ette, et mehed poevad neile voodi alla ja ei tea veel mis kõik, aga kust tekkisid Nicole’ile säärased mõtted? Austajaid olnuks tal kas või jalaga segada. Me elasime Lake Forestis – see on suvituskoht Chicago lähedal, kus meil on oma maja – ja ta oli kogu päeva väljas, mängis poistega golfi ja tennist. Ja nii mõnigi neist oli temasse kõrvuni armunud.”
Sel ajal kui Warren kõneles, pagesid teda kuulava vana kuivetunud doktori mõtted mitut puhku Chicagosse. Palju aastaid tagasi, kui ta veel noor oli, oleks võinud temastki chicagolane saada – talle pakuti dotsendikohta ülikooli juures – ja võib-olla oleks ta praegu seal rikas mees, suure erahaigla omanik, selle asemel et leppida paari näruse aktsiaga siinses kliinikus. Aga ta oli pakkumise tagasi lükanud; ta oli endale ette kujutanud sealseid avarusi, tohutuid nisuvälju, rajatut preeriat, ja ta oma teadmised olid nende mastaapide kõrval kõhetunud. Tolle aja Chicago kohta oli ta palju lugenud ja teadis nii mõndagi sealsetest rahavürstidest ja nende perekondadest, nagu Armourid, Palmerid, Fieldid, Crane’id, Warrenid, Swiftid, McCormickid, ja kes need seal kõik olid. Hiljem aga oli just nendest Chicago ning New Yorgi ringkondadest talle hulgaliselt patsiente saabunud.
„Tal läks järjest halvemaks,” jätkas Warren. „Isegi nagu mingid hood käisid peal … ja see jutt, mis ta siis rääkis, oli täiesti segane ja absurdne. Minu vanem tütar on mõned asjad siia üles märkinud …” Ta ulatas doktorile korduvalt kokkumurtud paberilehe. „Kõige rohkem ikka sellest, et mehed tahavad talle kallale tungida, küll need mehed, keda ta tundis, aga ka täiesti võhivõõrad tänavalt …”
Warren rääkis veel pikalt ja laialt sellest murest ning meeleheitest, mida kõik olid tundnud, sellest kohutavast olukorrast, kuhu perekond oli sattunud, nendest tulututest katsetest, mis nad olid Ameerikas teinud, ja lõpuks ohtlikust merereisist üle allveelaevade blokaadis oleva ookeani, et miljööd vahetada ja tütart Šveitsi tuua.
„… Ühendriikide ristlejal,” täpsustas ta pisut uhkeldavalt. „Mul oli võimalik seda õnnega pooleks korraldada. Ja kas ma tohin lisada …” – ta naeratas vabandavalt – „et – nagu öeldakse – raha taha ei jää midagi seisma.”
„Arusaadavalt,” nõustus Dohmler kuivalt.
Teda vaevas küsimus: miks ja mis asjus see mees talle valetab? Või kui ta ei valeta, kust on siis pärit kogu see võltsus, mis oli tema kabinetti tunginud ja ümbritses seda nägusat tviidülikonnas kogu, kes sportlasliku sundimatusega laiutas end tugitoolis? Tõeline tragöödia oli väljas veebruarihämuses pargis, kus linnupoeg oli murdnud oma tiivad, siin kabinetis oli aga kõik kuidagi tehtud ja võlts ja vale.
„Ma tahaksin nüüd … ka teie tütrega kõnelda. Paar minutit esialgu,” ütles doktor Dohmler inglise keele peale üle minnes, otsekui lootes, et see toob ta Warrenile lähemale.
Warren jättis tütre Dohmleri kliinikusse ja sõitis Lausanne’i tagasi. Paar päeva hiljem kirjutasid doktor Dohmler ja Franz Nicole’i haigusloosse:
Diagnostic: Schizophrénie. Phase aiguë en décroissance. La peur des hommes est un symptôme de la maladie, et n’est point constitutionnelle … Le pronostic doit rester
reserve.7
Ja siis jäid nad päevast päeva kasvava huviga ootama mr. Warreni lubatud teist visiiti.
Tulek aga viibis. Kui kaks nädalat täis sai, saatis doktor Dohmler kirja. Edasine vaikus sundis teda pöörduma aparaadi poole, mida tollal peeti une folie’ks8 Ta telefoneeris Veveysse Grand hotelli. Mr. Warreni toapoiss teatas, et nad sõidavad Ameerikasse tagasi ja mr. Warren teeb reisiks viimaseid ettevalmistusi. Kui aga doktor Dohmler meelde tuletas, et nelikümmend Šveitsi franki kaugekõne eest kantakse kliiniku raamatupidamisest läbi, lõi tolle Tuileries’ ihukaitsja meelekindlus kõikuma ja mr. Warren saadi telefonile.
„Absoluutselt vajalik on … et teie isiklikult kohale ilmute. Küsimus on … teie tütre tervises. Ma ei saa vastutust enda peale võtta.”
„Aga kuulge, doktor, selleks te ju seal olete. Ma pean kiiremas korras koju tagasi pöörduma.”
Doktor Dohmler ei olnud nii kauge maa tagant varem kellegagi rääkinud, aga oma ultimaatumi esitas ta aparaati nii kategoorilises toonis, et too ahastav ameeriklane liini teises otsas andis järele.
Pool tundi pärast seda, kui Warren oli Zürichi järve kaldal asuva erahaigla uksest teistkordselt sisse astunud, murdus ta. Laiad õlad hästi istuva kuue all tõmblesid valjude nuuksatuste taktis, silmad olid punasemad kui päike Genfi järvel, ja arstid kuulsid tema kohutavat ülestunnistust.
„See lihtsalt juhtus nii,” ütles ta kähiseva häälega. „Ma ei tea … ma ei oska seda seletada … Kui ta ema suri, oli ta veel päris väike tüdruk ja tihtipeale ronis ta hommikul minu voodi, mõnikord aga magas minu kõrval terve öö. Mul oli temast kahju, ta oli nii väike ja abitu. Ja kui me pärast kusagile sõitsime, kas autoga või rongiga, hoidsime ikka teineteisel käest kinni. Ta armastas mulle laulda. Mõnikord me ütlesime: „Ärme teeme täna kellestki välja … oleme ainult kahekesi … mina sinuga ja sina minuga.”” Ta häälde ilmus masendus ja sarkasm. „Inimesed ütlesid: „Vaadake, kui kena isa ja tütar!” ja pühkisid silmi. Me olime nagu armukesed … ja siis korraga me olimegi armukesed … ja kümme minutit hiljem oleksin ma tahtnud enda maha lasta … aga ju ma olen nii paadunud degenerant, et mul ei olnud julgust püstolit võtta.”
„Ja edasi?” küsis doktor Dohmler. Tema mõte läks järjekordselt Chicagole ja talle meenus see maheda hääle ning näpitsprillidega kahvatu härrasmees, kes oli kolmekümne aasta eest teda Zürichis külastamas käinud. „Kas see asi teil jätkus?”
„Ei, ei! Kohe selsamal hetkel ta just nagu kangestus … muutus jäätükiks. Ainult kordas veel: „Ei ole midagi, issi, ei ole midagi. Ära muretse. Sest ei ole midagi.”
„Muid tagajärgi ei olnud?””
„Ei.” Warren nuuksatas kramplikult ja lõristas mitu korda järjest nina. „Peale nende tagajärgede, mis nüüd on.”
Ülestunnistuse ära kuulanud, nõjatus Dohmler oma väikekodanlikult sisustatud kabinetis vastu sügava tugitooli korju ja pomises põlastavalt: „Mats!” – see oli üks neid väheseid mitteteaduslikke termineid inimeste käitumise hinnanguks, mis ta oli viimasel kahekümnel aastal endale lubanud. Siis ütles ta:
„Minge nüüd Zürichisse, ööbige seal mõnes hotellis ja tulge homme hommikul uuesti minu juurde.”
„Ja siis edasi?”
Doktor Dohmler laiutas käsi − sirutas käed just nii palju välja, et parajasti oleks sülle mahtunud noor siga.
„Chicago,” pani ta ette.
NELJAS PEATÜKK
„Nii me siis saimegi teada, milles oli õieti asi,” jätkas Franz. „Dohmler lubas tüdruku ravile võtta, kui Warren on nõus pikemaks ajaks – kõige vähem viieks aastaks – lõpetama igasuguse läbikäimise oma tütrega. Kui ta oli enesevalitsuse tagasi saanud, paistis talle kõige suuremat peavalu valmistavat see, et Ameerikas keegi tõelist põhjust kogemata kuulda ei saaks. Me määrasime tüdrukule kindla ravikuuri ja jäime ootama. Prognoos oli halb. Nagu sa ise väga hästi tead, on paranemiste protsent, isegi nõndanimetatud sotsiaalsete paranemiste protsent selles eas väga väike.”
„Esimesed kirjad olid tõesti halvad,” nõustus Dick.
„Väga
Diagnoos: Lõhestunud isiksus. Haigus akuutses ja halvenevas faasis. Meeste kartus on haiguse sümptoom, kuid ei mingil juhul konstitutsionaalne … Prognoos jätta edaspidiseks. (Tõlge originaalis.)
Meeletus, narrus. (Prants. k.)
