p>Peegelmees
Uus algus
Ma olen moodne mees. Vaimselt. Filosoofiliselt. Sotsiaalselt. Füüsiliselt. 35aastaselt – oleneb teie vaatenurgast – olen ma kas liiga vana või liiga noor. Hiljaaegu oli mul au pakkuda küüti Fred Jüssile. Fred astus meie autosse, peas ta kaubamärk-barett ja sõrmede vahel ümbrik. Käsitsi kirjutatud ümbrik! Selle sees käsitsi kirjutatud kiri, nagu ma kohe uudishimulikult välja uurisin. Niisiis: mister Fred, oma üheksanda aastakümne juures, on üks selliseid mehi, kellele saadetakse käsitsi kirjutatud mõtteid.
Kuuldavasti polevat Hollywoodi staaril Harrison Fordil (72) ei meiliaadressi ega mobiilinumbrit. Kui tahad mister Harrisoniga arutleda mõne filmistsenaariumi üle, pead talle kodunumbrile kõne võtma. Kui härra on parasjagu jalutamas, siis pole midagi parata, pead lihtsalt uuesti üritama, sest Harrison Fordi kodutelefonil pole ka automaatvastajat!
Oh, kuidas ma kadestan neid inimesi, kes ei pea veetma oma päevi valguskaablites ringi kohmitsedes. Minust nooremad ei saagi vist aru, miks ma ohkan. „Internet on osa minu ajust,“ ütles mulle ükspäev üks teismeeas tüdruk. Ja mäletan, mismoodi möödunud aastal võttis meie New Yorgi firmas üks noor neiu üle sotsiaalmeedia töökoha. Esimesel koosolekul teatas ta, et meie kõik – teadusajakirjanikud – peame hakkama Twitteris säutsuma. „Jajah!“ naersime, sest pidasime seda naljaks. Aga neiul oli tõsi taga. Seni kuni meie põlvkond üritab leida arvutis õiget auku, kust USB-kaabel sisse sutsata, on tema põlvkond juba viis ringi ümber planeedi surfanud.
Nii kisub see moodne maailm oma nõudmistega mind ribadeks. Ja see pole raske mitte ainult mu vaimule, mis on väsinud ekraanivahtimisest, vaid see on halb ka hingele. Spirituaalsest maailmast kuuleb praegu vähe. Mina isiklikult olen hingelises plaanis täielik pudru ja kapsad. Mu varast maailmavaadet vormis peamiselt katoliiklus, hiljem olen maiustanud palakestega ka mitmelt muult laualt. Ma nopin kõikjalt ja segan kokku oma isikliku kokteili: törtsuke budismi, natuke katoliiklust, loksutada läbi taoismiga, peale piserdada pisut protestantismi. Kokku tuleb üks õige hõrk segu.
Need kaks asja – moodsa meele stress ja moodsa vaimu vaakum – teevad haiget mu kehale. Minu isiklik keha on juba tükk aega õige väsinud. Olen sealt välja pigistanud umbes tuhat lehekülge raamatuid ja tuhandete kaupa artikleid. Minust on saanud kirjutusmasin: idee sisse, sõnad välja. Aga kus see masin töötab? Ikka tagumikku pidi tooli küljes kinni. Ma olen enamiku oma ärkveloleku ajast tooli nühkinud. Kooli läksin ma aastal 1985, ülikooli lõpetasin 2002, misjärel sisenesin reporteri- ja kirjanikutöösse. Olen umbes 30 aastat enamiku päevi istudes veetnud. Kohutav!
Aga seda peetakse enesestmõistetavaks. On normaalne, et ma istun oma toolil ja kummardun ekraani kohale. Kui stress liiga suureks läheb, siis manustan kofeiini, šokolaadi ja mõned koogikesed. Kui on ikka kuidagi kurb olla, võib proovida antidepressante, algatuseks 150 milligrammi, kui väheks jääb, saab tõsta doosi 300 milligrammi peale, kuni retseptorid stabiliseeruvad. Kui siiski kehvaks läheb, ostan lennupileti lõunamaale, rendin auto, vaidlen hotellivastuvõtus konditsioneeri üle. Tulen koju tagasi, istun arvuti taha ja tõesti tunnen end mõneks hetkeks paremini.
Jah, ma tean, millest ma räägin.
Aga nüüd olen ma aru saanud, et seda kõike on liiga palju. Aeg on astuda karussellilt „tööd ja veel rohkem tööd“ maha. Ma olen siin toolil piisavalt istunud, klaviatuure tagunud, ekraane vahtinud, ja oma hinge eest olen hoolitsenud vahel mõnel nädalalõpukursusel.
Nii enam edasi minna ei saa. Ma soovin igapäevaselt rohkem lugeda, mõtelda ja tegutseda teadlikult oma keha, hinge ja vaimu tervise edendamise kallal. Moodne mees peab olema terve igas mõttes.
Kaalust alla
Ma olen ameeriklane, ülesöömise ekspert. Mulle on endalegi kord arstikabinetis teatatud, et olen ülekaalus, kuigi olin just enne ootesaalis istudes tuvastanud, et olen kogu ruumi kõige kõhnem inimene (jah, see juhtus Ameerikas). Seinal rippuv skaala oli halastamatu. Selle andmetel oleks ma pidanud oma pikkuse kohta kaaluma 80 kuni 90 kilo, aga mina olin juba 110. Nojah, olin võrreldes oma keskkooliaegse kaaluga võtnud lihtsalt iga aastaga natuke juurde, see tundus normaalne.
Normaalne on tänapäeval suhteline mõiste. Öeldakse, et inimesed neelavad toitu, aga tundub, et toit neelab inimesi. Mu suguvõsas on neid, kes on praeguseks kaks või kolm korda suuremad, kui nad peaksid olema. Raske on püsida kõhn tänapäeva stressirikkas maailmas, kus toit on unustus ja autasu. Ja kõige lähemal meie näppudele lebab just see kõige ebatervislikum toit. Kui palju konverentsilõunaid olen ma mööda saatnud limonaadi, šokolaadiküpsiste ja juustuburgerite saatel… Ja väga paljudele inimestele ongi see igapäevane toit. Normaalne!
Mind teeb kurvaks, kui vaatan oma paksuks läinud sugulasi, kuigi ma ei ütle neile eladeski midagi selle kohta. Seda peetakse normaalseks, et nad näevad nüüd välja sellised, nagu näevad. Normaalne, normaalne? Kui mu silme eest või mälunurgast libiseb läbi mõni pilt nende inimeste minevikust ja ma üritan seda klapitada sellega, millised nad nüüd on, siis tekkib minu sees ebakõla. Üks sugulane on eriti paksuks läinud. Tema kohta sosistavad teised, et miks ta midagi ette ei võta. Kes teab, kuidas see sugulane ise ennast näeb. Võibolla arvab ta siiani, et on normaalne. Sest ükspuha kui paks sa oled, alati on kusagil keegi, kes on veel paksem. Lihtsalt normaalsuse piirid on inimese peas muutunud.
Ma tean, kui raske on kaalus alla võtta. Mäletan, kuidas ma oma kolledži viimasel aastal (pärast saatuslikku arstilkäiku) asusin tööle selle kallal, et rasva asemel lihaseid kasvatada. Sadu kätekõverdusi ja kõhulihaste harjutusi, tunde sörkimist, aga erilist tulemust ei paistnud asjal olevat – sest ma armastasin süüa. Ja juua. Keegi polnud mind harinud näiteks sel alal, kui palju kaloreid sisaldab alkohol.
Kaalu õnnestus mul tegelikult kaotama hakata Euroopas, kuigi ma pole kindel, kas just elukoht see kõige olulisem faktor oli. Tõsi, ameeriklastele tundub Euroopa olevat see maagiline koht, kus kõik on kõhnad ja ilusad, sest nad jalutavad hommikuti oma puudleid ja söövad müslit, et seejärel ronida Alpidesse kitsi lüpsma. Umbes midagi sellist.
Oma esimestel Euroopa-kuudel, vahetustudengina Kopenhaagenis, võtsin ma esialgu kaalus juurde. Taanlaste lemmiktoit on sealiha, lemmikjook õlu, hommikusöök saiakesed ja šokolaadipiim. Elasin sellesse menüüsse sisse paremini kui taanlased ise.
Aga siis hakkasin ma kaalus alla võtma. Nii märgatavalt, et selle kohta hakati mult küsima.
Ma ei tahtnud neile oma saladust öelda. See oli väga lihtne. Mul oli raha otsas.
Rahapuudusele lisandus mu aktiivne elufaas, läksin Euroopasse seljakotiga rändama. Ma sain osta ühe portsu siin ja teise seal, aga need söögid said manustatud nagu muuseas. Ja kuna raha oli vähe, siis kasutasin taksode, busside ja rongide asemel peamiselt jalajõudu. Et võõrastega jagatud hosteliruumides pikalt konutada oli tobe, veetsin oma päevad linna peal kõndides: õppisin tundma Praha, Oslo, Stockholmi ja Amsterdami eri piirkondi. Ma ei mõõtnud oma päevateekondi ega oma kehakaalu. Aga mu püksid jäid aina laiemaks ja rihm aina pikemaks.
Seejärel, ideaalkaalus, kolisin tagasi vanematekoju, ja kilod hakkasid tagasi tulema. Aga elu andis uue võimaluse: oma tulevase naisega koos rännates kogesin täpselt samasugust kaalulangust. Tassisin seljakotti Inglismaalt Prantsusmaa kaudu läbi Itaalia Sloveeniasse ja siis Iirimaale. Enamasti ma kõndisin, kott seljas, aga vahel tuli sellega ka rongi peale joosta. See oli tõeline kaalukaotuse intensiivprogramm, ilma et ma sel ajal üldse oma kaalule mõelnud oleksin.
Oma rännakult tagasi USAs vanematekodus, tundsin ma end esimesel hommikul nii rahutuna, et pidin kõndima minema. Kui olin kodust umbes kümne kilomeetri kaugusele jõudnud, helistasin isale ja palusin tal endale järele tulla. Ta arvas, et olen lolliks läinud. Aga ma olin lihtsalt veel sõiduvees.
Ma ei ole enda kaalukaotuse nippe oma tüsedate sugulastega mitte kunagi jaganud. Esiteks tundub mulle, et sellistel teemadel rääkimine võib neid solvata. Teiseks on mu meelest
