ei olnud nad vastust ikka veel leidnud. Ta küsis endalt, kas pole see mitte midagi enamat kui koletu pühaduseteotus. Kas objektid, kellel pole hinge, saavad teenida jumalat? Või on nad äkki saanud usku ja tööd täis aastatega endale hinged? Ta otsis sügavalt enda seest, ja see ei olnud esimest korda, kui ta seda tegi, kuid hinge ta ei leidnud. Isegi, kui see olemas oleks, kuidas seda ära tunda? Millistest koostisainetest hing koosneb? On seda võimalik kokku panna või pidid sa sellega sündima, ja kui see on nii, millised geneetilised struktuurid mängisid siin rolli?
Kas ta ise ja tema robotitest kaaslased (või äkki kaasmungad?) omastasid väevõimuga inimõigusi? Kas nad püüdlesid oma patuses uhkuses millegi poole, millele on õigus ainult inimesel? Kas neil on – või on üldse kunagi olnud – õigus püüda säilitada inimese ja jumala institutsiooni, mille inimesed olid hüljanud ja millest ei pruugi jumal ka praegu hoolida?
3
Jason Whitney istus pärast hommikusööki raamatukogutoa vaikuses töölaua taga ja avas köidetud päevaraamatu, mille ta selja taga asuvalt riiulilt paljude samasuguste seast välja oli valinud. Ta pani tähele, et viimasest sissekandest oli möödas üle kuu. Polegi ju olnud erilist põhjust sissekannet teha, mõtles ta endamisi. Elu veeres nii tüünelt, et märkimist väärivaid säbarlainetusi oli vaid üksikuid. Võib-olla oleks olnud targem panna päevik sissekannet tegemata tagasi riiulisse, ent millegipärast tundus talle, et mitte liiga pikkade ajavahemike tagant juhutiste ridade kirjapanek oli omamoodi usuline toiming. Viimase kuu jooksul ei olnud midagi märkimisväärset aset leidnud – keegi ei olnud koju käima tulnud, tähtedele läinutega olid olnud tavapärased kontaktid, indiaanihõimudest polnud mingeid teateid, ükski robot ei olnud mööda läinud ega nende juures peatunud ja seega ei olnud ka uudiseid, olgugi et robotid levitasid pigem kuulujutte kui tõid uudiseid. Keelepeksu oli muidugi olnud nüüdki. Martha pidas jutuajamisi klanni ülejäänud liikmetega ja kui nad istusid verandale igaõhtust kontserti kuulama, andis naine talle päeva jooksul räägitust ülevaate. Enamasti oli see naiste jutt ja kirjapanemist see ei väärinud.
Kõrge akna ees olevate raskete kardinate vahelt, mis ei tahtnud hästi kokku ulatuda, heitis hommikupäike tuppa kitsa valgustriibu ning see langes Jasonile, kallates valgusega üle tema hallid juuksed ning laiad ja tugevad õlad. Ta oli pikk mees, kõhn, kuid temas oli midagi toekat, mis kõhnuse korvas. Tema nägu oli peenikestest joontest kortsuline. Vuntsid olid turris ja neile sekundeerisid sügaval asetsevate silmade kohal troonivad sakris kulmud. Silmade pilk oli kui teras. Jason istus liikumatult toolis, vaatas tuba ja mõtiskles taas selle vaikse rahuldustunde üle, mida ta siin alati leidis. Vahel leidis ta siit ka midagi enamat, nagu peidaks tuba oma raamatutega vooderdatud seinte ja suurusega endas mingit erilist õnnistust. Siin elavad paljude inimeste mõtted, mõtiskles ta, maailma kõik suured mõtlejad on siin turvaliselt riiulitel seisvate köidete vahel, mille tema vanaisa ammu aega tagasi välja valis ja paika sättis, nii et inimkonna olemus ja kirja pandud mõtte pärand oleksid tulevatel aegadel alati käepärast. Ta meenutas, et oli sageli iseteadlikult kujutlenud, kuidas antiikkirjanike peamised tegelased, nende kummituslikud esindajad, on aastatega siin toas end sisse seadnud. Õhtuti hilja, kui kõik oli vaikne, leidis ta end tihti vestlemas möödaniku tolmust oleviku varjudesse ilmuvate vanaaja inimestega.
Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.
Tuppa kostsid summutatud helid – lehma kauge ja kaeblik ammumine, lähedal oleva koera klähvimine, kana arutu kaagutamine. Muusikapuud olid vait, sest nemad alustavad häälestamist alles millalgi pärastlõunal. Jason mõistatas, kas nad proovivad õhtul esitada mõnda uut heliteost. Viimasel ajal oli neid uusi palju olnud. Ta lootis, et kui nad tõesti proovivad, siis mitte seda eksperimentaalset, mida nad hiljuti esitada püüdsid. On ju nii palju teisi, vanu ja lemmikuks muutunud palasid, mida nad võiksid mängida, aga selles, mida nad olid üritanud esitada, ei olnud mingit tolku. Jason mõtles endamisi, et nii oli see olnud viimastel aastatel, sellest alates, kui vanimatest puudest kaks olid näidanud suremise märke. Need puud olid hakanud oksi kaotama ja kevaditi näis, et neil tärkab lehti üha vähem ja vähem. Muidugi asusid nende asemele noored puud ja selles viga vast oligi. Jason tõstis käe ja tõmbas sõrmega murelikult üle vuntside. Juba tuhandendat korda soovis ta, et teaks midagi puude hooldamisest. Ta oli mõistagi lugenud läbi mõned raamatud, aga polnud leidnud midagi, millest abi oleks. Ja isegi kui ta oleks leidnud, ei saanud kindel olla, et muusikapuud alluvad ravile nii nagu Maa puud.
Jason pöördus sammude peale ringi. Robot Thatcher astus uksest sisse.
«Jah, Thatcher, mis on?»
«Härra Horace Punane Pilv, sir.»
«Horace on ju põhjas. Metsiku riisi maadel.»
«Paistab, et hõim on tagasi kolinud. Nad on jõe ääres, oma endises laagripaigas. Nad kavatsevad vanad põllud korda teha ja need kevadel täis külvata.»
«Sa rääkisid temaga?»
«Sir, ta on vana tuttav ja loomulikult ma vahetasin temaga mõne sõna,» ütles Thatcher. «Ta tõi kotitäie riisi.»
«Ma loodan, et sa tänasid teda, Thatcher.»
«Oo jaa, muidugi tänasin, sir.»
«Sa oleksid pidanud ta sisse paluma.»
«Ta ütles, et ei taha teid segada, kui teil juhtub kiire olema, sir.»
«Mul ei ole kunagi päriselt kiire. Sa ju tead seda.»
«Sel juhul palun ma ta sisse,» teatas Thatcher.
Jason tõusis, kõndis ümber laua ja jäi selle ees sõpra ootama. Kui kaua sellest nüüd ongi, mõtles ta, neli aastat või viis, kindlasti viis. Ta oli läinud indiaanlaste laagrisse, et vana sõbraga hüvasti jätta ja kui hõim oli teele asunud, seisis ta kaua aega jõekalda klibul ja vaatas, kuidas kanuude pikk rivi päikesepaistes mõlade välkudes kärmelt ülesvoolu liikus.
Punane Pilv oli Jasoniga sama vana, kuid nägi noorem välja. Kui ta tuppa sisenes ja üle vaiba sammus, oli tema astumises noormehelikku vetruvust. Tema mustad juuksed, kus polnud ühtegi halli karva, olid keskelt lahku kammitud ning rippusid kahe raske patsina rinnal. Tema nägu oli parkunud, kuid kui peenikesed kanavarbad silmanurkades välja arvata, polnud seal ühtegi kortsu. Ta kandis sokunahast ürpi ja sääriseid ning mokassiine. Lühikeste, töntside sõrmedega käsi, mille ta Jasonile tervituseks välja sirutas, oli paksenenud ja mõhnalise nahaga.
«Nii kaua pole kohtunud, Horace,» ütles Jason. «Mul on hea meel sind näha.»
«Sa oled ainus, kes mind ikka veel Horace'iks kutsub,» tähendas Punane Pilv.
«Olgu peale, kas kutsun sind pealikuks?» küsis Jason, «Või Pilveks? Või äkki Punaseks?»
Punane Pilv naeratas. «Sinu suust, Jason, kõlab Horace päris hästi. Me ju kasvasime koos, nagu sa mäletad, ja see meenutab mulle aegu, kui koos piki metsi traavisime. Me tegime randmetele lõiked ja panime käed kokku, et meie veri seguneks. Või vähemalt me arvasime, et seguneb, kuigi ma kahtlen selles. Aga olgu sellega, kuidas on, tähtis oli selle teo sümboolne tähendus.»
«Ma mäletan seda väga hästi,»
