justkui käejoontena taeva taustale Pudongi pilvelõhkujate futuristlik siluett Oriental Pearli äratuntava keraga ja kaugemal paremat kätt pisut tagapool vaoshoitud ja vaevalt valgustatud Jinmao torn oma diskreetses ülevuses. Nõjatasin rinnatisele ja silmitsesin mõtlikult tumedat lainetavat jõevett ja mõtlesin Marie’le selles unelevas melanhoolias, mis tekib, kui armastusemõtteid saadab ööpimeduses mustavate vete vaatemäng.
Kas oli mu lugu Marie’ga luhtumisele määratud? Kust võisin ma seda tol hetkel teada?
Mul polnud plaanis selle reisi käigus Pekingisse minna, mõte paariks päevaks sinna sõita oli tulnud nagu välk selgest taevast. Zhang Xiangzhi oli mulle ühel õhtul ootamatult helistanud ja kutsunud mind näituse avamisele. See toimus ühes suures äärelinna angaaris, mis oli kohandatud moodsa kunsti väljapanekuteks, kunstnikud eksponeerisid seal mobiilseid videoinstallatsioone, laest rippuvad metallstangedele kinnitatud projektorid õõtsusid tasakesi angaari hämaruses, heitsid seintele sulanduvaid pilte, mis eraldusid ja hajusid, lähenesid ja siis jälle kaugenesid. Seal olin ma Li Qi’ga tutvunud. Ta istus üksinda ühe näitusesaali betoonpõrandal seljaga vastu seina, tal olid pikad mustad juuksed ja seljas kreemikarva nahkjakk. Ta oli mulle otsekohe silma jäänud, aga kõnetanud olin teda alles hiljem, puhveti ääres, kus pukkidel seisval laual olid läbisegi Austraalia veinid ja Hiina õlled ning sealsamas ka näituse brošüüride ja kataloogide virnad. Ta oli märganud, et ma ei ole hiinlane (tema terasus oli mulle nalja teinud, ja miks te küll nii arvate? olin talt küsinud). Teie naeratuse järgi, oli ta vastanud, teie kerge naeratuse järgi (kõik see käis inglise keeles ja ikka selle kerge naeratuse saatel, mis meil kogu vestluse ajal vastupandamatult huulile kerkis, mis tekkis eimillestki ja püsis mingi süütust süütuma kütteaine jõul). Olime välja läinud ja istunud galerii kõrval tühermaal oma kahe Tsingtao pudeliga pingile, peagi oli pudeleid juba neli, siis kuus, aegamisi hakkas hämarduma ja me istusime ikka veel koos, kaks siluetti pesuehtsas Hiina varjuteatri varjudemängus, rohepunastes sähvivates valgusvihkudes, millega galerii mobiilsed videoinstallatsioonid meid iga natukese aja tagant üle uhtusid. Angaaris katsetati kõlareid, ja ühtäkki täitsid suveõhtu rahu ja vaikust Hiina metal rock’i järsud pahvakud, mis panid aknaklaasid värisema ja ehmatasid sumedas öös üles rohutirtse. Me ei kuulnud enam teineteist seal pingil ja ma nihkusin talle lähemale, kuid selle asemel, et valjemini rääkides end üle muusika kuuldavaks teha, rääkisin edasi niisama vaikselt, riivates huultega tema juukseid, otse tema kõrva juures, ja tundsin tema naha lõhna, peaaegu puudutasin tema põske, ta laskis sellel sündida, ei liigutanud, ei tõmbunud eemale – nägin tema kaugusse suunatud silmi ööpimeduses, kui ta mind kuulas – ja ma taipasin, et midagi õrna oli meie vahel tärkamas. Ta oli mulle seletanud, et peab järgmisel päeval tööasjus Pekingisse sõitma, ja oli mind kaasa kutsunud, sain jääda kõige rohkem üheks-kaheks ööks, aga miski ei takistanud mind ülejärgmisel päeval Shanghaisse tagasi pöördumast, öine rong oli mugav ega maksnud palju – nii või teisiti, mul polnud Shanghais midagi erilist teha. Eks ole? Kõhklesin, aga mitte kuigi kaua, ja naeratasin talle, vaatasin talle pikalt silma, juureldes selle ettepaneku täpsema tähenduse üle, kaaludes selles aimuvat võimalikku, hõrgult võrgutavat vihjet.
Ärasõidupäeval lahkusin hotellist varasel õhtupoolikul. Ma ei võtnud kohvreid kaasa, võtsin ainult seljakoti mõningate hügieenitarvetega ja samuti kingiks saadud mobiiltelefoni, mis iial ei helisenud (aga kellelgi peale Zhang Xiangzhi ja Marie’ ei olnud ka mu numbrit). Kuna aega oli küllaga, ei sõitnud ma rongijaama mitte takso, vaid bussiga ja vaatasin aknast loojangutaeva ruugesse kumasse kaduvaid Shanghai tänavaid.
Olime Li Qi’ga kokku leppinud, et kohtume Shanghai rongijaama ees, niisiis samahästi kui Hiinas. Jaamaesisel väljakul tungles tuhandeid inimesi, kes suundusid metroo sissepääsu või bussijaama poole, sisenesid rongijaama täistuledes klaashoonesse või väljusid sealt, ja õues, õhtuhämaruses, jaamahoone läbipaistvate seinte ääres istus maas sadu reisijaid, kes passisid seal tegevusetult, näoilmes midagi juhmi ja tumedat, talunikud ja päevatöölised, kes olid kas äsja saabunud või ootasid öist rongi kõigi oma kidinatekodinatega jalge ees maas, kulunud, hädapäraselt suletud, kuidagiviisi nööriga kokku tõmmatud kohvrite ja kottidega, poollahtiste kastide ja karpidega, lõtvade kotiriidest kompsudega, riidepampudega, paunade ja märssidega, mõnikord lihtsa, kokku körtseldatud presentriidepalakaga, millest paistsid välja priimused ja potidpannid. Otsisin räpaste riiete haisust läpatanud õhus pilguga Li Qi’d, tajudes enda ümber vargseid sosinaid ja kõõrdpilke. Minu kõrval seisis liikumatult vana kerjusnaine, suur puust kark kaenla all, kes põrnitses nõngel ilmel enda ette, selg kühmus ja käsi välja sirutatud, silmis lõpmatu kurbus. Arvasin juba, et Li Qi ei tulegi – kõik see oli kuidagi väga ootamatu: eile õhtul olime veel võõrad –, kui silmasin teda eemal, nägin, kuidas ta läbi rahvamurru minu poole trügis, lisades viimastel meetritel sammu. Hingeldades ja naeratades võttis ta mul käe alt kinni, tal oli seljas khaki värvi õhuke avar jakk, õieti mitte jakk, pigem nagu lahtiste hõlmadega särkpluus musta liibuva särgiku peal, ja märkasin, et kaelas oli tal pisike paljal nahal sätendav nefriidikilluke. Ent peaaegu samal silmapilgul märkasin mõned meetrid temast tagapool, nii-öelda tema kiiluvees, Zhang Xiangzhid, kes, päikeseprillid ees, lähenes meile aeglaselt õhtuhämaruses. Ma ei saanud aru, mis toimub, ebamäärane ärevuse-, pettumuse- ja kahtluselaine käis must üle. Olles tervituseks naeratanud, mulle näis see iroonilise, isegi pisut pilkava naeratusena, just nagu tahtnuks ta rõhutada, millise vingerpussi ta oli mulle mänginud – või mida mina olin üritanud talle mängida, aga tema polnud õnge läinud –, astus Zhang Xiangzhi paar sammu eemale, et mobiiltelefoniga helistada. Mida ta siit otsis? Kas tuli ta lihtsalt Li Qi’d jaama saatma? Selles, et Li Qi ja Zhang Xiangzhi on tuttavad, ei olnud enesest mõista midagi üllatavat (õieti oli ju tema mind Li Qi’ga kokku viinud), ma ei saanud aga aru, kuidas ta meie reisist üldse teadis – ja veel suurem oli minu hämming, kui Li Qi mulle teatas, et Zhang Xiangzhi tuleb meiega koos Pekingisse.
Jätsime jaama selja taha ja hakkasime jooksma (ma ei üritanudki enam aru saada, mis seal üldse toimub, nii paljud asjad tundusid mulle Hiinasse saabumisest peale arusaamatud), jooksime valgete silmipimestavate autotulede vahel põigeldes üle laia avenüü ja sisenesime vanasse telliskivihoonesse, mille kollakas poolhämaruses tungis ninna rääsunud kapsa lehk ja vänge kusehais. Kaks vormirõivas kumminuiadega politseinikku pidasid ukse juures häirimatult ja tummalt vahti. Vaevalt olime ootesaali sisenenud, kui meie kannule tulvas inimpilv, saatis meid justkui vihane valjuhäälne putukaparv, püüdes meile hõlma alt rongipileteid müüa. See oli avar, pisut põrandaaluse kihlveokontori kombel kihav, vana piletiautomaadi ja suletud kassaluukidega ootesaal, maas vedeles suitsukonisid, sakilisi papist einekarpe ja põrandaplaadid olid pea üleni kaetud süljelarakate pärlmuterjalt läikivate tähekogudega. Zhang Xiangzhi uuris pileteid, mida müüjad talle pakkusid, ja läks siis väikese salgakese kannul samba varju. Kümmekond tüüpi tõmbasid piiramisrõnga koomale, kogu sellest kerkivate ja vehkivate käte ja õlgade metsast paistis veel välja üksnes tema pea, ta võttis taskust luitunud roosakaspunaste sajajüaaniste paki ja luges demonstratiivse aeglusega pöidla alt libistades välja kuus rahatähte, mille ta ulatas müüjale. Too lükkas need vihaselt, nördinult tagasi, žestiga, mis pidi tähendama, et sellist pakkumist ei saa ta mingil juhul vastu võtta, näitas pöidlaga, et teda nööritakse, ja püüdis seejärel jõuga kogu rahapatakat enda kätte saada, et pigistada rohkemat välja neist metsikuks muutunud läbirääkimistest, mis hakkasid juba kiskuma tüliks, kakluseks, käsikähmluseks. Tugeva õlalöögiga vabastas Zhang Xiangzhi end viimaks salga haardest, võttis päevasärgi rinnataskust veel kolm käkras vana kahekümnejüaanist kupüüri ja lisas need kuuele ennist pakutud sajajüaanisele, ning kiire, toores, julm tehing saigi teoks, kolm Shanghai–Pekingi rongipiletit kuuesaja kuuekümne jüaani vastu sularahas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
