style="font-size:15px;"> Tema rõõm oli ilmselge ja minus tuksatas süütunne, sest mu enda tunded ei olnud nii siirad. Tema hea tuju küll innustas mind ning näitas, et ta ei paistnud olevat minus pettunud. Poirot’ läheduses on kerge tunda end pettumust valmistava isikuna.
„Te ei teadnud enne tänast siiajõudmist, et ma olen tulemas?” küsisin.
„Non. Ma pean teilt kohe küsima, Catchpool. Miks te siin olete?”
„Ma usun, et samal põhjusel nagu teiegi. Athelinda Playford kirjutas ja palus mul tulla. Ei juhtu just iga päev, et kedagi kutsutaks kuulsa kirjaniku poole nädalaks aega veetma. Lapsena ma lugesin mõnda tema raamatut ja…”
„Ei, ei. Te mõistsite mind valesti. Ma otsustasin tulla samal põhjusel – kuigi ma ei ole tema raamatuid lugenud. Palun ärge seda talle öelge. Ma tahtsin küsida, miks võis leedi Playford meid siia tahta, teid ja mind? Ma kujutasin ette, et võib-olla kutsus ta Hercule Poirot’, kuna, nagu ta isegi, on Poirot oma valdkonnas kõige kuulsam ja teenekam. Nüüd ma tean, et see pole nii, sest teie olete samuti siin. Ma mõtlen… ilmselt on leedi Playford lugenud sellest, mis juhtus Londonis Bloxhami hotellis.”
Mul ei olnud mingit tahtmist kõnealusest loost rääkida ja ma ütlesin: „Enne kui ma sain teada, et te siin olete, mõtlesin ma, et ta kutsus mind politseiasjadest rääkimiseks – et ta saaks mõned üksikasjad oma raamatutes õigesti paika. Need oleksid kahtlemata paremad, kui neis oleks rohkem realistlikke…”
„Oui, oui, bien sûr. Öelge mulle, Catchpool, kas teil on see kutse alles?”
„Hmm?”
„Mille leedi Playford teile saatis.”
„Oh, jah. See on mul taskus.” Sikutasin selle välja ning ulatasin talle.
Ta lasi pilgul sellest üle libiseda ja andis siis mulle tagasi, öeldes: „See on täpselt samasugune kui mulle saadetu. See ei näita meile midagi. Võib-olla on teil õigus. Ma mõtlen, et võib-olla ta soovib konsultatsiooni seoses meie erialaste oskustega.”
„Aga… te ütlesite, et kohtusite temaga. Kas te ei küsinud temalt?”
„Mon ami, milline külaline oleks nii matslik, et hakkaks kohe saabudes oma võõrustajalt uurima: „Mida sa minust tahtsid?”. See oleks ebaviisakas.”
„Ise ta midagi ei öelnud? Ei andnud mingit vihjet?”
„Selleks polnud aega. Ma saabusin ainult mõned minutid enne seda, kui ta pidi minema kabinetti, et valmistuda kohtumiseks oma advokaadiga.”
„Sellega, kes oli trepil? See, hmm, üsna suur härrasmees?”
„Härra Orville Rolfe? Ei, ei. Ta on samuti advokaat, kuid see, kellega leedi Playford pidi kell neli kohtuma, oli teine mees. Ma nägin teda ka. Ta nimi on Michael Gathercole. Üks pikematest meestest, keda ma kunagi olen kohanud. Ta näis end väga ebamugavalt tundvat.”
„Mida te silmas peate?”
„Ainult seda, et temast jäi mulje, nagu sooviks ta oma nahast välja pääseda.”
„Oh. Ma mõistan.” Tegelikult ma ei mõistnud, kuid ma kartsin, et kui ma palun täiendavat seletust, on tulemus hoopis vastupidise mõjuga.
Poirot vangutas pead. „Tulge, võtke mantel maha ja istuge,” ütles ta. „See on mõistatus. Eriti kui arvestada, kes veel siin on.”
„Ma mõtlen, kas oleks võimalik paluda kellelgi teed tuua,” ütlesin ringi vaadates. „Ma oleksin arvanud, et selle aja peale on ülemteener juba toatüdruku saatnud, kui leedi Playford ise on hõivatud.”
„Ma nõudsin, et meid ei segataks. Ma sain saabudes mõned suupisted ja mulle öeldi, et varsti serveeritakse selles ruumis jooke. Meil pole palju aega, Catchpool.”
„Palju? Milleks?”
„Kui te istuksite, siis te saaksite teada, milleks.” Poirot naeratas põgusalt. Kunagi varem polnud ta jutt kõlanud mõistlikumana.
Mõningase ärevusega ma istusin.
3. PEATÜKK
Eriline huvi surma vastu
„Ma pean teile rääkima, kes siin veel on,” ütles Poirot. „Meie pole ainsad külalised, mon ami. Leedi Playford kaasa arvatud, on meid Lillieoakis üksteist. Kui lugeda ka teenreid, siis kolme võrra rohkem: ülemteener Hatton, teenijatüdruk Phyllis ja kokk Brigid. Küsimus on selles, kas me peaksime teenreid lugema?”
„Lugema neid millena? Või milleks? Millest te räägite, Poirot? Kas te olete siin Corki maakonna rahvastikku uurimas – mitu elanikku maja kohta ja muu selline värk?”
„Ma olen teie huumorimeelest puudust tundnud, Catchpool, kuid me peame tõsiseks jääma. Nagu ma ütlesin, pole meil palju aega. Varsti – lähema poole tunni jooksul – tuleb keegi meid segama, tehes ettevalmistusi jookide serveerimiseks. Kuulake nüüd. Lisaks meile ja teenijatele on Lillieoakis meie võõrustaja leedi Playford ning kaks advokaati, Gathercole ja Rolfe. Siis veel leedi Playfordi sekretär Joseph Scotcher, põetaja Sophie Bourlet…”
„Põetaja?” Laskusin tooli käsitoele. „Kas leedi Playfordi tervis on siis kehv?”
„Ei. Lubage mul lõpetada. Veel on siin leedi Playfordi kaks last, tema poja abikaasa ja tema tütre härrasmehest sõber. Õigupoolest ma usun, et härra Randall Kimpton ja preili Claudia Playford on kihlatud ning kavatsevad abielluda. Preili elab Lillieoakis. Härra käib siin Inglismaalt külas. Ameerikas sündinud, kuid Oxfordi mees – nii leedi Playford tema kohta minu meelest ütles.”
„Te kuulsite kõike seda tema käest?”
„Kui te temaga kohtute, siis te näete, et ta on võimeline lühikese ajaga palju edasi andma, seejuures värvikalt ja kiiresti.”
„Või nii. See kõlab muret tekitavalt. Siiski on lohutav teada, et keegi on siin majas kõnevõimeline – tähendab, kui ülemteenrile mõelda. Kas te jõudsite inimeste loeteluga lõpuni?”
„Jah, kuid kahel viimasel puudub veel nimi. Preili Claudia vend, leedi Playfordi poeg on Harry, Clonakilty kuues vikont Playford. Ka temaga olen ma juba kohtunud. Ta elab siin koos oma naise Dorothyga, keda kõik kutsuvad Dorroks.”
„Hästi. Ja miks on nii oluline koostada nimekiri kõigist neist inimestest enne seda, kui me kõik väikeseks joogiks koguneme? Muuseas, mulle meeldiks oma tuba üles leida ja näost lapiga üle käia, enne kui õhtune seltskondlik tegevus peale hakkab, nii et…”
„Teie nägu on piisavalt puhas,” kinnitas Poirot. „Pöörake ringi ja vaadake, mis on kinnitatud sinna ukse kohale.”
Tegin seda ja nägin vihaseid silmi, suurt musta nina ja avatud, teravaid hambaid täis suud. „Taevas hoidku, mis kurat see veel on?”
„Leopardikutsika pea topis – Harry, vikont Playfordi kätetöö. Ta harrastab topiste tegemist.” Poirot kortsutas kulmu ja lisas: „Ta on entusiast, kes püüab võõraid uskuma panna, et ükski teine harrastus ei paku nii palju rahuldust.”
„Nii et hirve pea esikus on ilmselt ka tema töö,” ütlesin.
„Ma ütlesin,
