kus klaasist teed või lahustuvat kohvi rüübatakse, kohtuvad naisterahvad kirikus, turul ja toidukaupluses. Iga kord, kui nina poodi pistan, jääb koduperenaiste armee korraga vait ja jälgib huviga, mida endale korvi sätin (ei tea, mida need venelased söövad?). Meie linnaosas ei ole ma ühtki teist välismaalasest elanikku näinud, seega on huvi ootuspärane. Teades, kui kiiresti Maltal uudised liiguvad, on kindlasti juba ka välja uuritud, et elan lausa patuelu – see tähendab, et jagan meesterahvaga korterit ilma abielutunnistuseta. Naiste ainitised pilgud, sosistamine ja kihistamine teevad mul olemise väga ebamugavaks, kuigi üritan ennast mitte segada lasta. Arvatavasti oleksin jalutanud paari kilomeetri kaugusel asuvasse teise poodi, kui poleks leidnud toetust ja julgustust poe armsalt müüjalt.
Tänaseni ei tea ma selle tüdruku nime: algul ei märganud pärida ja hiljem oli hea tuttava nime juba imelik küsida. Enamik inimesi ei peaks tütarlast arvatavasti ilusaks: varastes kahekümnendates, lühike, tugeva kehaehitusega, tumepruunid kõrvade taha lükatud juuksed, kahvatu aknearmidega nägu, pelglik ilme. Aga millised silmad – tumepruunid, tillukeste tumekollaste täpikestega, nagu väike tiiger! Kutsun tüdrukut endamisi Esmeraldaks, selles lihtsas müüjas on väärikust ja just tema lahke silmavaate ja naeratuse jõul lähen päevast päeva nurgapealsesse poodi tagasi.
Vahel vestleme pisut kassas, ta annab mulle nõu, millist kergitus- või maitseainet osta, kuidas üht või teist rooga valmistada. Olulised ei ole meie igapäevased vestlusteemad, vaid see, kui lahkelt tema tiigrisilmad mind vaatavad ning kui leebelt ja julgustavalt kõlab tema hääl. Hiljem läheb ta mehele samas poes töötavale lühikest kasvu, linnuluudega ja armsa nukunäoga poisile. Vahel taban ennast mõttelt, et kuidas minu sõbrakesel läheb – nüüdseks on tal juba kindlasti pisiperet ja vahest ei töötagi ta enam poes.
Ühel päeval, luban endale, pean auto Mostas kinni, astun poeuksest sisse ja ütlen tiigrisilmsele Esmeraldale aitäh, et ta oli neil esimestel nädalatel enese teadmata minu ainuke sõber.
ÕHTUSÖÖK CONRADI PEREGA
Maltale kolimisest on mul möödunud üle kahe nädala ja lootus, et mind koos Conradiga ta vanemate juurde õhtusöögile kutsutakse, hakkab tasapisi hääbuma. Päevade kulgedes pean tahes-tahtmata enesele tunnistama, et arvatavasti pole Conradi konservatiivsed vanemad oma vanima poja idaeurooplasest pruudist just vaimustatud. Sellest hoolimata ei jäta ma jonni. Olen otsustanud, maksku mis maksab, vanematega kohtumise teoks teha.
„Minu meelest võiksime me ikka neil külas ära käia, sa oled nende laps ega peagi küllakutset ootama.“ Olen veendunud, et kui ta vanematega veidi juttu ajan, saavad nad aru, et ma pole tulnud Maltale nende poja rahakoti peale paremat elu otsima.
Conrad heidab mulle üle supitaldriku väsinud pilgu. Kas tõesti jälle sama teema?
„Käime ikka enne ära, kui kommikarbi säilivustähtaeg läbi saab,“ püüan naljatada. Suur „Kalevi“ kommikarp, mille ta vanematele kingituseks kaasa võtsin, on endiselt kohvripõhjas ning olen Conradil-maiasmokal karmilt keelanud sellele läheneda.
„Hea küll. Lähme kolmapäeva õhtul,“ ohkab Conrad. „Äkki räägime nüüd millestki muust?“
Paar päeva hiljem astume irvakil ukse vahelt Conradi vanematekodu pimedasse eestuppa. Hiljem saan teada, et siin ongi kombeks päeval uksed lahti jätta, juhuks kui mõni pereliige võtme koju unustab või naaber kohvile põikab. Malta majadele tüüpiliselt pole ka siin esikut: välisjalatseid Maltal siseruumides ära ei võeta ja soojas kliimas ei kanna inimesed enamiku aastast ka üleriideid, mida varna riputada. Conradi vanematekodu on ruumikas, pisut vanamoodne ja väga puhas – Malta koduperenaiste puhtusearmastus on üldteada. Maltale kolides märkasin üllatusega, et paljud pereemad alustavad koristustöödega juba enne päikesetõusu. Seintel ja riiulitel on palju perepilte tähtsündmustest: on selge, et siin majas hinnatakse peretraditsioone.
Conradi pere on elutoas, ema askeldab köögis, isa loeb diivanil ajalehte. Vendi ja õde pole kuskil näha, küll on aga end otsustavalt laua taha istutanud kooliõpetaja välimusega korpulentne tädi. Tean Conradi juttude põhjal, et ta ema on olnud meheleminekust saadik kodune: kunagi õpetajana töötanud naine pidi töökohast loobuma, kui abiellus. Selline oli seadus tööpuudust kannataval Maltal 1970. aastatel. Isa on Malta suurima õllevabriku tootmisjuht, terava pilgu ja sõnaga mees. Sügavalt usklik tädi on vallaline (mis kedagi ei üllata) ja elab koos Conradi vanavanematega. Conrad tunnistab, et tädi ajab oma ebasõbraliku olekuga võõrastele alati hirmu peale, aga tegelikult on tal „hea süda“.
Esimesed viisakused vahetatud ja kommikarp üle antud (isegi tädi naeratas suunurgast – siin peres armastatakse magusat), istume laua taha.
„Meil on täna spaghetti Bolognese, loodan, et sulle maitseb?“
Noogutan naeratades emale, kuigi pole kahe Maltal oldud nädala jooksul veel õppinud jagama maltalaste makaronivaimustust. Kooliajal sai makaronipäevadel söökla asemel üle raudtee kohvikusse saiakeste järele joostud. Meie peres ei peetud pastaroogi kunagi õigeks toiduks ning olin lapsena veendunud, et makarone söövad ainult need, kes liha ja kartulit endale lubada ei saa. Peale selle ei oska ma veel süüa spagette neid kahvliga elegantse vilumusega lusikale keerates. Suurt auravat portsjonit põrnitsedes mõtlen, et ma ei jäta mehe perekonnale just parimat muljet, kui mul tomatikaste lõual on ja spagett suunurgast ripneb.
Laudkond arendab viisakat vestlust. Räägin Eestist ja oma perest. Mainin, et tahan magistriõpinguteks Malta ülikooli astuda, aga paraku ei taheta siin tunnistada Tartu ülikooli diplomit.
Siiani peamiselt vaikides istunud isa köhatab kurgu puhtaks: „Kuidas sa siia niiviisi tulid, ennast pole ülikooligi vastu võetud? Mida sa Maltal tegema hakkad?“
Ehmatusest valguvad mul silmad pisaraid täis ja langetan pilgu taldrikusse. Malta ülikooli tahtmatus mind üliõpilaste ridadesse arvata on väga õrn teema. Põhiline on mitte pisaratel voolata lasta. Vastan, mitte eriti veenvalt, et kooli alguseni on veel mõni nädal aega ja loodan, et kõik laheneb. Viin jutu Eesti eluolule tagasi. Kui arvan, et asi enam hullemaks minna ei saa, on jutujärg tõsiuskliku tädi käes.
„Ingrid, kas sa oled viimasel ajal kaalus juurde võtnud?“
„Mida? Mina? Ei, arvan, et ei ole, kohe kindlasti ei ole,“ kogelen ja vaatan abiotsivalt Conradi poole. Pigem on riided stressist ja harjumatust toidust laiaks jäänud. Conrad raputab vaikides pead. Alles hiljem saan aru, et küllap püüdis tädi välja selgitada – talle omasel peenetundelisel moel –, ega ma juhtumisi lapseootel pole, häbiks kogu suguseltsile.
„Kui vana sa õieti oled?“ pärib nüüd ema.
„Kahekümneviiene.“
„Oh, jumal tänatud, Conrad ütles, et sa oled temast vanem, me arvasime, et äkki üle kolmekümne, kuigi sa ei paista nii vana välja.“ Tundub, et teadmine, et olen nende pojast kõigest kaks aastat vanem, tõstab veidi pereliikmete tuju.
Õhtusöögi lõpp on suureks kergenduseks. Conrad suundub ülakorrusele asju pakkima ja mina tema kunagisse poissmehetuppa isale ja õele e-kirju kirjutama. Maltal on kõik hästi. Ülikool algab oktoobri alguses. Conradil on väga tore pere.
Ema teeb tuppa asja, pestes käpuli põrandat. Tõstan jalad instinktiivselt üles.
„Kas sa tead, et Conrad ei öelnud meile, et sa Maltale tuled?“ küsib ema vaikselt.
„Kuidas ei öelnud? Me oleme minu siiakolimist planeerinud
