mu abikaasa muiates ja vaatab mind sellise näoga, nagu oleksin ma tal midagi väga kahtlast teha palunud, näiteks tapeedile liblikaid joonistada.
Tõusen voodist püsti, et aknast välja vaadata. Maja ümber on tõesti aed, kuid mulle tundub õigem aken siiski ööseks kinni panna.
„Ära karda,“ sõnab Vladimiros rahulikult käega viibates. „Siin on selline seadus, et kui sa oma majja sissetungija maha koksad, siis sina ei jää kindlasti kohtus süüdi. Sa tegid seda enesekaitseks ju.“
Ma ei tea, kas informatsioon, mis mu mehe suust nii kindlal toonil kõlab, vastab tõele, igatahes ei lohuta see teadmine mind sel hetkel absoluutselt. Sellegipoolest ronin voodisse tagasi ja üritan magama jääda ning mitte kujutada endale ette, kuidas keegi musta maskiga pätt vaikselt aknast sisse ronib ja need kohvrid, mille sees on meie ainukene maine vara, ära varastab.
Sulen silmad ja naeratan endamisi. Ma olen ikka täitsa hull. Laman siin võõras riigis, võõraste inimeste külalistetoas ning mul pole õrna aimugi, mida homne päev toob. Ka mees, kes mu kõrval magab, oli alles paar aastat tagasi võhivõõras, kuid nüüd on mul tema perekonnanimi. Tean, et ka tema tõeline tundmaõppimine algab alles nüüd, sest me ei elanud enne abiellumist koos. Loomulikult veetsime teineteisel külas kõik puhkusepäevad, tema käis tihti Eestis ja mina Kreekas. Sain seal tuttavaks ka Vladimirose pere ja sugulastega. Nad on toredad inimesed ja võtsid mu kohe omaks. Mu ämm Valentina on väga haritud ja tark proua. Tema arvates on kõik eestlased väljapeetud, viisakad ja heade kommetega. Isa mu abikaasal enam kahjuks ei ole. Eriti armastavad mind tema õe Milena lapsed. Nad kallistasid ja suudlesid mind vahetpidamata ja paitasid imetledes mu blonde juukseid. „Sa oled ilus nagu printsess,“ ütles õetütar Marilena mulle nii tihti, et ma hakkasin seda juba peaaegu uskuma.
Mul ei ole ees ühtegi tuttavat ja ma ei tea, kas siin üldse veel mõni eestlane elab. Ma olen teinud suure hulljulge sammu ja loodan südamest, et ma seda kahetsema ei pea. Algamas on täiesti uus etapp mu elus. Puhas valge leht. Olen siiski õnnelik ja rahul, teades, et homme on mu ees pärani lahti uus uks: kogu Küpros – armastuse saar.
ELU VERANDAL
„Hei, kullakesed! Oleme turvaliselt Küprosel. Siin on palav ja lõhnab teistmoodi. Mikis ja Mette võtsid meid soojalt vastu. Läheme täna Limassoliga tutvuma. Kallistan! Käty.“
Esimesel hommikul ärkan tugeva sibulapraadimislõhna ja kreekakeelsete uudiste peale, mis naaberaiast kostes pärani akna tõttu mu und segavad. Ajan end püsti ja pistan pea aknast välja. On kuulda linnulaulu. Ma küll ei näe linde, aga kujutan ette, et nad on hästi kirjud ja ebatavalised. Aias on suur sidrunipuu ja kaugemal paistavad sihvakad datlipalmid. Mõnus! Ma saan oma esimese Küprose hommikukohvi sidrunipuu all juua!
„Kuule, mis sa arvad, kui me läheme juba täna ühte korterit vaatama?“ lausub mu abikaasa, kes voodiserval istudes kreekakeelse ajalehe kinnisvaraveergu uurib. „See asub vanalinnas, merest kümne minuti kaugusel, on möbleeritud, ühe magamistoa ja suure rõduga.“
See tundub nii põnev! Meie oma väike koduke välismaal!
Minu uus kodulinn Limassol on oma umbes 200 000 elanikuga pealinna Nikosia järel suuruselt teine Küprose linn, mis asub saare lõunarannikul. Isegi talvel, kui teistes linnades turismielu hääbub, on Limassolis põnev ja rahvarikas. Limassoli peetakse üheks Küprose lõbusamaks linnaks. Siin on vilgas ööelu ja festivalid. Selles madalate majadega võluvas kuurortlinnas hakkamegi oma esimest pesa punuma.
On septembri lõpp ja õues on 30 kraadi sooja. Taevas on helesinine nagu lasteraamatus ja pole ühtegi pilve. Kõnnime mööda pikka Eptanisou tänavat, mis on tihedalt madalaid eramaju täis ehitatud. Huvitav on vaadata, kui väga erinevad need hooned üksteisest oma stiili, värvi ja materjali poolest. Mõni maja on väga vana ja punase viilkatusega, teised aga uhiuued kastitaolised, lihtsa modernse stiiliga. Kodude uksed ja aknad on pärani lahti, inimesed istuvad verandal ja joovad kohvi. Nad on isegi televiisori verandale tassinud, et saaks tuuletõmbuse käes mõnuleda. Õues on täna tõesti kuum ja iga väiksemgi tuuleiil on nagu paradiisi puudutus. Nende elamised on kõigile vaatamiseks avatud: uksest paistavad seinale riputatud perekonnafotod, laste võidetud karikad ja kirjude paelte otsas rippuvad medalid, keegi triigib teleka ees pesu, paarike kudrutab diivanil, üleni musta riietatud vanaema loeb luubiga lehte. Igast majapidamisest kõlab erinev tele- või raadiosaade, kuid keegi ei sega kedagi.
„Kalimera!“2 hõikab mu abikaasa ühele vanahärrale, kes joob uksepaku peale veetud kiiktoolis hommikukohvi.
„Kas sa tunned teda?“ küsin üllatunult.
„Ei. Aga nii on siin viisakas. No kui keegi sind kaua vaatab, siis ütle lihtsalt tere.“
„Kalimera, kalimera,“ vastab härra naeratades ja lehvitab, nagu oleksime vanad sõbrad.
„Lahe, peaksin seda Tallinnas ühistranspordis proovima,“ mõtlen endamisi.
Meile sõidab väga aeglaselt vastu punane kastiga, rataste juurest veidi roostetama läinud auto.
„Freskes patates! Freskes patates!“3 hüüab hõredajuukseline vanamees ruuporisse, pea autoaknast väljas ja ise samal ajal aeglaselt tänavatel tiirutades. See hääl meenutab mulle kirikupalvust.
„See on kohalik talumees. Nad müüvad niimoodi oma tooteid. Selleks pole luba vaja ega midagi. Mõni müüb nii koguni madratseid ja laualampe, kõike. Isegi sõnnikut müüakse nii,“ seletab Vladimiros. Väga huvitav ja mugav, mõtlen ma endamisi. Saaksin osta puu- ja juurvilju kodust välja minemata. Praktiline.
Üks üleni musta riietatud vanem proua peatabki käega vehkides selle ratastel juurviljapoe ning ostab kartuleid, porgandeid, ühe hiigelsuure kapsapea ja purgi mett. Need kaupmehed müüvad oma tooteid muidugi veidi kallimalt kui poes, kuid see-eest hoiavad kliendid kokku aega ja energiat.
Jalutame edasi ja ma haaran silmadega siinset ümbrust, seda niivõrd teistmoodi eksootilist keskkonda, millest saab minu uus kodu. Kõik on nii uus ja huvitav. Tänava lõpus näen tihedalt läikivaid oranže vilju täis puud.
„Apelsinid! Nii palju apelsine!“ hõikan õhinal. See puu seisab täpselt keset kõnniteed ja ei ole kellegi oma. Viljad on maha kukkunud, mõnele on peale astutud ja mõnest üle sõidetud. Vaatan seda kurbusega ja kuidagi kahju hakkab.
„Need ei kõlba süüa. Kui puu niivõrd täis on, siis ei ole viljad maitsvad, mõrud on,“ selgitab Vladimiros.
„Mis mõttes? Kuidas see võimalik on? Ja kui ongi mõrud, siis on nad nagu greibid ja kõlbavad ikkagi süüa,“ vaidlen ma vastu ning korjan paar apelsini kotti, et kodus proovida.
„Ja pealegi ei ole nad päris valmis. Apelsinihooaeg algab umbes oktoobri keskel. Aga võta kaasa ja proovi ära,“ utsitab Vladimiros.
Ma võtan ja proovingi. Kahjuks pean tõdema, et tal on õigus. See vili ei kõlba tõesti süüa ja on mõru. Mitte selline meeldivalt mõru nagu greip, vaid teeb suu tuimaks ja halvab. Jätan apelsinid siiski ilu pärast lauale puuviljavaagnale.
Küpros on puuviljade poolest väga rikas. Aasta ringi on siin mõni puuvili söömiseks valmis. Näiteks on talveperioodil võimalik nautida tõeliselt mahlaseid ja magusaid tsitruselisi: apelsine, mandariine, klementiine, tangeriine. Viimased kaks on tegelikult samuti mandariinisordid ja erinevad harilikust mandariinist väga vähe. Siiski müüakse neid puuviljapoodides erineva nime all. Ma loodan, et ühel päeval teen minagi neil sortidel silmaga vahet.
