sinna kohale ja tõin siia. Tulirelvi tõin, tankidele raadiosaatjaid tõin, granaadiheitjaid ja granaate tõin. Läbi kogu Venemaa ja Abhaasia otse Gamsahhurdia7 nina alt.“
Siis veereb jutt Feliksi kaasmaalastele, see tähendab, teistele Armeenia eestlastele. Feliks pajatab: „Me kohtume tihti. Küll minu pool kodus, küll Irma juures. Lihtsalt niisama. Sööme šašlõkki ja jutustame.“
Teen mõttes remargi – eestlased saavad kokku ja söövad šašlõkki. Mitte mulgikapsast või verivorste.
„Teie lapsed on abielus armeenlastega?“
„Armeenlastega.“
„Muidugi!“ hõikab Griša onupoeg.
„Vaata, Brigitta, mismoodi välja kukkus. Ma olen eestlane ning mul on kolm poega ja tütar. Kõik nad ütlevad, et on armeenlased. Ma ei ole vastu.“
„Kas teil kahju pole, et lapsed ei pea end eestlaseks?“
„Ei. Mul ei ole selleks õigust. Nende ema on armeenlanna.“
„Aga nad on natuuri poolest täiesti eestlased!“ hõiskab Griša onupoeg vahele. Hiljem selgub, et Feliksi lapsi pole ta iial näinud.
„Nad suhtlevad armeenia keeles. Neil on armeenia iseloom. Nad kasvasid Armeenia keskkonnas,“ põrutab Feliks vastu.
„Kas silmad on pruunid?“ küsin mina. Feliks lööb rusikaga vastu rinda: „Nad on kõik minusse! Viimane kui üks! Kus ma ka lapsi ei teeks – Eestis, Saksamaal või kus iganes –, kõik nad tulevad omavahel sarnased, nii siinsed kui ka sealsed. Tead, miks? Sest ma olen eestlane! Nad kõik tulevad kartulikoore karva. Mu geen on väga tugev!“
„Ma mõtlesin, et te olite väimeestest ju kõige truum?“ tahan ma seepeale küsida. Aga härrad on hoogu sattunud ega kuule mind…
„Pere, see on meile…“ alustab Griša onupoeg, ja Feliks lõpetab: „…püha! Armeenlasele on pere kõige püham kirik! Kirik algab perest ja kodust. Vaat minu naine on armeenlanna, ta suhtub väga hoolitsevalt oma lastesse. Ta on nagu emahunt. Mu lapsed on juba suureks kasvanud, pojad on ammu täiskasvanud. Aga mul on hea elu. Ma ei ole 59 aastat suitsetanud, joon õlut, head konjakit. Surrogaati ei joo mitte kunagi. Joon ja söön normaalselt, pooltoorest liha.“
„Miks pooltoorest?“
„Nagu viiking. Räägitakse, et pooltoores liha säilitab noorust. Ma ei lase iial liha lõpuni praadida. Söön koos verega.“
Oma eesti identiteeti seob Feliks pöördvõrdeliselt Armeeniaga. „Sel maal elades on mul selle maa ees kohustus. Kuid ma säilitan oma eesti vaimu. Ma pole iial öelnud, et pole eestlane. Ma naasin viimane kord Eestist väga pettunult, paljud asjad ei meeldinud mulle seal sugugi. Esiteks presidendi suhtumine eestlastesse, kes ei oska sada protsenti eesti keelt.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
