kes on lahendanud just selle mürgiga seotud mõrvalugusid.”
„Sellest ma tahtsingi teiega rääkida, mon ami. Surm. Vikont Playfordi harrastus on läbinisti surnutega seotud. Loomadega, mitte inimestega – kuid siiski surnutega.”
„Kindel see. Ma ei näe siiski, kuidas see asjasse puutub.”
„Te mäletate nime Joseph Scotcher – ma mainisin seda hetk tagasi.”
„Leedi Playfordi sekretär, jah?”
„Ta on suremas. Neeruhaigusse, nefriiti. Seepärast elab siin põetaja Sophie Bourlet – et hoolitseda haige eest.”
„Mõistan. Nii et sekretär ja põetaja elavad mõlemad Lillieoakis?”
Poirot noogutas. „Nüüd on meil siin kolm inimest, kes on ühel või teisel moel surmaga lähedalt seotud. Ja siis olete siin teie, Catchpool. Ja mina. Me mõlemad oleme oma töö käigus palju kordi vägivaldse surmaga kokku puutunud. Härra Randall Kimpton, kes kavatseb Claudia Playfordiga abielluda – mis te arvate, mis ametit tema peab?”
„Kas see on surmaga seotud? On ta surnumatja? Hauakivide graveerija?”
„Ta on Oxfordshire’i politseiringkonna patoloog. Ka tema töö on surmaga lähedalt seotud. Eh bien, kas te tahate minult härrade Gathercole’i ja Rolfe’i kohta küsida?”
„Pole vaja. Advokaadid tegelevad päevast päeva surnud inimeste asjadega.”
„See on eriti tõsi advokaadibüroo Gathercole & Rolfe’i puhul, mis on tuntud oma erilisuse poolest: nad tegelevad jõukate inimeste valdustega ja testamentide täitmisega. Catchpool, nüüd te ju ometi mõistate?”
„Ning kuidas on Claudia Playfordi ja vikondi abikaasa Dorroga? Kuidas nemad on surmaga seotud? Üks töötab tapamajas ja teine on palsameerija?”
„Te teete selle üle nalja,” ütles Poirot tõsiselt. „Te ei pea seda huvitavaks, et Lillieoaki on samal ajal kogunenud nii palju inimesi, kes kas isiklikult või töö kaudu on tihedalt surmaga seotud? Mina tahaksin küll teada, mida leedi Playford kavatseb. Ma ei suuda uskuda, et tegemist on juhusega.”
„Noh, võib-olla plaanitseb ta õhtusöögi järel mingit mängu. Ma kujutan ette, et müsteeriumite autorina tahab ta meid kõiki pinge all hoida. Te ei vastanud mu küsimusele Dorro ja Claudia kohta.”
„Ma ei oska välja mõelda midagi meie teemaga seotut, mis nendega kokku sobiks,” tunnistas Poirot hetke pärast.
„Siis ma nimetaksin seda kokkusattumuseks! Kui ma jõuaksin enne õhtusööki nägu ja käsi pesta…”
„Miks te mind väldite, mon ami?”
Peatusin mõne tolli kaugusel uksest. Minust oli olnud rumal arvata, et kui ta seda kohe alguses jutuks ei võta, ei tee ta seda üldse.
„Ma arvasin, et me oleme teiega les bons amis.”
„Olemegi. Ma olen olnud ülimalt hõivatud, Poirot.”
„Ah, hõivatud! Te tahaksite, et ma usuksin, nagu oleks asi ainult selles.”
Vaatasin vilksamisi ukse poole. „Ma lähen otsin üles selle vaikiva ülemteenri ja ähvardan teda kõikvõimaliku vägivallaga, kui ta mind viivitamatult mu tuppa ei juhata,” pomisesin.
„Oh teid inglasi! Ükskõik kui tugevad on tunded või kui äge on viha, veel tugevam on iha see lämmatada, teeselda, et seda pole kunagi olnudki.”
Sel hetkel avanes uks ning sisse astus – minu hinnangul – kolmekümne ja kolmekümne viie vahel naine, kes kandis rohelist litritega kaunistatud kleiti ja õlgadel valget salli. Õigupoolest ta mitte niivõrd ei astunud kui hiilis sisse, mina mõtlesin kohe luusivale kassile. Teda saatis põlglik hoiak, nagu poleks tavalisem sisenemine tema vääriline. Ta näis kasutavat iga kehaliigutust selleks, et rõhutada oma üleolekut kõigist neist, kes sattusid läheduses viibima – antud juhul siis Poirot’st ja minust.
Ta oli peaaegu ebaloomulikult kaunis: hoolikalt soengusse seatud sügavpruunid juuksed, täiuslikult ovaalne nägu, vallatud pruunid kassisilmad, tihedad ripsmed, kenad kulmud, nugateravad põsenukid. Ta oli muljet avaldav vaatepilt ja ilmselt ka oma võludest teadlik. Samuti oli temas mingi pahelisus, mis andis endast teada juba enne, kui ta jõudis ainsagi sõna lausuda.
„Oh,” ütles ta, käsi puusas. „Või nii. Külalised on, aga joogid puuduvad. Oleks ometi vastupidi! Ju ma siis saabusin liiga vara.”
Poirot tõusis püsti ja tutvustas ennast, seejärel ka mind. Surusin naise jahedat, elegantset kätt.
Ta ei vastanud, et: „Mul on rõõm teiega kohtuda,” või midagi taolist. „Ma olen Claudia Playford. Kuulsa kirjaniku tütar, vikont Playfordi õde. Vanem õde, juhtumisi. Tiitel läks mu nooremale vennale ja mitte mulle lihtsalt seepärast, et ta on mees. Mis mõte sel on? Minust oleks saanud parem vikont kui temast. Ausalt, ka võiga määritud teekook oleks parem vikont kui tema. Noh? Kas see on teie arvates õiglane?”
„Ma pole sellele kunagi mõelnud,” tunnistasin ausalt.
Ta pöördus Poirot’ poole. „Aga teie?”
„Kui te saaksite praegu selle tiitli, kas te siis ütleksite: „Nüüd mul on, mida ma tahan, ning ma olen täiesti õnnelik ja rahul!”?”
Claudia kergitas üleolevalt lõuga. „Ma ei ütleks midagi sellist, sest ei tahaks kõlada nagu rumal laps muinasjutust. Pealegi, kes väidab, et ma olen õnnetu? Ma olen väga õnnelik ja ma ei rääkinud mitte rahulolust, vaid õiglusest. Kas teil ei pidanud olema särav mõistus, monsieur Poirot? Võib-olla te unustasite selle Londonisse.”
„Ei, see reisis koos minuga, mademoiselle. Ja kui te olete üks neist vähestest inimestest siin maailmas, kes võib siiralt öelda: „Ma olen väga õnnelik”, siis ma kinnitan teile – elu on olnud teie vastu õiglasem kui suurema osa vastu inimestest.”
Claudia kortsutas kulmu. „Ma rääkisin endast ja oma vennast, mitte kellestki muust. Kui te hooliksite ausast mängust, siis te piirduksite hinnanguga meie kahe olukorrale. Selle asemel te toote oma väite toetuseks salakavalalt mängu tuhanded nimetud – sest teate, et saate võita ainult tõde väänates!”
Uks avanes jälle ja sisenes tumedapäine, õhtusöögiks rõivastunud mees. Claudia lõi käed kokku ja ohkas vaimustunult, nagu oleks kartnud, et mees võib jääda tulemata, kuid siin too nüüd on, päästmas teda hirmsa saatuse käest. „Kallim!”
Kontrast tema nüüdse käitumise ning minu ja Poirot’ suhtes välja näidatud ebaviisakuse vahel poleks saanud olla suurem.
Uustulnuk oli nägus ja selgete näojoontega, aldis nakatavalt naeratama, peaaegu süsimustad, lahku kammitud juuksed langesid ühelt poolt laubale. „Seal sa oledki, mu armsaim!” ütles ta, kui Claudia ta embusse jooksis. „Ma olen sind igalt poolt otsinud.” Tal olid kõige täiuslikumad hambad, mida ma elus näinud olen. Oli raske uskuda, et need olid ta suhu loomulikul teel kasvanud. „Ja siin, nagu ma näen, on mõned meie külalistest – kui oivaline! Tere tulemast teile.”
„Sul pole õigust siin kedagi teretulnuks nimetada, kallis,” ütles Claudia teeseldud rangusega. „Pea meeles, sa oled siin samuti külaline.”
„Ütleme
