style="font-size:15px;"> Oli sombune suvepäev. Tibutas vihma. Seadsin sammud Peratsi järve äärde, mis asub Kanepi lähedal metsa sees. Käisin siin alati kalal, kui olin tädil külas. Nii väline vaatlus kui ka praktika kinnitasid kala olemasolu. Päikesepaistelise ilmaga oli järves näha suuri latikaparvesid. Kord leidsin järve äärest isegi ondatra näritud hiiglasliku surnud angerja.
Laskusin mäest alla orgu ja viskasin õnge vette. Peagi vahetasin püügiala. Läksin kala otsima kohta, mis oli ilmselt päev varem sissesöödetud. Panin otsa jämeda ööussi ja viskasin õnge vette. Ritv oli pihlakast ja ka muu varustus imelihtne. Ma ei pidanud kaua ootama, kui kork oli kadunud. See ei olnud ahvena või väikse kala võtmine. Kork oli ja siis ma nägin, kuidas see lihtsalt kadus järve põhja suunas. Tavaliselt tõmbab kala korgi nii kümne sentimeetri sügavusele, siis tõuseb kork uuesti pinnale ja mäng jätkub. Nüüd ei olnud korki enam näha. Mida teha? Tõmbasin. Nägin, kuidas järve põhjast lähenes hiiglaslik hõbehall olend. Tirisin õnge ja nägin teda veel. See oli väga suur kala. Siis hammustas elukas ussi pooleks ja oligi läinud – tagasi oma valitsemisalale.
Mustoja forellid
Võrtsjärve ääres sai uurida koha ja angerjat, aga Tallinnas hakkas isa lõheteadlaseks. Kalateadlastele meeldib eriti uurida forelle ja lõhesid. Ükskord kogunes Lahemaal Mustoja äärde hulk kalateadlasi, et teostada kontrollpüük.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
