ivirand
100 silmapaistvat Eesti naist
TÄNUSÕNAD
Tänan kõiki, kes raamatu valmimisel abiks olid:
Reet Aus, Riina Eentalu, Anne Erm, Hele Everaus, Riina Hein, Mall Hiiemäe, Kaia Kanepi, Doris Kareva, Marju Kõivupuu, Julia Laffranque, Anna Levandi, Mai Levin, Tiina Lokk-Tramberg, Viivi Luik, Marika Mikelsaar, Heljo Mänd, Annely Peebo, Anu Realo, Erika Salumäe, Kelly Sildaru, Kriss Soonik-Käärmann, Helena Tulve, Anne Veski, Kristina Viirpalu, Ilon Wikland, Tiit Karuks, Piret Põldver, Anette Parksepp, Kaisa Lumiste, Egle Hollman, Heili Einasto, Mart Laul
ERNA ABEL
Erna Abel oli legendaarne suusataja ja treener.
Erna armus suusatamisse algklassiõpetajana Jõgevamaal. Esimesed suusad ostis ta endale lihtsalt lõbu pärast, ent talvel 1938–1939 võttis ta juba osa suusatamisvõistlusest – nii algas tema elus uus ajajärk. Esimesi põhjalikke juhtnööre jagas noorele naisele Herbert Abel, kellest sai hiljem tema abikaasa ja kaastreener.
1942. aastal astusid Abelid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonda. Erna võistles õpingute ajal mitmel spordialal, aga tema anne lõi välja just murdmaa- ja mäesuusatamises: aastatel 1941–1964 võitis ta Eesti meistrivõistlustel 53 medalit, neist 32 kulda. See on kordumatu saavutus suusaspordis.
Sportimise kõrval asus Erna Abel tööle ülikooli suusatamise ja kergejõustiku kateedri assistendina ning sai hiljem vanemõpetajaks.
Abelite õpilastele on nende suusatreeningud meelde jäänud rõõmsameelse ja hea õhustiku poolest – seal ei räägitud üksnes suusatamisest. Üks Erna põhimõtetest oli see, et edu saavutamiseks suusatamises ei piisa ainult suusatamisest – on vaja teha kõike, olla hea ja oskuslik teistelgi spordialadel. Abelite juures treenis väikese tüdrukuna ka tulevane Eesti naisesisuusataja Kristina Šmigun.
1964. aastal sai Erna Abelist esimene ENSV teeneline sporditegelane. Legendaarset suusatajat ja treenerit on tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge,
sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud –
otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe,
ähmastab selgust mu põues üks tundmatu jõud.
BETTI ALVER
Betti Alver oli väljapaistev luuletaja, prosaist ja tõlkija.
Betti Alver on läinud meie kultuurilukku ühe silmapaistvaima eesti poeedina. Kirjandusareenile astus ta aga 21aastaselt romaaniga „Tuulearmuke“, mis võitis 1927. aastal Looduse romaanivõistlusel teise auhinna. Peagi hakkas ta siiski värsse kirjutama ja temast kujunes kiiresti erakordselt andekas luuletaja. Kuni Teise maailmasõjani elas Betti Alver Tartus, töötades kutselise kirjanikuna ning liikudes tolleaegses haritlasringkonnas.
Teine maailmasõda tõi luuletaja ellu suured muutused. 1945. aastal arreteeriti tema abikaasa Heiti Talvik, kes surigi vangilaagris, ning nõukogude võimu jaoks kahtlase elemendina oli ka Alver sunnitud pikaks ajaks avalikust elust tagasi tõmbuma. 1950. aastal heideti ta Kirjanike Liidust välja kui nõukogude võimule ebasobiv autor. Sellega kaasnes ka sotsiaalne tõrjutus, kuid õnneks see karm otsus tühistati peagi ja 1956. aastal sai ta taas liidu liikmeks. Pärast seda kolis vahepeal Pühastes elanud Alver tagasi Tartusse ning astus ülikooli, kuid elas aastaid siiski väga viletsates oludes.
Betti Alver oli üks neist autoritest, kes valis ahistavates nõukogude tingimustes propagandakirjanduse asemel vaikimise. Sõja järel ilmus tal vähe uusi luuletusi – pärast pikka pausi hakkas ta taas loomingut avaldama alles 1965. aastal. Oma igapäevast leiba teenis Alver tõlkijana, näiteks on tema vahendusel eesti keelde jõudnud Aleksandr Puškini üks tippteoseid „Jevgeni Onegin“.
1990. aastast annab Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond välja Betti Alveri kirjandusauhinda. 2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri muuseum, mille juurde on loodud ka mälestuspark.
ELISABETH ASPE
Elisabeth Aspe oli esimesi eesti naiskirjanikke, realistliku proosakirjanduse teerajajaid.
Elisabeth Aspe on läinud kultuurilukku ilukirjanduslike jutustustega talurahva, meremeeste ja linlaste elust. Tema teoste väärtus peitub heas jutustamisoskuses ja rahvuslikus elutunnetuses.
Olles pärit jõukast perekonnast, mõjutas tema hariduskäiku juba varakult baltisaksa kultuuriruum – oli ju kogu haridusmaastik saksakeelne ja kandis saksa vaimu. Ometi säilitas tema perekond alati eestimeelsuse ning ehkki see polnud alati kerge, jätkas seda tava Aspegi.
Aspe õppis Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis, kuid lõpueksam jäi tal siiski sooritamata, sest vanematele näis, et on aeg tütrele vääriline kaasa leida. Ärksa vaimuga neiu arvas aga teisiti – ta lükkas abikaasa kandidaadid eemale, tundes, et nende eesmärk on pigem hea kaasavara kui tema ise. 20. eluaastate alguses tegi Aspe ka esimesed kirjanduslikud katsetused, avaldades ajalehtedes tõlkeid ja algupärast loomingut. Varsti ilmusid tema olulisemad teosed, muu hulgas jutustus „Ennosaare Ain“ (1888), mis loob pildi esimeste eesti haritlaste kujunemisteest teoorjuse ajal.
Järgnevatesse aastatesse mahtus palju muret ning vaevalist hoolitsemist oma lähedaste eest, kellest mitmed surid haiguste tagajärjel, seega oli loominguga vähe mahti tegeleda. Elu lõpuaastatel sai aga Elisabeth Aspe taas aega rohkem kirjutada ja pälvis ka avaliku tunnustuse kirjanikuna. Eduard Vilde kõrval on teda peetud üheks Eesti kaalukamaks sajandilõpu realismikirjanikuks.
REET AUS
Reet Aus on rahvusvaheliselt tunnustatud moelooja.
Eesti Kunstiakadeemia doktorikraadiga moekunstnik on kui värske õhk moemaailmas: ajal, mil odava tööjõuga valmistatud kiirmood vallutab poelette, ujub Eesti disainer kindlalt vastuvoolu.
2002. aastal lõi Aus oma moestuudio ning neli aastat hiljem tõi turule kaubamärgi ReUse, mille all valmivad rõivad on tehtud kasutatud kiirmoerõivastest ja tootmisjääkidest.
Kunstniku looming eristubki muust tänapäeva moest oma keskkonnasäästlikkusega. Kuna uut kangast ei toodeta, säästab väärtustav taaskasutus (upcycling) energiat ja vett. Iga selliselt toodetud rõivaesemega kulutatakse keskmiselt 70 % vähem vett ja 88 % vähem energiat võrreldes
