title>Armastusega, Mathew ja James Prichardile ning mu perekonnaleTänusõnad
Ma olen tohutult tänulik järgnevatele toredatest, pühendunud ja vaimustavatest inimestest meeskondadele: James Prichard, Mathew Prichard, Hilary Strong, Christina Macphail, Julia Wilde, Lydia Stone, Nikki White ja kõik teised Agatha Christie Ltd-s; David Brawn, Kate Elton, Laura Di Guiseppe, Sarah Hodgson, Fliss Denham ja kõik teised HarperCollins UK-s; Dan Mallory, Kaitlin Harri, Jennifer Hart, Kathryn Gordon, Danielle Bartlett, Liate Stehlik, Margaux Weisman ja teised William Morrow’s; Peter Straus ja Matthew Turner Rogers, Coleridge & White’is.
Ma tänan kõiki Poirot’ kirjastajaid erinevates riikides, neid on loetlemiseks liiga palju, kuid tänu neile jõuab see romaan lugejateni kõikjal maailmas. Ning ma olen suuresti tänulik kõigile, kes lugesid ja nautisid „Monogrammimõrvu” ning kirjutasid, meilisid või säutsusid sellest mulle. Adele Geras, Chris Gribble ja John Curran lugesid varasemaid versioone ning tutvusid esialgsete ideedega, ma olen neile tänulik kasulike kommentaaride eest. Ma tänan Rupert Beale’i neeruhaiguste eksperthinnangu eest ja Guy Martlandi, kes oli valmis mind valgustama meditsiiniliste tõenäosuste osas. Tänan Adrian Poole’i, kes jagas oma teadmisi Shakespeare’i „Kuningas Johnist”, ja Morgan White’i, kes kogus kokku kõik selle, mida mul oli vaja teada 1929. aasta Iirimaast.
Suur tänu Jamie Bernthalile, kes algusest lõpuni aitas igal võimalikul moel. Ilma temata oleks see raamat kehvem ja seda poleks olnud nii lõbus kirjutada – kõige hullem aga, et Lillieoak oleks jäänud korruseplaanideta!
Nagu alati, olen ma toetuse eest tänulik Danile, Phoebe’ile ja Guy Jonesile, mu imetlusväärsele perekonnale. Ning sugugi tähtsusetu roll polnud mu koeral Brewsteril, kes andis ühe tegelaskuju kaudu mõista, et Lillieoakis peaks olema koer. Ta on nii uhke ja tõenäoliselt arvab, et seekordne Poirot on tema kohta. (Mitme esimese kuu jooksul oli „Sa oled nii uhke” käsikirja tööpealkirjaks.)
ESIMENE OSA
1. PEATÜKK
Uus testament
Michael Gathercole silmitses kinnist ust ja püüdis end veenda, et on õige aeg koputada, kui eakas kappkell alumise korruse eesruumis oma kokutaval kombel täistunnist teatas.
Gathercole’il oli käsk ilmuda kell neli ja neli nüüd oligi. Viimase kuue aasta jooksul oli ta selles punktis – Lillieoaki laial trepimademel – seisnud palju kordi. Ainult üks kord oli ta olnud murelikum kui praegu. Siis oli ta olnud üks kahest ootajast, mitte üksi, nagu sel korral. Ta mäletas seniajani iga viimast kui sõna selle teise mehega peetud vestlusest, kuigi oleks eelistanud neid mitte mäletada. Rakendades enesevalitsust, millele ta alati toetus, peletas ta selle teadvusest.
Teda oli hoiatatud, et see pärastlõunane kohtumine saab olema tema jaoks raske. Hoiatus oli olnud osa kutsest, mis oli majaperenaise jaoks tüüpiline. „See, mida ma kavatsen teile öelda, šokeerib teid…”
Selles Gathercole ei kahelnud. Aga hoiatusest polnud talle kasu, sest seal ei öeldud midagi selle kohta, milliseid ettevalmistusi ta peaks tegema.
Ta ebamugavustunne süvenes veelgi, kui ta uuris oma taskukella ja märkas, et kõhklemise, kella väljavõtmise ja vestitaskusse tagasi panemisega ongi ta juba hilinenud. Kell oli üks minut neli läbi. Ta koputas.
Ainult üks minut hilinemist. Ta märkab – kas oli üldse midagi, mida ta ei märkaks –, aga kui veab, siis ei hakka ta sellest juttu tegema.
„Tulge sisse, Michael!” Leedi Athelinda Playford kõlas lennukalt, nagu alati. Ta oli seitsekümmend aastat vana, kuid ta hääl oli tugev ja selge nagu lihvitud kelluke. Gathercole polnud kunagi näinud teda mõtlikus meeleolus. Leedi leidis alati põhjuse elevuseks – sageli killukestest, mis oleksid tavalise inimese murelikuks teinud. Leedi Playfordil oli anne ammutada rõõmu ka tähtsusetutest ja vastuolulistest asjadest.
Gathercole oli imetlenud ta lugusid õnnelikest lastest, kes lahendasid kohaliku politsei segadusse ajanud saladusi, sellest ajast peale, kui ta need üksildase kümneaastasena Londoni lastekodus avastas. Kuue aasta eest oli ta esimest korda kohanud nende lugude loojat ja leidnud, et autor on niisama relvituks tegev ja ettearvamatu kui tema lood. Ta polnud kunagi lootnud oma valitud erialal kaugele jõuda, kuid siin ta nüüd tänu Athelinda Playfordile oli: suhteliselt noor mees, kolmkümmend kuus aastat vana, ja partner edukas advokaadifirmas Gathercole & Rolfe. Mõte, et mingi edukas ettevõte võib kanda tema nime, hämmastas Gathercole’i ikka veel, kuigi tal oli olnud aastaid aega sellega harjumiseks.
Ta ustavus leedi Playfordile ületas küll ta kõik teised elu jooksul tekkinud suhted, kuid isiklik tutvus lemmikkirjanikuga oli sundinud teda endale tunnistama, et ta eelistas sündmuste käigu šokeerivaid ja jahmatavaid pöördeid väljamõeldud maailma ohutus kauguses, mitte reaalsuses. Oli ütlematagi selge, et leedi Playford ei jaganud tema eelistust.
Ta hakkas ust avama.
„Kas te kavatsete… Ah! Seal te olete! Ärge hõljuge seal. Istuge, istuge. Me ei jõua kuhugi, kui me peale ei hakka.”
Gathercole istus.
„Tere, Michael.” Leedi naeratas talle ja tal oli jälle see veider tunne nagu iga kord – just nagu oleks leedi pilk ta üles tõstnud, ümber pööranud ja jälle maha pannud. „Ja nüüd te peate ütlema: „Tere, Athie.” Laske käia, öelge juba! Kõigi nende aastate järel peaks see ometi lihtne olema. Mitte: „Tere päevast, teie kõrgus.” Mitte: „Tere, leedi Playford.” Lihtsalt ja sõbralikult: „Tere, Athie.” On see tõesti liiga raske? Ha!” Ta plaksutas käsi. „Te näete välja nagu tagaaetud rebasekutsikas! Te ei saa aru, miks teid kutsuti terveks nädalaks, eks ole? Või miks härra Rolfe on samuti kutsutud.”
Kas ettevalmistused, mida Gathercole oli teinud, olid ikka piisavad, korvamaks tema ja Orville Rolfe’i eemalviibimist? Oli ennekuulmatu, et nad mõlemad puudusid kontorist viis päeva järjest, aga leedi Playford oli firma kõige kuulsam klient, ühelegi tema soovile ei saanud keelduvalt vastata.
„Ma söandan arvata, Michael, et te mõtlete, kas tuleb veel külalisi. Me jõuame ka selleni, aga ma ootan ikka veel, et te mind tervitaksite.”
Tal ei olnud valikut. Tervitus, mida vana daam temalt iga kord nõudis, ei langenud tema huultelt kunagi loomulikult. Gathercole oli mees, kellele meeldis käituda nii, nagu reeglid ette nägid, ja isegi kui ei olnud reeglit, mis keelanuks tema taustaga mehel pöörduda vikontessi, viienda Clonakilty vikondi Playfordi lese kui „Athie” poole, siis uskus ta kirglikult, et selline reegel peaks olema.
Seega oli kahetsusväärne – nagu ta endale sageli kinnitas –, et leedi Playford, kelle heaks ta oli valmis kõike tegema, suhtus reeglitesse igal sammul põlgusega ja nimetas neid, kes reeglitele allusid, pilklikult „igavateks kuivikuteks”.
„Tere, Athie.”
„No näete!” Leedi sirutas käed välja nagu naine, kes kutsub meest teda embusse haarama, kuid Gathercole teadis, et niisugust kavatsust selle taga ei olnud. „Katsumus on läbi tehtud. Võite lõdvestuda. Aga mitte liialt! Meil on vaja tähtsate asjadega tegelda – kui oleme rääkinud praeguse hetke puntrast.”
Leedi Playfordil oli kombeks nimetada raamatut, mida ta parajasti kirjutas, „puntraks”. Praegune lebas lauanurgal ja ta heitis selle suunas nördinud pilgu. Gathercole’ile meenutas see küll pigem keeristormi paberist mudelit kui pooleli olevat romaani: kortsus, kägardatud servadega paberid, igaühe nurgad isepidi. Seal polnud midagi ristkülikukujulist.
Leedi Playford ajas end oma akna all seisvast tugitoolist püsti. Gathercole oli märganud, et ta ei vaadanud kunagi välja. Kui oli mõni inimolevus, keda uurida, siis ei raisanud leedi Playford aega loodusele. Tema kabinetist
