et tahate müüa?” küsis maakler.
„Jah,” vastas Alice.
„Lihtsalt …” Mees viipas oma märkmeplokiga meie poole. „Miks te ei võiks siia jääda? Abiellute. Saate lapsi. Rajate endale elu. Meie linnas on noori peresid vaja. Minu lapsed muudkui igavlevad. Poiss on sunnitud sellepärast vutti mängima, et meil ei jätku pesapallimeeskonna jaoks lapsi.”
„Noh,” ütles Alice eemale, tänava poole vaadates, „sellepärast et.”
Kogu lugu. „Sellepärast et.” Mees lülitus hetkega tagasi kinnisvararežiimile. Ta pakkus mingi hinna välja ja Alice pakkus pisut väiksemat summat. „See jääb siinse piirkonna turuhinnast allapoole,” sõnas maakler üllatunult.
„Pole viga. Ma tahan lihtsalt selle asjaga ühele poole saada,” vastas Alice.
Maakler kritseldas midagi oma märkmeplokki. „Minu töö teeb see igatahes lihtsamaks.”
Mõne tunni pärast sõitis veoauto ette, mehed ronisid välja ning maja tehti kulunud mööblist ja vananenud kodumasinatest tühjaks. Alles jäi ainult kaks lamamistooli – basseini äärde, mis oli püsinud muutumatuna alates 1974. aastast, mil see valmis kaevati ja tsementeeriti.
Järgmisel hommikul saabus teistsugune veoauto teistsuguste meestega – maakleri palgatud lavakujundajatega. Nad vedasid majja terve komplekti uut mööblit. Nad tegutsesid kiiresti ja enesekindlalt, paigutades seintele suuri abstraktseid maale ja riiulitele väikseid säravaid iluasjakesi. Kui nad oma tööga valmis said, oli maja küll sama, aga siiski erinev: puhtam, avaram ja tühi neist tüütutest esemetest, mis annavad kodule hinge.
Päev hiljem tegi trobikond kinnisvaramaaklereid potentsiaalsete ostjate karjale hulga ekskursioone läbi tubade, kus kõik omavahel sosistades seina- ja garderoobikappide uksi avasid ning paberilt pakkumise üksikasjade loetelu uurisid. Samal pärastlõunal edastas maakler telefoni teel neli pakkumist ja Alice võttis neist suurima vastu. Me pakkisime oma asjad kokku ja ma broneerisin meile lennupiletid koju San Franciscosse.
Õhtul, kui tähed paistma hakkasid, lipsas Alice õue, et öist taevast vaadata ja Alabamaga igaveseks hüvasti jätta. See oli soe õhtu ja üle tagumise piirdeaia saabus pahvakatena liha grillimise aroome. Õuelampide valgus peegeldus basseiniveelt sädeledes vastu ning lamamistoolid tundusid sama mugavad, nagu nad pidid olema esimesel päeval, mil Alice’i isa need siia taris – tol ajal, mil tema naine oli kaunis ja päevitunud ning lapsed väikesed ja ohjeldamatud. Mina kogesin seda hetke kui mõnusaimat tahku Alabamast, aga Alice paistis sellest hoolimata nii kurb, immuunne ilule, mis oli meile ilma hoiatamata ligi hiilinud.
Hiljem rääkisin sõpradele, et mõte seda hetke ära kasutada tuli mulle ootamatu impulsi ajel. Ma tahtsin ta meeleolu parandada. Tahtsin talle näidata, et tulevik on olemas. Tahtsin talle sellel leinapäeval õnnetunnet kinkida.
Astusin õue, kõndisin basseini juurde, laskusin põlvili, võtsin sõrmuse karbist välja ja ulatasin selle oma higisel peopesal Alice’ile. Ma ei öelnud midagi. Ta vaatas mulle otsa, vaatas sõrmust, naeratas.
„Nõus,” ütles ta.
3
Meie pulmapidu toimus Vene jõe kaldapealsel asuval karjamaal, kahetunnise autosõidu kaugusel San Franciscost põhja poole. Olime käinud seda paika mitu kuud varem vaatamas. Alguses sõitsime paar korda õigest kohast mööda, sest selle suunas ei näidanud tee pealt ükski viit. Kui me värava avasime ja mööda jalgrada jõe poole kõndisime, kallistas Alice mind ja ütles: „Ma jumaldan seda.” Esiti arvasin, et ta teeb nalja. Hein oli tükati viis jalga kõrge.
Krundil asus tohutu suur, laia territooriumit hõlmav piimafarm ja karjamaal uitasid ringi lehmad. Farmi omanikuks oli Alice’i sõbranna, rütmikitarrist tema esimesest bändist. Jah, Alice oli tegev ühes bändis ja võimalik, et te olete isegi nende muusikat kuulnud, aga sellest võime hiljem rääkida.
Päev enne pulmi õnnestus mul taas õigest teeotsast mööda sõita. Kuid seekord põhjusel, et koht nägi täiesti teistsugune välja. Kitarrist Jane oli veetnud mitu nädalat karjamaad niites ja ümber kujundades, sinna mättaid paigutades. See oli vapustav. See nägi välja nagu maailma kõige täiuslikum golfiväljak. Rohumaa kulges künkast üles ja laskus sealt alla jõe poole. Jane ütles, et tema ja ta naine olidki otsinud projekti, millega tegelda.
Seal oli suur telk, väliterrass, bassein ja moodne supelmaja. Jõekaldal kõrgus lava ja künka otsas seisis lehtla, mis vaatas kõigele muule ülalt alla. Lehmad uitasid oma aeglasel, meditatiivsel moel ikka veel ringi.
Kohale toodi toolid, lauad, tehnika, kõlarid ja päikesevarjud. Alice ei armastanud eriti pulmi, aga ta jumaldas pidusid. Nende aastate jooksul, mil mina teda tundsin, ei olnud me ühtegi pidu korraldanud, aga ma olin kuulnud lugusid. Suurejoonelistest tantsupidudest ballisaalides, randades, tema eelmistes korterites; see tundus olevat tema eriline anne. Nii et kui asi organiseerimist puudutas, astusin ma kõrvale ja lasin tal oma oskusi näidata. Kuude kaupa planeerimist, kõik täiuslik, kõik täpselt õigesti ajastatud.
Kakssada inimest. Sada neist pidid olema minu külalised ja sada tema külalised, kuid kokkuvõttes tuli numbrite vahekord pisut vildakas. Kutsutute nimekiri oli veider nagu igas pulmas. Minu vanemad ja vanaema, äripartnerid mu abikaasa firmast, kolleegid kliinikust, kus ma varem töötasin, endised kliendid, sõbrad nii kolledžiajast kui ka magistriõppest, Alice’i vanad muusikasemud ning kirju valik igasuguseid muid tegelasi.
Ja Liam Finnegan oma naisega.
Nemad olid viimased, keda me kutsusime, külaliste nimekirjas järjekorranumbriga 201 ja 202. Alice oli kohtunud Finneganiga kolm päeva enne pulmi advokaadibüroos, kus ta oli terve viimase aasta päevade ja ööde kaupa tööd rabanud. Ma tean, see on veider, et mu naine on jurist. Kui te teda tunneksite, siis oleksite samuti üllatunud. Ja me võime sellest ka lähemalt rääkida, aga hiljem. Praegu on siin oluline Finnegan – Finnegan ja tema naine, Liam ja Fiona, külalised 201 ja 202.
Mu naine, kes oli advokaadibüroo nooremosanik, tegeles Finnegani juhtumiga. Tegu oli intellektuaalse omandi küsimusega. Nüüdseks oli Finneganist saanud ärimees. Kuid palju aastaid tagasi oli ta ühe Iiri folk-rokkansambli legendaarne käilakuju. Vaevalt et te kunagi tema muusikat kuulnud olete, aga võib-olla olete silmanud kusagil tema nime. See on läbi käinud kõigist neist tuntud Briti muusikaajakirjadest – Q, Uncut, Mojo. Mitu tosinat muusikut väidavad, et tema looming on neid olulisel määral mõjutanud.
Niipea kui Alice oli selle tööülesande saanud, ketrasid Finnegani plaadid meie kodus päevade kaupa. Kaasus oli nii üheselt mõistetav, kui intellektuaalse omandi kaasus vähegi olla saab. Üks noor ansambel oli varastanud osa tema laulust ja meisterdanud sellest tohutu hiti. Kui sa oled minusugune, kes ei mõista muusika puhul tehnilisi üksikasju, ei suuda sa neid sarnasusi hoomata, aga muusiku jaoks oli vargus ilmselge, nagu mu naine kinnitas.
Kaasus oli Finnegani mõne aasta taguse kommentaari tulemus. Ta oli öelnud intervjueerijale, et tolle bändi hitt sarnaneb kahtlaselt ühe lauluga tema teiselt albumilt. Tal ei olnud vähimatki plaani seda asja edasi ajada, kuid siis saatis noore bändi mänedžer Finneganile kirja, milles nõuti, et ta oma kommentaari pärast vabandaks ja kinnitaks avalikult, et laul ei ole varastatud. Lugu arenes sealt edasi ja viis kokkuvõttes välja selleni, et mu abikaasa tegi oma esimese suurema juhtumi kallal miljon tundi tööd.
Nagu ma ütlesin, oli ta nooremosanik, ning kui otsus tehti Finnegani kasuks, võtsid partnerid kogu au endale. Kuu aega hiljem, nädal enne meie pulmi külastas Finnegan advokaadibürood. Talle oli makstud meeletult suur summa raha, kõvasti rohkem, kui ta nõudis, ja ilmselgelt rohkem, kui tal vaja oli, niisiis tahtis ta kõiki
