Kalle Klandorf
Palgasõdur. Teine osa: Kassi-hiire mäng
Pühendan selle raamatu oma vanematele, kes on katsumusterohketel eluperioodidel mulle väga suureks toeks olnud ning seda oma tervise ja närvide hinnaga.
Lugejale
Endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi esimene põnevusjutt “Palgasõdur. Üksik hunt” viis meid tänapäeva Eesti Vabariigi algusaegadesse, kui toimus palju valgustkartvaid lugusid. End üksiku hundina tundev Heiko on olnud sportlane, sõjaväes diversant, eradetektiiv, palgasõdur ja isegi palgamõrvar.
“Sulle on teistsugust seiklust vaja, relvi täristada, raha kokku ajada ja siis see mingite kuttide ja naistega maha juua. Ilmselt hakkab närvidele ka see, et pead üksi ja ükshaaval inimesi tapma. Muidugi saab neid nimetada inimesteks suurte reservatsioonidega. Need on samasugused pätid nagu sina. Võib-olla veel hullemadki. Palgasõdur on hoopis teine tera,” arvas kangelane iseenda kohta eelmises raamatus.
Raamatu (anti)kangelase eluohtlike seikluste läbi sai autor avaldada palju sellist infot, mida ta oma värvikast ja ohtlikust töisest minevikust ilmselt kunagi nende osaliste tõeliste nägude ja nimedega avaldada ei saaks. Ent paarikümne aasta politseitöö põnevad lood ei ole kokku võetavad ühe raamatuga.
Uues Palgasõduri-seikluses on Heiko vastaseks ka eelmisest raamatust läbi vilksatanud kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad ei kohtu, kuid asuvad ometi mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Teadmata, et selles mängus on teisigi kasse ning tegelikult ei saa ükski tegelane
kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Ehk sellepärast, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle karvane käsi paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Kassist võib saada hiir ja hiirest kass, kunagi pole teada, millal järjekordne lõks kinni klõpsatab.
See raamat pole järg eelmisele raamatule “Üksik hunt” selles mõttes, et eelmist lugemata ei saaks seda lugeda. Palgasõduri triloogia iga raamat on loetav ka omaette krimijutuna. Ajas asub see lugu eelmisest raamatust isegi eespool. Või osaliselt eespool, kuna Klandorfi põnevates seiklusjuttudes põimuvad erinevate aegade mineviku- sündmused läbi neis osalenud inimestes tekkinud seoste. Niisiis võib eelmist osa lugenu tunda ära mitmeid tegelasi ja meenutada seoseid nende vahel, kuid esimest korda just selle raamatu kätte võtnu jaoks võib teise osana või järjena tunduda hoopis “Üksiku hundi” lugu eelmises raamatus.
Seega pole vahet, kummast te alustate, põnev ja kaasakiskuv lugemiselamus on garanteeritud mõlemal juhul.
Haihtunud tunnistaja
Väljas lõõtsub tuul ja ladistab vihma. Tallinna Kriminaalpolitsei ülem Mändmaa on kamina ees istet võtnud ja loeb ajalehte. Järjekordne tööpäev lõppes mõne tunni eest. Ajalehed kirjutavad autode varguste kasvust. Tõepoolest, viimasel ajal on meid külastama hakanud gastrolöörid Riiast ja Vilniusest. Peab võtma ühendust piirivalvega ja vaatama, kuidas nendega paremat koostööd teha. Mändmaa paneb lehe käest. Vahel harva on üksi kodus hea olla. Naine viibib välismaal mingil balletiartistide konkursil, kohtunikuna. Vanem tütar on oma elukaaslasega välja läinud. Noorem ilmselt veel trennis, tema lõpetab keskkooli. Diivani juurde jalutab suur hallivöödiline kassivolask Efrusiine. Teeb maailma kõige tagasihoidlikuma näo pähe ja hüppab Mändmaale sülle. Tema on selle pere täieõiguslik liige, nagu ka suur kaukaasia lambakoer Roy, kes pole viitsinud veel kuuti minna, vaid istub vihmavarjus trepi varikatuse all. Laual hakkab piiksuma mobiil. Mändmaa vaatab kella, see on saanud 23.10. Äkki on noorema tütre autoga midagi juhtunud. Peab vist vastu võtma. Mändmaa viskab kassi maha, see vaatab talle vihaselt otsa ja marsib saba seljas teise korruse trepimademe poole. Samal ajal sõidab hoovi noorem tütar oma Opel Senatoril.
Niisiis, tütar ei helista. Naisega olen ka täna rääkinud. Noh, ega palju rohkem arvata pole, kes helistada võiks. Telefon ei vaiki, vaid piiksub üha kõvemini. “Korrapidaja Laasik siin, vabandage härra aseprefekt, aga toimunud on tapmine Kuusepuu 222a, kas lähete kohale? Operatiivgrupp on juba teel sinna.” Kunagi seisis tema miilitsatöö algaastatel linna korrapidaja juures silt, kui alaealistega midagi juhtub, siis teatada Mändmaale. Nüüd teatatakse talle igast tapmisest või suuremast röövist. “Laasik, Laasik, alati kui sina oled korrapidaja, juhtub mingi järjekordne jama. Peab sind vist mujale üle viima. Ja mida sa kurat härratad. Muidugi sõidan kohale. Kes seal maha löödi?”
“Ära vii mind palun välitööle üle, mul on siin hea soe olla, kui sina lähed vihma kätte,” teeb kolleeg hädaldava häälega mängu kaasa. “Maha lasti muuseas Tanel Koit hüüdnimega Mängur. Mäletad teda?” Laasikut tean ma juba 20 aasta ringis. Mina noor kriminaaljälituse töötaja ja Laasik kogenud korrapidamise töötaja. Tiiduga oli koos öövalvetes lõbus. Mehel jagus anekdoote ja naljakaid ütlemisi nagu varrukast. Linna hoidis ta oma vahetuse ajal korralikult kontrolli all, temaga juhtus alati lugusid, aga lahendusi leidis ta sama ruttu kui erinevaid anekdoote oma arsenalist. Aastatega sai minust pealinna kriminaalpolitsei ülem, aga Laasik oli ikka endiselt asendamatu juhtimiskeskuses. “Mäletan küll, noorema põlve kurjategija. Noh, ma siis lähen. Kes operitest täna valves on?”
“Sündmuskohal on inspektor Oja ja mõrvagrupi ülem Elmar Tamm.” Teadsin mõlemaid. Oja oli suurt kasvu maapoiss. Hiljuti mõrvarühma tulnud. Tugev kui karu, aga küllaltki aeglase mõtlemisega. Tamm oli viimase aja suurepärane leid. Oja täpne vastand. Keskmist kasvu, hea jutuga, liikuv, füüsiliselt pigem osav kui tugev. Pea lõikas aga poisil hästi. Hakkasin endale teksaseid jalga ajama, kui noorem tütar tuppa astus. “Kuhu sina lähed, vaata kui vastik ilm väljas on.” Nagu naine ikka ütles, olid meie lapsed “tükikesed meie südame küljest”. “Keegi pätt on maha lastud, lähen heidan pilgu peale. Söö, hakklihakaste ja kartulid on pliidil. Anna koerale ka maiust, kass on söönud ja läks vist sinu voodisse magama. Viska mõned puud veel kaminasse.”
Tütar vaatab mu toimetusi kaastundliku näoga ja ohkab. Eks meil mõlemal on raske. Tema peab õppima hakkama, mina tööle minema. Väljun majast ja keeran välisukse lukku. Maja on mul vana. Ehitatud 1920ndate keskel. Kui naisega siia viis aastat tagasi sisse kolisin, elasid siin joodikud. Vaatamata sellele, et iga jumala päev seltskond siin sees jõi, oli puhtus majas. Joodik müüs maja väga soodsalt. Ostsin talle veel kolmetoalise korteri Järvele. Kõik olid rahul. Tegin majas kohe remondi. Lõin kõik seest tühjaks ja ehitasin oma käega oma näo järgi üles. Sai ilus maja. Mul on mõned ameeriklased külas käinud, kes sattusid majast ja krundist suurde vaimustusse. Krundil kasvavad suured kastanid ja vahtrad. Kesklinna on vaid viis minutit autosõitu. Kui plikad olid väikesed, oli neid hea kooli viia ja siis edasi Lubja tänavale tööle minna. Nüüd sõidavad tüdrukud ise autodega ringi. Nooremal küll pole veel autojuhilube, aga lubas ise oma asjad ära klaarida, kui vahele jääb. Huvitav küll, siiani pole jäänud. Peaks vist ikka liikluspolitseil laskma teda kontrollida ja vaadata, kuidas ta asjast välja rabeleb.
Suur valge kaukaaslane Roy on ennast trepimademele välja sirutanud ega taha mind õue lasta. Ta paneb oma tohutu käpa mulle kinga peale ega lase mind enne trepist alla, kui pole teda süganud ja rääkinud, miks ma pean kodust ära minema. Ükskord võtsin ma Roy päris südalinna jalutama. Läksin vaikselt taskuvaraste juurde. Lasin Royl neid veidi nuusutada ja ka nende peale väheke uriseda. Oleks siis varaste nägusid keegi näinud. Nad seisid hiirvaikselt ega liigutanud. Käskisin koeral istuda ja hakkasin nende dokumente kontrollima. Keegi isegi ei iitsatanud. Nägin, et Royl valgusid aegamisi silmad verd täis. See tähendas alati seda, et varsti hakkab ta kedagi igavusest hammustama. Lõpetasin kiiresti kontrolli, manitsesin taskuvargaid mitte täna varastama, sest muidu muutub mu koer närviliseks, ja läksin minema. Pärast sügamist ja jutustamist annab Roy mind vabaks. Istun autosse ja keeran väravast välja. Sõit läheb mööda Järvevana teed Nõmme poole.
