puudust, kus polnud viletsust. Maailmast, kus terve inimkond oli elutahtest ühekorraga lahti lasknud. Loobunud laste saamisest, oma elu ära andnud. Päevad täis lemmikloomi, retsepte, sihitud jalutuskäike, virtuaalseid mänge, reaalseid mänge, sportmänge, sõnamänge, sõjamänge, suhtemänge. Mõned kirjeldasid seda nagu teenitud puhkust vanadekodus. Vanadekodus, kuhu satutakse esimesel päeval pärast sündi. Kes oleks tahtnud sünnitada last vanadekodusse? Jah, masinad hoolitsesid. Masinad toitsid. Masinad katsid. Keegi ei tundnud millestki puudust, aga kellelgi polnud ka midagi.
Need olid mõtted, millest üksteisega ei räägitud, mida mõeldi üksinda kodus diivanil istudes siis, kui rohud olid mitmendat päeva võtmata. Või õhtul üksinda uinudes. Niko mõtles neid sellepärast, et ta läks Martini juurde.
II
Niko jõudis läbi pargi Martini ukseni. Oli keskpäev, Niko lühikesed püksid olid läbi higistatud, särk vettinud, varju jõudes tundis Niko oma keha kirbet lõhna. Ta koputas uksele. Uks vajus paari sentimeetri võrra lahti.
„Tule sisse,” hüüdis Martin.
Niko läks läbi segamini koridori, kus oli sadu jalanõusid, paljud neist üksikud, enamik vanad ja lääpas. Neid vaadates jäi mulje, nagu oleks majja tulnud üha uusi külalisi, kes kunagi ära ei läinud. Tegelikult oli siin ainult üks külaline, kes juba mitmendat aastat keeldus lahkumast. Martin oli mitu korda üritanud teda välja visata, aga ta lihtsalt ei läinud. Maria oli nüüd üheksateist, ta oli kolm aastat tagasi öösel pärast mingit pidu Martini juurde sattunud ja polnud sealt enam ära läinud. Martin oli kakskümmend üheksa, Nikost kaks aastat vanem. Maria ei rääkinud isegi Martiniga eriti midagi, Nikoga polnud ta kunagi sõnagi vahetanud. Ta juuksed olid alati näo ette kammitud, hallid silmad läbi sorakil tumedate juuste vaevu nähtavad. Ta oli haiglaselt kõhn, kandis peaaegu alati lühikesi teksapükse ja õlapaeltega särki, talvel hiiglaslikku karusnahast kasukat, mida ta isegi toas ära ei võtnud. Praegu istus ta diivaninurgal ja jõllitas aknast välja. Õhk majas oli läppunud. Martin jalutas tagatoast ihualasti välja ja viskas Nikole õlle, mille too osavalt kinni püüdis.
„Ära pane teda tähele, ta on natuke väsinud.”
Martin naeris rahulolevalt. Tema nädal aega kestnud eksperiment – olla vahekorras erinevate psühhotroopsete ainete mõju all – oli edukalt lõpule viidud. Marial polnud selle vastu midagi, ta oli nagunii suure osa ajast millegi mõju all ja tal oli üsna ükskõik, mida tema kehaga tehti. Niko avas õlle ja Martin rääkis. Ta oli teinud seeni, MDMA-d, kokaiini, heroiini, LSD-d ja kanepit.
„Iga päev ainult üht. Ma tahtsin paleti puhtana hoida.”
Järgnes jutt lõpututest erektsioonidest, järeleandmatust pumpamisest, hellusehoogudest, depressioonihoogudest, maniakaalsetest episoodidest, hommikuni kestvatest vestlustest, kosmilistest plahvatustest, rääkimishäiretest, kehavälistest kogemustest. Ta rääkis kiiresti ja katkendlikult, aeg-ajalt Maria poole vaadates, aga Maria oli kusagil mujal. Nikole tundus, nagu oleks ta ise seeni teinud – nagu oleksid nad kolmekesi akvaariumis ja kogu maailm jälgiks neid ja kuulaks läbi klaasseina kumisevat Martini juttu. Martin oli friik. Ta oli leidnud sobivalt üksildase koha ning muutnud selle raamatute, filmide, sekslelude ja kõikvõimalike keemiliste ainetega täidetud koopaks. Niko imestas, et Martin nii hästi vastu pidas. „Hästi” on muidugi suhteline – ta nägi räpane, ülekaaluline ja haiglane välja, õlised juuksed vastu pealage surutud. Aga ta oli elus; üldjuhul olid kõik, kes huvitusid Vanast Kultuurist – koolis nimetati Vanaks Kultuuriks seda, mis jäi Suure Sõja eelsesse aega –, endale mõne aja pärast otsa peale teinud. Martin ise ütles, et see oli tänu süsteemile. Ta tegi kõike süsteemselt ja ettevaatlikult. Milliseid raamatuid ja kui palju lugeda, millised filme vaadata, milliseid aineid tarbida, kuidas neid kombineerida. „Ristiisa” soovitas ta vaadata seentega. Ta kirjutas kõik üles, nagu teadlane. Salvestas oma meeleolusid. Tema maja oli täis kõikvõimalikke kummalisi aparaate, mida enam kusagil mujal ei leidunud. Jootekolvid, mikroskeemid, transistorid, DVD-mängijad, CD-plaadid. Martinita poleks Niko isegi osanud arvata, mille jaoks need asjad on mõeldud. Need kõik pärinesid põrandaalustest elektroonikaklubidest, kus selline kraam liikus; põrandaalused olid nad ainult nime poolest – katkiste DVD-mängijate parandamine ei huvitanud tegelikult kedagi, kõige vähem politseid. Need olid lihtsalt asjad, mida poes enam ei müüdud. Nikol endal selliseid huvisid ei olnud, talle meeldis lihtsalt sõbra jutte kuulata, sellest piisas. Ise poleks ta tahtnud seda kõike kogeda. Niko hoidis ennast, kuigi ta ei teadnud, mille eest ja mille jaoks. Ta ei mõelnud sellest iga päev ja ei tunnistanud seda kunagi kellelegi, enamasti isegi mitte endale, aga ta ootas, teadmata, mis see on, mida ta ootab. See pidi olema midagi sellist, mis ärataks ta üles üksteise selga vajuvatest päevadest ja tundidest, midagi sellist, mida ei saa tekitada ükski aine, ainult juhus. Seniks leppis ta hädavajalikuga ja hoidus liialdustest, elades samamoodi nagu suurem osa inimkonnast. Mõõdukuses, mis pidi andma valmisoleku millegi tähenduslikuma saabumiseks. Aga nagu teisedki, oli Niko hakanud kahtlema selle võimalikkuses. Martini juures käimine kinnitas talle, et lisaks mõõdukusele eksisteerib veel miski. Tõsi, mõnikord loobus Martin oma elustiilist, jõi nädal aega ainult vett, sõi pähkleid ja rosinaid ning jooksis päevad läbi Treptoweri mahajäetud radadel.
„Mida sa siis soovitad?”
„Kõike!”
Martin naeris. See kõlas tühjalt, tema silmad kilasid. Tundus, et tal oli tekkinud oma jutu peale erektsioon. Maria tõusis korraga püsti ja osutas läbi räpase aknaklaasi eemale. Keegi lähenes joostes üle lagendiku.
„Kes kurat see on?” pomises Martin.
Ta ligines aknale, et paremini näha. Jooksev kuju jõudis üha lähemale, liikudes nagu keegi, kes on korraga aru saanud elu väärtusest ja näinud siis surma. Ta jooksis palavikuliselt, ta jooksis meeletult. Ta tormas otsejoones aknaklaasi poole. Kostis tume mütsatus ja jooksja põrkas aknaklaasilt tagasi nagu hiiglaslik putukas. Klaasile jäi temast väike vereplekk. Maas lamaval mehel nirises ninast punast tihket vedelikku. Ta hingeldas metsikult. Martin jõllitas meest.
„Ma tean teda.”
III
Niko ja Martin tassisid ähmi täis mehe tuppa ja asetasid diivanile. Maria oli läinud ära teise tuppa, kuid tuli nüüd tagasi ja andis mehele rätikusse mässitud jääkuubikud. Mees surus need endale vastu nina.
„Mida sa siin teed, Tomas?”
Tomas ei vastanud.
„Kas sa ei peaks…?”
„Jah, peaksin.”
Tomasel oli seljas palja ülakeha peale tõmmatud kulunud poolmantel, kondistel puusadel rippusid nööriga kitsamaks kroogitud püksid. Tal oli väljatungiv naba, tüükaline habe ja tumemustad juuksed, mille pikemad salgud ulatusid vöökohani. Martin pöördus Niko poole.
„Ta pidi ennast ära tapma.”
Niko jõllitas Tomast. Martin aitas ta istuma.
„Mis siis juhtus?”
„Ma mõtlesin ümber.”
„Miks sa siia jooksid?”
„Nad ajavad mind taga.”
„Kes?”
„Klubist.”
„Kas nad ei peaks ka surnud olema?”
„Jah, peaksid.”
„Nad mõtlesid ka ümber?”
