• ÜKS •
1
Kui ma esimest korda kuulutust lugesin, pani see mind läkastama, vanduma, sülitama ja lõpuks viskasin ma ajalehe põrandale. Et sellest ei tundunud veel küllalt olevat, siis napsasin lehe põrandalt üles, marssisin kööki ja toppisin selle prügikasti. Köögis valmistasin kerge hommikusöögi ning andsin enesele pisut aega maha rahuneda. Sõin ja mõtlesin hoopis muudele asjadele. Nõndamoodi. Siis koukisin lehe prügikastist välja ja keerasin uuesti ette kuulutuste lehekülje, et näha, kas see kuradima teade on ikka veel seal ja täpselt selline, nagu ta mul meeles oli. Oli küll.
ÕPETAJA otsib õpilast. Nõutav tõsine soov päästa maailma.
Ilmuda isiklikult.
Tõsine soov päästa maailma! Oi, kuidas see mulle meeldis. See juba oli midagi. Tõsine soov päästa maailma – jah, suurepärane. Keskpäevaks on kindlasti paarsada idiooti, ajukääbikut, molkust, tobukest, nannipunni, juhmardit ja mitut muud liiki lollpead sel aadressil ukse taga rivis, valmis loobuma kogu oma maisest varandusest, et osa saada haruldasest privileegist istuda mõne guru jalge ees, kes kuulutab, et kõik saab olema hästi, kui igaüks ainult ümber pöörab ja oma naabrit kaisutab.
Kindlasti imestate, miks see mees on nii pahane, nii sapine. See on õigustatud küsimus. Tegelikult küsisin ma iseeneselt sedasama.
Vastus viib tagasi paari aastakümne tagusesse aega, mil mul oli rumal ettekujutus, et ülim, mida ma maailmas teha tahtsin, oli … leida õpetaja. Just nii. Ma kujutasin ette, et ma tahan enesele õpetajat, et ma vajan õpetajat. Et ta näitaks mulle, kuidas inimene saab teha midagi, mida võiks nimetada … maailma päästmiseks.
Rumal, jah? Lapsik. Naiivne. Lihtsameelne. Ebaküps. Või lihtsalt ääretult tobe. Kellegi muus osas ilmselt täiesti normaalse inimese puhul vajab see selgitamist.
See juhtus nii.
Kuuekümnendate ja seitsmekümnendate lastemässude ajal olin ma piisavalt vana mõistmaks, mis neil mõttes oli – nad tahtsid maailma pea peale pöörata –, ning piisavalt noor uskumaks, et neil võib see tõesti korda minna. Nii see oli. Igal hommikul silmi avades ootasin ma, et uus ajastu on juba alanud, et taevas on sinisem ja rohi rohelisem. Ma lootsin kuulda naeru õhus värelemas ning näha inimesi tänavatel tantsimas, mitte ainult lapsi, vaid kõiki! Ma ei palu andeks oma naiivsuse pärast; kuulake ainult selle aja laule, ja te mõistate, et ma polnud üksi.
Siis ühel päeval parajas teismeliseeas ärkasin ma lõpuks üles ja sain aru, et uut ajastut ei tule kunagi. Mässu ei surutud maha, see lihtsalt hääbus moeasjaks. Kas mina olin tõesti ainus inimene maailmas, kelle illusioonid purunesid? Sellest segadusse aetud? Näis küll nii. Kõik teised paistsid asjast üle saavat küünilise irvega, mis ütles: „Noh, mida sa siis õieti ootasid? Kunagi pole olnud midagi enamat ja kunagi ei tule midagi enamat. Keegi ei ole maailma päästmise peal väljas, sest kellelgi pole sellest maailmast sooja ega külma. See oli ainult rumalate piimahabemete jutt. Otsi endale töö, teeni raha, tööta, kuni saad kuuskümmend, siis koli Floridasse ja pane kõrvad pea alla.”
Mina ei saanud sellest nii lihtsalt üle ja oma süütuses mõtlesin, et kuskil peab olema keegi – õpetaja –, kelle tundmatu tarkus pühib ära mu masenduse ning toob segadusse selguse.
Aga loomulikult ei olnud kusagil kedagi.
Ma ei tahtnud gurut või kung fu meistrit või vaimset juhti. Ma ei tahtnud saada posijaks ega õppida zen’i või vibulaskmist või mediteerimist või tegelda oma tšakrate või eelmiste eludega. Seda sorti kunstid ja õpetused on põhimõtteliselt isekad, nad kõik on loodud selleks, et neist saaks kasu õpilane, mitte maailm. Mina otsisin midagi hoopis muud, kuid ma ei leidnud seda ei kollastelt lehekülgedelt ega kusagilt mujalt.
Hermann Hesse „Hommikumaarännakus” ei saa me iialgi teada, milles seisnes Leo aukartustäratav tarkus. Seda seetõttu, et Hesse ei saanud meile jutustada seda, mida ta ise ei teadnud. Ta oli nagu mina – ta igatses, et maailmas oleks keegi Leo-sugune, keegi salajaste teadmistega ja tarkusega, mis ületanuks tema oma. Tegelikult ei ole muidugi mingit varjatud tarkust; keegi ei tea rohkem sellest, mida võib leida avaliku raamatukogu riiulilt. Kuid tookord ma seda veel ei teadnud.
Nii ma otsisin. Nii rumal kui see praegu ka ei tundu, ma otsisin. Võrreldes näiteks graali otsimisega oleks viimane tunduvalt mõistlikum olnud. Ma ei räägi sellest, see on liiga piinlik. Ma otsisin, kuni sain targaks. Ma ei teinud end enam lolliks, aga miski mu sisemuses oli surnud, miski, mida ma mingil moel alati armsaks olin pidanud ja imetlenud. Selle asemele tekkis arm – kõva, kuid ikkagi valus.
Ning nüüd, aastaid pärast seda, kui olin oma otsingutest loobunud, otsib mingi šarlatan ajalehekuulutusega sedasama noort unistajat, kes ma olin viieteistkümne aasta eest.
Kuid see ei selgita ju ikkagi mu pahameelepurset, eks ole?
Proovime siis niimoodi: te olete olnud kellessegi juba kümme aastat armunud, kellessegi, kes teid praktiliselt üldse tähele ei pane. Te olete teinud kõik ja püüdnud igati panna seda inimest nägema teis väärtuslikku, austust väärivat inimest, kelle armastus on midagi väärt. Siis ühel päeval avate ajalehe, heidate pilgu isiklike kuulutuste rubriiki ning näete, et teie armastatu on sinna pannud kuulutuse, milles … otsib kedagi, kes on väärt tema armastust ning kes armastaks teda.
Loomulikult ei ole see päris sama. Miks pidanuks ma ootama, et see tundmatu õpetaja võtab kuulutamise asemel kõigepealt ühendust minuga? Vastupidi, kui see õpetaja oli šarlatan, nagu ma oletasin, miks ma siis tahtsin, et ta minuga kontakteeruks?
Olgu. Ma olin irratsionaalne. Seda juhtub, see on lubatud.
2
Ma pidin sinna minema, loomulikult – pidin ennast veenma, et see on lihtsalt järjekordne pettus. Saate ju aru. Kolmekümnest sekundist, ühest pilgust, tema kümnest sõnast aitab. Siis ma tean. Seejärel saan minna koju ja kogu loo unustada.
Kui ma sinna jõudsin, üllatusin, leides eest väga tavalise kontorihoone, kus olid teisejärgulised reklaamiagendid, advokaadid, hambaarstid, reisikorraldajad, kiropraktikud ning üks või kaks eradetektiivi. Olin oodanud veidi teistsugust õhkkonda – punakast liivakivist hoonet, seinapaneele, kõrgeid lagesid ja luukidega aknaid näiteks. Otsisin tuba 105 ning leidsin selle maja tagaosast, aken tänava poole. Uks oli mittemidagiütlev. Lükkasin selle lahti ja astusin suurde tühja ruumi. See ebatavaline ruum oli tekkinud vaheseinte mahalõhkumisega, jäljed parkettpõrandal olid siiani näha.
Minu esimene mulje oli tühjus. Teine mulje tuli haistmismeele kaudu – koht haises nagu tsirkus, ei, mitte nagu tsirkus, vaid rändloomaaed; äravahetamatu, kuid mitte ebameeldiv. Vaatasin ringi. Ruum ei olnudki täiesti tühi. Vasakul vastu seina oli väike raamatukapp umbes kolme-neljakümne köitega, peamiselt ajaloost, esiajaloost ja antropoloogiast. Üksik polsterdatud tool seisis keskel, näoga parema seina suunas, ning paistis, nagu oleksid kolijad selle maha unustanud. Kahtlemata oli tool mõeldud meistri jaoks; õpilased põlvitavad või kükitavad tema põlvede ees poolkaarde asetatud mattidel.
Ja kus olid need sajad õpilased, keda ma olin ette kujutanud? Ehk olid nad tulnud ning nagu Hamelni lapsed siit ära juhitud? Põrandal lasuv tolmukord ei toetanud seda mõtet.
Selles ruumis oli midagi imelikku, kuid ma pidin veel kord ringi vaatama, et aru saada, mis nimelt. Ukse vastasseinas oli kaks kõrget kahe poolega akent, mille kaudu immitses tänavalt nõrka valgust; naaberkontoriga ühine vasakpoolne sein oli tühi. Parempoolses seinas oli tohutu peegelklaasist aken, aga mitte vaatega väljapoole, sest läbi selle ei tulnud üldse mingit valgust; see oli aken naaberruumi, mis oli isegi hämaram sellest, kus mina asusin. Ma arutasin endamisi, mis pühadusobjekti seal uurivatest kätest turvalises kauguses küll võidakse näidata. Oli see
