korteris eksles, ja puhkes valjusti naerma. Ta naeris sedasi tavaliselt siis, kui kavatses mind verbaalselt maatasa teha.
„Mida te oleksite oodanud, härra Ryan?“
Kehitasin õlgu, soovimata tema tundeid riivata, kuid tundsin säärasest ebakõlast siirast uudishimu. „Ootasin lihtsalt, et sinu kodu on pisut rohkem sinu nägu.“
„Mis, sulle ei meeldi mu öökullid või?“ küsis ta naeratades.
„Meeldivad küll, nad lihtsalt …“ alustasin, tõmmates käega närviliselt läbi juuste.
„Ja need diivanid?“ segas Chloe vahele. „Kas sa ei arva, et meil võiks neil lõbus olla?“
„Kullake, meil võib siin ükskõik missugusel pinnal lõbus olla, pidasin silmas vaid seda, et ma arvasin, et sinu kodu pole nii …“
Persse. Miks ma ikka veel rääkisin? Vaatasin Chloe poole. Ta oli suu käega katnud ja naeris hääletult.
„Rahune,“ ütles ta. „See oli mu ema korter. See on kena, aga sul on õigus. Mitte miski sellest ei kuulu mulle. Kui koolis käisin, polnud mõtet seda maha müüa või uusi asju osta.“
Heitsin korterile veel ühe uudishimuliku pilgu. „Saad endale lubada sajadollarilisi püksikuid, kuid ei tahtnud uut diivanit?“
„Ära ole selline snoob. Mul polnud uut diivanit vaja. Uusi püksikuid aga sageli,“ lisas ta vaikselt ja paljutähenduslikult.
„Ja kuidas veel.“
See täiuslik meeldetuletus viis mu sammukese talle lähemale, ja ma asusin taas hellalt tema nööpe ründama. Libistanud Chloel särgi üle õlgade ja mööda käsivarsi alla, vahtisin teda enese ees seismas, seljas vaid punane pitsist rinnahoidja ja sellega sobivad püksikud. Need olid napid.
„Ütle mulle, mida sa tahad,“ ütlesin, tundes kerget meeleheidet, kui ta juukseid õla taha lükkasin, et saaksin suudelda tema kaela, lõuga, kõrva. „Minu riista? Suud? Käsi? Hoidku jumal, ma teen täna kõike, aga kust alustada? Ma pole sind mitu kuud näinud ja tunnen, nagu hakkaksin mõistust kaotama.“
Sirutasin ta käe järele, utsitasin teda lähemale pugema. „Tibuke, puuduta mind.“
Chloe liikus kätega mööda kaela ülespoole ja võttis mu näo pihkude vahele. Tundsin teda värisemas. „Bennett.“
Alles siis, kui ta mu nime sedasi lausus – nagu oleks arg ja vahest pisut ärevgi –, meenus mulle, et tal olevat mulle muudki öelda, kui et „Ma armastan sind“. Midagi, mis ei meeldiks mulle.
„Mis on?“
Ta silmad olid suured, ekslemas, vabandavad. „Kaitsesin just kraadi ja …“
„Oh pekki. Ma olen täielik jobu. Peaksin sind õhtusöögile viima või …“
„… ja ma lubasin Juliale ja Sarale, et lähme välja …“
„… võib-olla võiksime õhtusöögile minna pärast seda, kui olen sind lõpuni viinud …“ vatrasin edasi.
„… et esitluse järel paar jooki teha …“
„Tahan vaid korra kuulda, kuidas lõpuni jõuad, ja me võime minna. Anna mulle ainult …“ vakatasin, lastes tema sõnadel lõplikult kohale jõuda. „Oota, mida? Sa lähed Julia ja Saraga välja? Täna?“
Chloe noogutas, silmad kissis. „Ma ei teadnud, et sa tuled. Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma tahaksin neile helistada ja ära öelda. Ainult et ma ei saa. Mitte pärast neid viimaseid kuid, mil nad mu vastu nii head on olnud … Kui meie sinuga olime …“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
