tuleb Viljandi vanaema. Ta toob sünnipäevaks pähklikooki ja teeb minust uue nukuga pilti. Nüüd ma enam välku ei karda, sest ma olen nuku üle nii rõõmus. Ema ütleb midagi, mis kõlab nagu „sellised on, arvavad, et me ise ei saa oma lastele“, aga ma olen liiga rõõmus, et seda tähele panna. Paar päeva pärast Viljandi vanaema lahkumist on nukk korraga kadunud. Kuigi meil on väga väike korter, ei leita nukku kunagi üles. Isegi kolimise aegu mitte. Läheb veel paar päeva ja lõigatakse maha mu kukla peal kasvavad lokid, sest keegi oli öelnud „oi kui armsad lokid lapsel on“. Need on mu elu viimased lokid. Nende asemele kasvavad pikad sirged juuksed. Igavesti pikad, tagumikust allapoole küll, aga aastate viisi kadestan inimesi, kellel on lokid.
Ainuke koht, kus Rita kingitud nukust jälg on jäänud, on Viljandi vanaema võetud foto. Väga palju aastaid arvasin, et olen seda kõike unes näinud ja et kuidagi väga selge unenägu on. Ja et miks see juba ära ei lähe. Kuni vanaema kinkis igale lapsele temast tehtud fotode kollektsiooni. Seal ma olen, selle vaiba peal, mida enam ammugi ei ole, aga mille lõhn ikka veel ninasse kerkib ja mille muster mu peas isaga seostub, väike viimaste lokkidega plikatirts, vaatan kaamerasse, nukk väikeste pontsakate käte vahel. Ei nuta. Ei taha kuskile joosta. Tumedad kotid silmade all. Unevõlg kaheaastaselt.
SUUR ÕDE. Olen täiesti kindel, et selle taga on suur õde. Kui sinu suur õde ikka käib juba koolis ja aeg-ajalt – sest need on tema saladused – räägib, mis seal koolis tehakse ja mis seal koolis juhtub, siis ei ole sinu väikeses lapsemaailmas tähtsamat asja kui teha sedasama, mida koolilapsed teevad, ja minna kooli. Nii et inimesel lihtsalt ei jää midagi muud üle kui lugema hakata. Seda ma teengi. Esialgu küll kirjatähtedes, ja tore on oma esimese raamatukogukaardi pealt teada saada, mis raamat sai esimesena laenutatud. See on „Punamütsike“. Trükitähtedega. Tore küll, et inimene, kes võitleb trükitähtedega lugema õpetamise vastu, pidi kunagi minema raamatukokku, sest trükitähtedega raamatud said kodus otsa ja polnud enam midagi lugeda. Pärast tuleb Noorte Hääl, see on kuidagi põnevam lugeda kui Punalipp ja Edasi, ja tulevad suure õe raamatud. Et meie vanusevahe on viis aastat, hiilin üheksa-kümneaastaselt salaja ringi, et tema padja alt Kaplinskit varastada, ja kõik need suured raamatud nagu „Tõde ja õigus“ ja „Sõda ja rahu“ saavad kümne-üheteistaastaselt loetud. Samal ajal muidugi loeme ka „Kõnelusi tiigriga“6 ja James Krüssi „Minu vaarisa ja mina“. Lasteraamatuid ei ole kunagi piisavalt palju.
Ka sellele on lahendus, et inimest veel kooli minna ei lasta. Tuleb lihtsalt oma kool asutada. Et me lasteaias ei käi, sest emal on eriluba nii kaua kodus olla, kuni neljas, seni viimane laps kooli läheb, on meil oma väike lasteaed. Matemaatikat õpetatakse selles koolis arvutuspulkadega, muusikatunnid viiakse läbi väikese õe klaveril, aga kõige tähtsam on lugemise tund. Aabits on selles koolis „Karupoeg Puhh“ ja õpetaja range. Järele mõeldes on need väiksemad alles ühe- ja kaheaastased, kui koolis käima hakkavad. Aga lugema õpivad küll. Meil on kõik siiamaani suured lugejad.
Raamatute kohta tuleb öelda, et kui vähegi võimalik, on meie kodus lasteraamatuid kolm eksemplari. Raamatud on väga tähtsad ja ema ei taha, et raamatute pärast kakeldaks. Tal on põhimõte, et igal lapsel peab oma raamat olema. Keegi ei jää ilma. Nii et kui vähegi õnnestub hankida raamat, peab seda olema kolm. Hiljem muidugi on juba üksikute raamatute aeg, aga siis läheb igaühe lugemine juba ka oma rada.
Praegu mõtlen, et kui meil oli kolm Puhhi, pidi keegi ju ilma jääma. Suur õde.
Piiblit meie majas ei ole ja keegi ei selgita kunagi, mis asi see kirik on. Veel vähem, et sellega käib kaasas mingi raamat. Selle maja püha asi on raamat. Olgu see kalender, „Karupoeg Puhh“ või Agatha Christie. Raamat on püha. Raamatut hoitakse nagu hingeõnnistust.
SELLESSE AEGA JÄÄB ka eelkoolieelne esimene armastus. See on üks minuvanune poiss, ema sõbranna poeg. Ema sõbranna on seesama õpetaja, kelle juures ma eelkoolis käin ja kes mu eelkoolis käimisest vabastab. Ehkki ma kõike juba oskan ja mul on seal tegelikult igav olla, on sellepärast kahju, et nii ei näe ma enam Meelist. Õnneks käib ema ikka üleval koolimajas sõbrannal külas ja võtab minu ka kaasa. Teisi ei võta. Meie Meelisega mängime oma mänge, toas ja väljas, ja suured räägivad, et me oleme pruut ja peigmees. Meile lihtsalt sobib koos mängida. Meelis on ainuke minuvanune laps, keda ma selle aja peale näinud olen, ja temaga ei pea üldse kogu aeg maid jagama, nagu väheke suuremaks saanud õe-vennaga. Saab asjalikku juttu rääkida ja kuna tema veel väga hästi lugeda ei oska, saan talle rääkida, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja ette lugeda. See tema emale hästi ei meeldi, sest siis ei õpi Meelis lugema, aga mulle jälle meeldib ja nii me seda emade eest salaja õues teemegi.
Kahjuks kolivad Meelis ja tema ema ära enne, kui me kooli peame minema. Pärast seda, kui eelkool, kus ma enam ei käi, kevadel läbi saab. Meelis kingib mulle (päriselt ka) plastmassist rohelise konna. Olen tema kolimise üle hirmus kurb ja käin salaja nutmas.
Suve poole kolime meie ka ära. Konn ripub niikaua toas ahjusiibri küljes, sest on kevad ja suvi ja ahju enam ei köeta. Pärast kolimist pole konna enam kusagil näha. Kolimisel ikka mõni asi kaob ära, ütleb ema.
See laul tuli küll palju hiljem, aga iga kord, kui Vennaskonna „Külaskäiku“ kuulen, näen seda ahjusiibri küljes rippuvat rohelist konna. „Siin kusagil on ka mu hantlid / ja katkine ujumiskonn“ (Priidu Beier). Konn tuli sellepärast kõrgele panna, et väiksemad seda kätte ei saaks. Sest see oli sõbra kingitud konn ja seda ma tahtsin ainult endale hoida.
LÕVI LÕRRI TULEMINE
SEE ON VALGE MAJA AJAST KÕIGE TÄHTSAM SÜNDMUS. Saan viieaastaseks. Aga mitte see ei ole tähtis. Tähtis on see, et oma viiendal sünnipäeval saan kingituseks Lõvi Lõrri. Ma ei tea, kui pikk ma siis parasjagu ise olen, juuksed on pikad küll ja keset tumedaid juukseid paremal küljel on üks pikk valge salk ja see ei ole kuidagi pleegitatud. See on päris päris. Ma ei tea, kui pikk ma siis parasjagu olen, aga Lõrr on umbes meetripikkune. Lõrr on selline suur karvane kollane elukas, kellel on jalas kollaseruudulised traksidega püksid, ja kui traksid liiguvadki, siis püksid on jalga kinni õmmeldud. Ta käpad ja kere ja nägu on erkkollasest plüüsist ja tal on mustad silmad ja ninaots ja vurrukohad ja kollased plüüsist kõrvad ja lakaks on tal kollased kunstjuustest lokid. Ta on absoluutselt täiesti võrratult imeline. Armastan teda esimesest silmapilgust ja temast saab mu kõige suurem sõber. Kas ja mida sel sünnipäeval veel kingiks saadakse, sellest ei ole mingit mälestust. On ainult Lõvi Lõrr.
Lõvi Lõrri nimi on loomulikult pärit Olivia Saare raamatust „Lõvi Lõrr ja jänes Jass“. Kõik meie tähtsamad loomad ja mänguasjad saavad nime raamatutest. Raamatud on maailma alustalad.
ETTEVALMISTUS. ÕIGEMINI SELLE PUUDUMINE
NEED MEIE ASJAAJAMISED ON MUIDUGI ikka sellised, et võta üks ja viska teist. Eriti muidugi mina. Sest Eestis ei tee ma suurt midagi muud kui kas tööd või olen väsinud. Ja kui väsinud, siis surm-. Ehk nagu ma mõnikord naeran, siis on mul kaks mode’i: work and death7. Mis tegelikult ei ole üldse naljakas. Sest see death mode kipub aina enam peale jääma.
Nii et millised on meie ettevalmistused caminoks? Minu poolt mitte mingisugused. Peaasi on aasta jooksul soetada matkasaapad ja need sisse käia – see ei olnud keeruline, kuna käimine on ainus spordisarnane tegevus, mida ma korrapäraselt harrastan. Ja saapad käituvad algusest peale sõbralikult. Üks vähestest asjadest, mida enne välja uurin, on kaasavõetavate asjade nimekiri, et midagi mõttetut ei veaks ja kerge oleks käia. Selle kohta leian veebist väga hea näidise, nii et saame erakordselt väikeste seljakottidega hakkama. Lapsel korralik Hundinahk (Wolfskin), mis saab hellitusnimeks Hundu, minul venna käest laenatud, äraviskamisele mõistetud puusarihmaga kott. See peab vastu terve camino ja
„Kõnelused tiigriga ja teisi jutte“, Donald Bisset, eesti k 1979
