minust vaid minuteid tagasi olid jäänud. See, kuidas ta sirutas käe ja tõmbas sõrmega üle väikese maasika, saatis ajust teele närviimpulsi, mis jõudis mu riistani – leppimine on küll tore, aga nüüd on aeg ta enda juurde viia ja läbi keppida.
Ent ma polnud kindel, et me selles päris ühel meelel olime.
Ta nägi päevavalguses välja, nagu variseks iga hetk kokku. Polnud ka imestada. Tundes Chloet, oli ta arvatavasti viimased seitsekümmend kaks tundi järjest oma esitlust ette valmistanud ja viimistlenud, ilma et oleks korrakski sõba silmale saanud. Aga ma polnud teda nii kaua näinud – kas ma suudaksin end piisavalt vaos hoida, et lubada tal koju puhkama minna? Kui ta sooviks tukastada, siis võiksin ju niisama oleskleda ja oodata, kuni ta üles ärkab, eks? Võiksin tema kõrval lebada, veenda end, et ta on tõepoolest sealsamas ja et see tõepoolest juhtus ja lihtsalt … mida? Tema juukseid silitada?
Täitsa perses. Kas ma olin alati niisugune friik olnud?
Chloe tõstis arvutikoti üle õla ja see liigutus tõi mind taas maa peale. Aga kui silmi taas pilgutama hakkasin, märkasin, et ta põrnitseb kaugusesse, jõe poole.
„Oled korras?“ küsisin, vaadates allapoole, et me pilgud kohtuksid.
Ta noogutas, võpatades kergelt, nagu oleks mulle vahele jäänud. „Korras, ma olen lihtsalt pisut emotsionaalne.“
„Pisut läbiraputatud?“
Tema kurnatud naeratus sikutas õrnalt miskit mu ribide all, kuid see, kuidas ta enne kõnelemist huuli limpsas, kiskus sikutust veidi allapoole. „Olin nii kurb, kui mõtlesin, et ei näe sind täna. Ja täna hommikul, kogu selle teekonna jooksul sinu kontori juurest siia, mõtlesin, kui imelik see on, et ma teen seda, kuid ei sina, Elliott ega mitte keegi teine Ryan Mediast pole minuga. Ja siis sa tulid siia, ajasid mind loomulikult närvi, aga samas ka naerma …“
Ta kallutas pead ja uuris mu nägu. „Esitlus
